Legendaarne Arnold – osa 4.
„Arnold Schwarzenegger Education of a Bodybuilder by Arnold Schwarzenegger and Dougals Kent Hall
See oli aeg, mida võib lugeda Arnoldi teadliku karjääri alguseks. Tõsi küll, et tol korral seda uskuda, tulnuks mööda vaadata tema liigvarasest noorusest ja sellega kaasas käinud absurdsetest ideedest. Seda suutsid vähesed. Sõpradel ja koolikaaslastel oli raske näha perspektiivi mingis mõistetamatus ja jaburas tegevuses. Vanemad lootsid, et see kõik on mööduv ja „ravitav. Ainus, kes sellesse ettevõtmisse tõeliselt uskus, oli Arnold ise. Tema jaoks polnud siin midagi ebaselget ega udust. Aste-astmelt liikus ta oma eesmärgi suunas ega kahelnud kordagi saabuvas edus. Arnold meenutab neid aegu …
„Treenisin järjekindlalt kuus korda nädalas. Minu kinnisideeks sai arendada samasugune keha nagu on Reg Parkil. Temast oli saanud mulle nagu teine isa. Kleepisin Regi pildid oma magamistoa kõikidele seintele ja lugesin tema kohta kõike, mida sel ajal Saksamaal avaldati. Uurisin põhjalikult iga tema fotot ning märkisin endale üles tema rinna-, käe-, reie- ja seljalihaste mõõtmed. Sain neist uut inspiratsiooni, et treenida veelgi kõvemini kui enne. Kui tundsin treeningul oma lõõtsuvaid kopse, just nagu tahaksid nad lõhkeda kohe-kohe ning verest pundunud veene, siis teadsin, et ma arenen, et mu keha kasvab ja et olen teinud veel ühe sammu edasi, saamaks selliseks nagu reg Park. Ma himustasin niisugust keha ega hoolinud millestki, et seda ka ükskord saavutada.
Tol talvel teatas mu isa, et edaspidi võin treeningutel käia vaid kolm korda nädalas, kuna ta ei tahtnud, et ma igal õhtul kodust ära oleksin. Et isa keeld ei saaks mulle takistuseks, otsustasin ühendada kodu ja saali.
Maja kus elasime, oli kolmsada aastat vana. Selle oli ehitanud väga omapärases stiilis kuninglik perekond ja vastavalt aastatetagusele traditsioonile võis seal elada kaks inimest Grazi piirkonna politseiseff (kes mu isa sel ajal oligi) ja ümbruskonna metsavaht. Meie pere elas ülemisel ja metsavaht alumisel korrusel.
Maja sarnanes kindlusega, see oli kõvade ja massiivsete põrandate ning umbes viie jala paksuste kiviseintega ning see oli väga sobiv, et sinna rajada saal. Tugevad seinad ja põrand olid suutelised taluma suuri raskusi. Ka põhiline inventar oli mul endaehitatud pinkide ja lihtsamate masinatena olemas. Mu tõsteruum polnud kahjuks köetav, mistõttu jahedate ilmadega see külmus. Kuid taksituseks see mulle ei saanud. Treenisin seal isegi nendel päevadel, mil temperatuur langes alla nulli.
Kolm korda nädalas käisin linnas treeningutel. Mul tuli igal õhtul läbida kas jalgrattaga või jalgsi kaheksa miili. Peale väsitavat treeningut polnud see küll kerge, kuid teadsin, et seesugune pingutus tuleb igal juhul kasuks kopsudele ja jalgadele.
Ainus tõsine probleem oli kodus treenides see, et mul puudus kaaslane, kellega koos pingutada ja vaeva näha. Juba oma varasema kogemuse põhjal järve ääres harjutades olin veendunud hea treeningpartneri vajaduses.
Karl, kellest oli saanud mu esimene õpilane ja abiline, oli tõsine ja tark mees. Ta teadis vist kõll kõike, mis puudutas inimese keha. Oma teadmistega oli ta suureks abiks mu esimese treeningprogrammi koostamisel. Me treenisime küllaltki sarnaselt, välja arvatud see, et meie eesmärgid ja dieedid olid erinevad. Mina püüdsin oma kehakaalu suurendada, Karl vähendada. Ta oli mees, kes mind innustas ja tagant tõukas, andis mulle seda, mida ma tollal väga vajasin toetust.
Avastasin, et eduka treeningu saladus on võistlus. Minu jaoks polnud siin mingeid mööndusi, sellest ei saanud üle ega ümber. Ma tahtsin võistelda kulturismis. Väiksemaid võistlusi pidasime Karliga treeningutel päevast päeva. Kuid minu esimeseks tõeliseks eesmärgiks oli võita „Mr Austria. See eesmärk innustas mind suurendama oma programmi ning sundis kõvale ning püsivale tööle. Treening kestis üle kahe tunni. Suurendasin veelgi seeriate arvu ja piinasin halastamatult kogu oma lihaskonda.
(Järgneb)
Autor: joker