Legendaarne Arnold – osa 24
„Arnold Schwarzenegger Education of a Bodybuilder by Arnold Schwarzenegger and Douglas Kent Hall
Pidasin ennast võitjaks. Teadsin, et olen mees, kes on loodud suurteks tegudeks. Paljud ütlesid, et minu seesugune suhtumine on ülbe ja inetu. Olen nõus. Tagasihoidlikkus pole olnud kunagi kõige õigem sõna, millega mind iseloomustada (loodan et ka edaspidi mitte). Kuid ma leidsin enda juures terve rea selliseid omadusi, mis andsid mulle põhjust nii arvata. Võtsin paberi aj kirjutasin need välja.
Esiteks: mul on suurepärane geneetiline potensiaal. Mul oli ideaalne skelett pikad jalad, pikad käed ja suur rindkere. Lisaks on kõik omavahel meeldivalt proportsioonis.
Teiseks: ma olin õppinud enda jaoks ära kasutama kõike seda head ja halba, mis ma lapsepõlvest olin kaasa saanud. Tänu oma rangetele vanematele olin väga distsiplineeritud. Ma ei saanud lapsepõlves paljutki, mida oleksin tahtnud, ning ilmselt just seetõttu võttis minus võimust tugev soov eneseteostuseks ja saavutusteks, soov olla parim, olla tunnustatud. Kui ma oleksin lapsepõlves saanud kõik, mida ihaldasin ning oleks olnud kõigega rahul, siis vaevalt, et miski oleks mind tagant sundinud ennast pingutama. Niisiis, kõik see, mida ma lapsepõlves halvaks pidasin, pöördus hilisemas elus minu kasuks.
Kolmandaks: hakkasin tegelema spordiga, mis erines kardinaalselt teistest, see oli täiesti omaette ala. Kogu mu tähelepanu oli suunatud ainult sellele ning ma sain varakult aru, mida kulturism endast kujutab.
Neljandaks: ma olin alati kindel selles, et ükskord jõuan tippu. Mitte kunagi, mitte korrakski ei tekkinud mul väiksematki kahtluse varju, et see ei võiks nii olla. See usk aitas mind, aitas mul pingutada ja treenida. Ma olin järjepidev. Ma ei tahtnud kunagi oma treeningutesse pause või vaheaegu teha ammugi mitte lõpetada kulturismiga üldse. Treenisin kaksteist kuud aastas, täie tempoga ja ilma vähimagi puhkuseta. Enamik kulturiste nii ei tee. Ma ohverdasin oma elus paljugi sellist, millest suurem osa kulturiste poleks iial loobunud. Olin sellest kõigest lihtsalt üle. Rohkem kui midagi muud tahtsin võita. Ja mida see ka poleks nõudnud, olin valmis seda tegema.
Viiendaks: ma olin alati enda vastu aus. Niipea, kui teadvustasin oma kehaehituses mõne olulise vea, panin kõik välja, et seda kõrvaldada. Näiteks minu karjääri alguses rääkisid paljud nii:”Arnoldil pole sääri. Võrreldes ta käsi või reisi säärtega võib öelda, et sääri pole ta arendanud mitte üldse..” Üksainus pilk peeglisse ja mulle sai selgeks, et neil oli õigus. Säärtega tuli midagi ette võtta. Hakkasin neid treenima iga päev ning 2x intensiivsemalt, kui ühtegi teist lihasrühma. Ja aasta hiljem võisin öelda, et mul on sääred olemas. Siis aga ütles mulle keegi: Arnold, su deltalihased on pisut väikesed.” Seega tuli hakata ka tõsisemalt tegelema deltadega. Töötasin välja selleks oma isikliku harjutuse, mida hakati nimetama Arnoldi surumiseks (the Arnold Press). Kogu mu energia nii vaimne kui füüsiline oli suunatud ühele asjale Mr.Universumi tiitlivõidule. Muidugi polnud see kindlapeale minek. Ma ei saanud mööda vaadata oma nõrkadest kohtadest. Paljud kulturistid loobuvad oma nõrkade kohtade kallal vaeva nägemast ja treenivad vaid lihasrühmi, mis on neil juba niigi tugevad. Muidugi on see tunduvalt meeldivam. Kuid ma ei tahtnud, et mind oleks tuntud kui kulturisti, kel on parim rind, parimad käed või parimad jalad. Ma tahtsin olla parim kogu keha poolest.
Järgneb …
Autor: joker