Legendaarne Arnold – osa 28
„Arnold Schwarzenegger Education of a Bodybuilder by Arnold Schwarzenegger and Douglas Kent Hall
Sel hommikul oli mul lõpuks võimalus näha Tinnerinot oma silmaga. Ta oli tulnud alla et vaadata kergemate meeste omavahelist võistlust. Me vestlesime lühidalt. Õigupoolest sarnanes see rohkem teineteise vastu suunatud psüholoogiliseks sõjaks. Ta küsis , kuidas mu enesetunne on ja ma vastasin, et tunnen ennast suurepäraselt ning jätkasin: Tead, täna on selline eriline päev, mil kohe tunnen, et olen teel võidule.” Naeratasin üleolevalt ja lahkusin. Tõepoolest, ma kavatsesin teda võita.
Raskekaalu meeste eelvoor oli planeeritud pärast lõunat kella üheks. Läksin üles oma tuppa ja otsustasin väikese uinaku teha. Avasin oma silmad täpselt kell üks, kui kuulsin Albertit uksele prõmmimas. Ta karjus mulle läbi ukse, et kui ma nüüd kümne minuti jooksul all laval ei ole, siis mind diskvalifitseeritakse. Unest veel segane, haarasin oma poseerimispüksid ja jooksin alla. Mehed olid juba üles rivistanud ja ootasid. Nad olid valmis ning nende ülespumbatud kehad näitasid oma parimat. Kuid mina olin tulnud täiesti pumpamatta, täiesti külmana ja kõik teadsid seda. Heitsin kiire pilgu Tinnerinole ja pean ütlema, et ta ei avaldanud mulle pooltki sellist muljet, mida oleksin oodanud. Tõesti, ta oli heas vormis, ta oli reljeefne, kuid ta oleks võinud suurem olla ja võimsam.
Vahetasin ruttu riided. Tõmbasin end kergelt õliga üle ning ruttasin tagasi lavale. Ülespumpamiseks mul enam aega ei jäänud, kuid vaatamata sellele tundsin end kindlalt. Märkasin, kuidas ühtäkki valdasid mind needsamad tunded ja emotsioonid, mis olid lasknud mul end rahulikult tunda kõigil eelmistel võistlustel. Ma võtsin oma koha sisse Tinnerino kõrval, temast paremal. Tinnerino oli see mees keda pidin võitma ja ma ei tahtnud, et kohtunikud oleksid teinud hindamisel mõne vea ainuüksi seetõttu, et nad ei saanud meid korralikult võrrelda. Saalist oli kuulda kahinat ja sositamist, kõik rääkisid meist. Kui kohustuslikud poosid olid esitatud, jätkus arutelu ja juttu veel kauaks. Järgnesid vabakavad. Esinemisjärjekord oli vastavalt paika pandud kehakaalule, kergemad enne ja raskemad pärast. Kuna mina olin kõige raskem, siis seega oli ka minu etteaste viimane, kohe pärast Tinnerinot. Ja see tähendas, et viimane mulje jääb kohtunikkele minust. See oli suurepärane!
Jälgisin Tinnerino igat liigutust. Ta poseeris kenasti ja teenis ära mitu aplausi. Tinnerino oli tõeline proff, ta oli mõelnud igale väiksemale üksikasjale pükstele , soengule …. kõigele. Sellegipoolest uskusin, et võin teda ületada. Rahulikult ja kindlalt, sujuvalt nagu kass, liikusin ühest lavaäärest teise. Tundsin ennast hästi. Mu keha oli nüüd ülespumbatud, lihased pingul ning veri rõhus nähtavale viimsegi soone. Olin endas kindel ja mulle tundus, et Tinnerinol pole vähimatki sanssi mind võita. Sisestasin seda mõtet kogu lavaloleku ajal.
Tegin esimesed käepoosid ja rahvas karjus vaimustusest. Võtsin seljapoosi ja kordasin sama. Piirdusin esinemises kümne poosiga. (tavaliselt tegin 15-20 poosi). Tahtsin näidata endast parimat ja seepärast jätsin välja kõik need poosid, kus arvasin kasvõi väiksemagi nõrga koha olevat. Kasutasin palju küljepoose, rind-biitseps küljelt ja kätepoose, topeltbiitsepsit eest ja tagant. Aplaus oli lausa hullumeelne. Harilikult pole eelvoorudes aplausi lubatud, kuna see võiks mõjutada kohtunike objektiivsust, kuid paistis , et seekord ei suutnud auditoorium end tagasi hoida.
Edasi oli aeg pose-off´I käes. Pärast vabakavade esitamist kutsusid kohtunikud välja kuus paremat meest, rivistasid nad üles ja hakkasid nimetama poose, mida tuli näidata. Esiteks topeltbiitseps. Teadsin, et selles olen kõigist üle. Seejärel lailihas. Ka siin polnud midagi karta. Edasi rind küljelt. Polnud kahtlustki, minu rind oli parim. Järgmisena paluti näitata kõhulihaseid. Siin oli Dennis Tinnerino minust parem. Tal oli väga ilus ja reljeefne ja viimseni viimistletud kõht. Samuti oli ta üle minust oma säärte poolest. Lõpuks lubati teha meil oma lemmikpoose. Seisin Tinnerino kõrval ja jälgisin teda silmanurgast. Kui ta näitas oma kõhu-või reielihaseid, näitasin mina oma biitsepseid. Kui ta käis välja säärelihased, vastasin mina efektse rinnapoosiga. Ma olin üle kõigist, kaasa arvatud Tinnerinost. Ma sain parima vastuvõtu osaliseks ja mäletan, et see oli esimene kord, kui rahvas tõesti südamest karjus: Arnold! Arnold!”
Järgneb …
Autor: joker