Legendaarne Arnold – osa 3.

„Arnold Schwarzenegger Education of a Bodybuilder by Arnold Schwarzenegger and Dougals Kent Hall

Vanemate silmis oli poja ettevõtmine perspektiivitu ja üleüldse üks veidrus ning ebatõsine tegevus. Arnoldit ümbritsenud inimesed olid harjunud tavalise eluga, stabiilse, vaikse ja rahulikuga, igava ja tühisega. Tema ise soovis aga teha midagi põrutavat, midagi huvitavat ja enneolematut ning leidis, et parim viis selleks on kulturism. Kui isa küsis, et mida poeg kavatseb lõpuks nende lihastega peale hakata, vastas Arnold, et näitlejaks saada ja Ameerikasse sõita. Perekond oli shokeeritud! Arvati koguni, et poleks paha kutsuda arst, sest vanemad olid löönud poja tervislikus seisundis tõsiselt kahtlema.
Elu oli teinud pöörde. Kogu oma tähelepanu suunas ta treeningutele ja musklite arengule, kõik ülejäänud muutus teisejärguliseks. Lisaks aktiivsele treeningule hakkas Arnold üha rohkem huvituma ka asja teoreetilisest taustast. Ta luges kõike, mida kätte sai ja mis oli otseselt või kaudselt kulturismiga seotud. Ta tutvus põhjalikumalt inimese anatoomiaga, uuris lihaskonna ehitust ning püüdis endale selgeks teha treeningu füsioloogilised alused. Ka ükski kulturismialane ajakiri ei jäänud kahe silma vahele. Ingliskeelsetest ajakirjadest aitasid aru saada tal uued sõbrad, kes mitte ainult ei tõlkinud, vaid lisasid ka omapoolseid asjalikke kommentaare ja märkusi. Kätte puutusid ka sellised ajakirjad nagu „Muscle Builder ja „Mr. America, kus toretsesid erinevates poosides tollased kulturismi suurkujud Larry Scott, Ray Routledge, Serge Nubret jt. Kuid kõikidet kõige sügavama mulje jättis tema tulevane kumiir ja suuriidol Reg Park, kes oli üks tolle aja võimsama väljanägemisega kulturist maailmas. Ta veetles Arnoldit ennekõike oma suuruse ja imposantse lihasmassiga
„See mees on loom, ka mina tahan saada selliseks, suureks ja võimsaks, oli Arnold siis unistanud. Just võimsus ja lausa ebardlikult suured lihased olid need, mis teda köitsid. Tollane kuulsus, kõikide lemmik, kulturistist Steve Reeves oma galantse joone ja sihvaka kehaga ei olnud Arnoldile kaugeltki nii muljet avaldav kui Reg Park oma gigantsuses.
Peagi oli lihaskonna arengus märgata esimesi muutusi. See oli tuntavalt suurenenud ja vormikamaks muutunud ning kogu keha hakkas omandama kulturistile sarnast välisilmet. Ka treeningsagedus tõusis kolmelt korralt kuuele korrale nädalas. Oma treeningutes ei vajanud Arnold mitte ainult õpetusi ja juhtnööre, vaid ka kedagi, kes teda pidevalt tõsisele tegevusele inspireeriks, kedagi, kes temasarnaselt võitleks väsimuse ja raskustega ning kellega koos treenides oleks tekkinud tõeline võistlusmoment.
Et päevad pole vennad, koges Arnold peagi. Paar päeva jõulist ja edukat treeningut võisid asenduda päevadega, mil tuli välja panna kogu oma tahtejõud ja visadus, et läbi teha plaanitud programm. Tuli ette depressioonihetki ja kibestumisi. Arnoldi hea arstist sõber ja treeningukaaslane Karl Gerstl püüdis olla toeks ja nõuandjaks. „Asi pole sinu kehas, see ei saa muutuda päeva või kahega, põhjus on sinu vaimus, see on väsinud. Selgitas Karl. Et sellistel rasketel päevadel sundida Arnoldit ennast ületama ja asi põnevamaks teha, lõi Karl saalis enda ja Arnoldi vahel tõelise võistlusõhkkonna, kus kumbki püüdis teist ületada raskuse või korduste arvuga.
Taoline treeningustiil inspireeris Arnoldit alati. Edu saavutamiseks ei näinud ta paremat teed, kui suhtuda treeningutesse võistluslikult. Samuti pidas ta oluliseks nii kaaslaste füüsilist kui ka moraalset tuge, eriti viimast. Sooritades väsinuna viimaseid pingutavaid kordusi, andsid uut jõudu ja enesekindlust Karli julgustavad sõnad: „Veel kord …, veel üks …

(Järgneb)

Autor: joker