Legendaarne Arnold – osa 15

„Arnold Schwarzenegger Education of a Bodybuilder by Arnold Schwarzenegger and Douglas Kent Hall

Ma polnud varem kunagi esinenud korraga nii paljude inimeste ees. Teatrisaal, mis mahutas peaaegu 3000 inimest, oli pilgeni täis. Olin pabinas ja kartsin, kas suudangi üldse alustada. Halvima vältimiseks suunasin pilgu üles lae all helendavale laternale ja alustasin. Tegin oma esimese poosi ja kuulsin, kuidas rahvas vaimustusest karjus. Tundsin, nagu oleks kuum judin läbistanud mu keha. Võtsin teise poosi ning inimesed karjusid ja aplodeerisid veelgi valjemini kui enne. Olin oma sõiduvees! Jätkasin poseerimist ja rahvas jätkas aplodeerimist. Minu esinemisaeg oli juba ammu läbi saanud, kuid ma ei tahtnud ikka veel lavalt lahkuda. Seadsin end prozektorite heledasse valgusvihku ja esitasin kogu oma kohmakavõitu kava. Kui ma lõpuks lavalt lahkusin, ei tahtnud aplaus vaibuda.

„Lase edasi Arnold,” ütles keegi ja mind tõugati tagasi lavale. Kuni selle hetkeni polnud neil võistlustel veel ühtki teist võistlejat lavale tagasi plaksutatud. Oma üheksateistkümne eluaasta jooksul ei olnud ma veel kogenud midagi sellist, mida sain tunda selle kolmeminutilise esinemise jooksul. See emotsioon oli väärt nelja-aastast rasket treeningut!

Siis tuli Chet Yortoni kord. Olin võlutud ta poseerimisoskusest. Ta valitses end täielikult, temas oli enesekindlust ja jõudu. Esimest korda elus sain näha, kuidas esineb tõeline võitja, kogu tema suhtumine ja käitumine oli võitjalik. Ta oli tõesti klass omaette. Euroopas teati teda kui meest, kes võib ühel päeval võita keda tahes. Ta oli võitnud ka Mr.California, kaks korda Mr.Ameerika ning saanud hulgaliselt tiitleid kõikide lihasrühmade eest parimad jalad, parimad sääred, parim rind, parim … Kõik temas oli parim Koos Dave Drapperiga oli ta äsja valmis saanud filmiga „Dont make Waves”, mis oli teinud temast filmitähe. Ja nüüd oli ta saadetud Londonisse, et see võistlus võita.

Mina tulin teiseks. Sain aru, et Yortonit poleks ma eales võita suutnud. Tal olid olemas kõik need omadused, mis Mr.Universumil olema peavad lihasmass, separatsioon, proportsioon, naha toon, julgus, enesekindlus. Temas polnud midagi poolikut ega toorest, ta oli täius algusest lõpuni. Ta oli nagu lõpetatud skulptuur, kuhu pole enam midagi lisada, valmis vaatamiseks.

Hiljem, kui olin kaotusvalust ja pettumusest üle saanud, püüdsin juurelda selle üle, miks ma olin kaotanud. Katsusin olla oma hinnangutes aus ja objektiivne. Vaatamata oma heale tulemusele, pidin siiski tunnistama, et mul on mitu nõrka kohta. Jah mul oli küll, mida näidata, millega võistelda, kuid ma polnud küllalt hea , et võita. Mul oli võimas mass, kuid see oli tahumatu ja toores. Nõrgad olid ka sääred ja reied, tõsist tööd tahtis poseerimine, samuti polnud ma piisavalt tähelepanu pööranud dieedile. Nüüd toimus mu elus justkui pööre. Hakkasin paljudele asjadele treeningus vaatama teisiti kui varem. Otsustasin terve järgneva aasta tegeleda nende kehaosadega, mis olin varemalt unarusse jätnud või millele ma polnud vähimatki tähelepanu pööranud. Uskusin , et suudan seda, uskusin, et olen teel võidule.

Seda uskusid ka paljud teised. Pärast võistlust kogunes mu ümber hulk inimesi, kes rääkisid mulle Steve Reevsist, sellest, kuidas ta kahekümnekolmeselt oli tiitleid võitnud ning sellest, kuidas ta oli noorim kuju kulturismis üldse. Nad ütlesid veel, et mina võiksin selle rekordi purustada. „Järgmisel aastal sa võidad, Arnold. Sinust saab noorim Mr.Universum ajaloos.” Neil oli õigus. Järgmisel aastal võisin ma tõepoolest Mr.Universumiks saada.

Kuid ma ei suhtunud sellesse kui mingisse iseenesestmõistetavasse. Mul tulnuks järgmise aastaga läbi teha terve rida tõsiseid muutusi. Samas teadsin, et latt on kulturismis pidevalt tõusnud ning kulturistid on läinud järjest paremaks. Olin tähele pannud, kuivõrd kiiresti see spordiala oli edasi arenenud ajast, mil ise treeninguid alustasin. 1962. aasta Mr.Universumi Joe Abenderil oli 18,5 tolline (u.47cm) käsi. Sama suur oli ka 1963. aasta Tommy Samsone käsi. Kuid praegu pole 19-tolline (u.48cm) õlavars piisav isegi selleks, et olla viie parima seas. Mina oma 20-tollise (u 51 cm) käega olin tulnud teiseks! Mul polnud selget ettekujutust, missuguseid üllatusi võib tulla veel Ameerikast. See oli pöörane maa ja tundus, et seal on lõputu hulk andekaid potentsiaalseid võitjaid. Igal aastal tuli sealt keegi uus üllataja. Kuid mina tahtsin ühte, teadsin seda, et maailmas pole kedagi teist peale minu, kes nii väga seda tiitlit ihaldaks.

(Järgneb)

Autor: joker