Legendaarne Arnold – osa 13
„Arnold Schwarzenegger Education of a Bodybuilder by Arnold Schwarzenegger and Douglas Kent Hall
Olin Londonis, oskamata peaaegu üldse inglise keelt. Aina kordasin mõttes ühte lauset: „Palun öelge, kus asub Royal Hotel?” Olin seda lauset harjutanud peaaegu terve reisi. Õnneks olid kaks Müncheni ärimeest samuti peatunud Royalis ning nõustusid mind oma taksoga kaasa võtma.
Kui pärale jõudsime, ei leidnud me eest ühtegi kulturisti. Midagi oli viltu. Kus siis toimuvad Mr. Universumi valimised. Ärimehed uurisid asja ja tõlkisid siis mulle administraatori vastuse: võistlused pidavat toimuma hoopis ühes teises Royal Hotelis.
Jooksin tagasi takso juurde, täpne aadress näpus. Rohkem arusaamatusi ei tulnud. Kohale jõudes vaatasin autoaknast välja ja nägin Hotelli ees seismas vähemalt viitkümmet võimast meest. Tundus, nagu nad ootaksid kedagi. Välimuselt olid nad tõepoolest monstrumid. Seljas olid neil avaralõikelised joped, mis tegid nende õlavööd korda kaks laiemaks, kui need tegelikult olid. Seal võis näha veidrate soengutega poisse Indiast ja Aafrikast ning eripärast riietust maailma eri paigust. Niipea kui olin taksost välja astunud, hakkasid nad minu suunas liikuma, kogunesid minu ümber, vaatasid ja katsusid mu käsi ning alustasid vestlust, kümnes erinevas keeles korraga. Ilmselt olid nad oodanud mind. Neile oli teada, et ma olen esimene kulturist, kellel on umbes kahekümnetolline (u.50cm) käsi. Ameerikas polnud see enam midagi erilist, kuid Euroopas oli see lausa fenomenaalne tulemus, eriti veel nii noore mehe kohta, kes oli kõigest üheksateistkümneaastane.
Inimesed tunglesid mu ümber kogu päeva. Nad olid vaimustuses mu suurusest, eriti kätest. Olin nagu väike laps keset seda tähelepanu keskpunkti. Ma ei teadnud, kuidas käituda, kuidas olla, mida teha, oleksin tahtnud jääda märkamatuks ja kõigega tutvuda, rohkem näha ning teada saada. Kuid see ei paistnud kedagi huvitavat.
Nägin palju uut ja põnevat. Näiteks polnud ma kunagi varem näinud mustanahalisi oma krässuslokilise juustega. Ja veel ei jõudnud ma ära imestada, kuidas mõnel mehel võivad olla niivõrd võimsad õlad, justnagu ehituse vahetalad. Täpselt sellised paistsid välja need jopedes kutid. Hiljem sain asjasse selgust: niipea kui nad olid oma joped seljast võtnud, polnud esialgsest võimsusest palju järel. Üks prantslane oli oma jope sisse ehitanud koguni spetsiaalse metallraami.
Kogu selle aasta, mil valmistusin Mr.Universumi valimisteks, ei lootnud ma eriti sellele, et suudan võita (sedalaadi eelarvamuslikku mõttelaadi ei ole ma edaspidi enam kunagi endaga kaasas kandnud). Tahtsin üksnes näha, mida üks tõeliselt suur rahvusvaheline võistlus endast üldse kujutab. Muidugi, kusagil sügavas hingesopis elas väike võiduunistus, kuid see oli kõigest unistus, ei midagi enamat.
Kui nüüd Londonis leidsin enda suureks imestuseks, et olen sattunud kõikide kulturistide huvi- ja imetlusobjektiks. See mõjus mulle vägagi positiivselt ja ma hakkasin mõtlema, kas see ongi nii võimatu, et suudan võita. Enesekindlus ja julgus mida olin saanud Mr.Euroopa valimistel, haaras mind taas. Tundsin endas uut jõudu. Kogu mu olemus muutus väljakutsuvamaks ja julgemaks. Mulje, mis mulle meestest aastataguse ajakirja fotode põhjal oli jäänud, ei vastanud kaugeltki tõele. Ja nüüd vaatamata kõigele, hakkasin üha enam tundma, et võin lüüa neid kõiki.
See mõte haitus niipea, kui nägin Chet Yortonit. Vaatasin Cheti ja miski mu sees ütles, et seda meest ei suuda ma kunagi võita. Yorton oli tulnud võitma kui Ameerika parimatest parim. Ajakirjad kirjutasid, et tal on tiitel niisama hästi kui käes, oli tarvis see ainult ametlikult võistluskorras vormistada. Ta oli tõesti fantastiline. Tema väljanägemine oli teistest hoopis erinev: nõtke, painduv ja graatsiline. Ma poleks seda iial uskunud. Olin arvamusel, et 230 naelasest (u. 105kg) kehakaalust ja kahekümnetollisest õlavarrest piisab tipus läbi löömiseks. Kuid ainus pilt Chet Yortonile ja mulle sai selgeks, et suured käed ja võimas keha pole veel võiduks kõik. Et olla võitja, peab olema ka võitja välimus. Ja Yortonil see tõepoolest oli. Iga ta lihas oli peenelt välja töötatud ning nahaalune veresoonestik paistis selgelt. Nüüd sain esmakordselt aru sellest, kui tähtis on, et nahaalune veresoonestik oleks silmaga selgelt näha. Veresooned iseenesest polegi ehk teab mis kõige suurem vaatamisväärsus, kuid nad räägivad selget keelt sellest, missugune on parajasti kellegi vorm, kui palju või kui vähe on nahaalaust rasva. Yortoni nägemine ütles mulle üht: Arnold sa oled paks!
(Järgneb)
Autor: joker