Legendaarne Arnold – osa 2.

„Arnold Schwarzenegger Education of a Bodybuilder by Arnold Schwarzenegger and Dougals Kent Hall

Esimesed kokkupuuted rauaga andsid kogemuse, mis pani paika kogu Arnoldi tulevase elu. Raskuste tõstmisest vaimustusse sattunud Arnold ei piirdunud enam pelgalt jalalihaste arendamisega ja samuti hakkas ta kasutama tunduvalt suuremaid raskusi kui seda tegid ta jalgpalluritest klubikaaslased. Ta meenutab hiljem: Ma armusin sellesse esimesest hetkest. Kui mu sõrmed haardusid ümber kangi, tundsin väljakutset ja võidurõõmu, tõstes raskeid metallkettaid.. Treeningkaaslastele ja treenerile ei jäänud selline pühendumus tähelepanuta ning arvestades Arnoldi egotsentrilist loomust ja suurepäraseid kehalisi eeldusi, soovitasid nad tal täielikult raskuste tõstmisele. Mida se raskuste tõstmine tol hetkel kujutas, kas jõutõstmist, kulturismi või midagi vahepealset, see polnudki tähtis, kindel oli üks Arnoldi liisk oli langenud. Oli leitud see, mida energiat tulvil noormees nii kaua ja visalt oli otsinud.

1962 aasta suvel, kõigest 15-aastasena, oli Arnold loonud oma tulevasest elust selge ja kujuka pildi. Ta teadis täpselt, millele see pühendada ja missugused on tema eesmärgid. Veelgi enam, ta teadustas endale ka seda, missugust tõsist vaeva ja suurt loobumist võis talt selliste unistuste täitumine nõuda. Teda ei köitnud eakaaslaste lapsikult naiivsed soovunelmad fantastilistest elukutsetest katselenduri, meremehe või detektiivina kõik see tundus igav ja tühine. Arnoldi eesmärk oli saada musklimeheks ja mitte harilikuks, keskpäraseks rannapoosetajaks, vaid maailma parimaks kulturistiks. 6 jalga pikk ja 150 naela raske, täis entusiasmi ja võitlusvaimu, alustas ta koos paari mõttekaaslasega harjutamist kodukohas Grazi järve ääres. Vahenditena kasutati tugevamaid puuoksi, mille abil sai end üles-alla tõmmata ning raskustena üksteise kehasid. Niisugune primitiivne harjutamisviis ammendas end peagi ja tõsiste eesmärkidega Arnoldil õnnestus treenima asuda juba korralikult sisustatud jõusaali, kus olid olemas kangid, hantlid, trenazöörid ja muu vajalik. Treeningu sageduseks kujunes esialgu kolm korda nädalas.
„Ma olin oma vanematelt pärinud hea genotüübi, mu kehaehitus oli mürgatavalt tugevam eakaaslaste omast ning mu lihased allusid treeningule üllatavalt ruttu, on Arnold märkinud. Tema sünnipärane tugevus ja füüsiline üleolek omavanuste seas oli vägagi ilmne, mistõttu jäi paljudele arusaamatuks Arnoldi pidev soov edasi areneda ja olla teistest veelgi parem.
Sel ajal polnud kulturism Austrias eriti populaarne spordiala, kohati isegi taunitav ning sellega tegelejatesse suhtuti sageli eelarvamusega. Seetõttu ei saa ka öelda, et Arnold oma ettevõtmistes just kõige soodsamasse pinnasesse oleks sattunud ja et tema tegevus alati laialdaast heakskiitu leidis. Paljud sõbrad ja tuttavad kehitasid nõutult õlgu ega suutnud mõista, miks Arnold valis Austrias nii ebapopulaarse spordiala. Kuid innustunud harjutajat kaaslaste skeptilised arvamused ei seganud. Olles olemuselt individualist, läks kollektiivi arvamus talle vähe korda ja tal ei tekkinud korrakski kahtlust valitud ala õigsuses. Ta janunes edu järele ja uskus, et see, millega ta tegeleb, võib talle ka edu tuua.

(Järgneb)

Autor: joker