Legendaarne Arnold – osa 6

„Arnold Schwarzenegger Education of a Bodybuilder by Arnold Schwarzenegger and Dougals Kent Hall

Kahjuks ei nõustunud selle mõttega mitte keegi teine, kõige vähem mu perekond ja õpetajad. Nende meelest oleks olnud ainuke mõistlik lahendus hakata pankuriks, ametnikuks, arstiks või meremeheks kellekski väga tavaliseks ning saada siis kindel töökoht mingisuguses agentuuris või kontoris. Minu soov arendada oma keha ja saada Mr.Universumiks käis neile üle mõistuse. Tulemuseks oli see, et ma sulgusin oma mõtetes ja emotsioonides veelgi rohkem endasse ega kuulanud kedagi teist kui ainult oma sisehäält ja instinkte.
Ema näiteks ei saanud mu tegevusest üleüldse aru. Tal polnud kunagi spordi jaoks aega. Ta ei saanud isegi sellest aru, miks mu isa spordiga tegeles ja püüdis heas füüsilises vormis püsida. Kuid kõige kummalisem oli see, et vaatamata kõigele oli emal alati oma seisukoht:Las Arnold teeb mis tahab, senikaua kuni temast pole saanud kurjategijat. Kuni pole teinud midagi halba , kasvatagu pealegi oma muskleid.
Ema vaated muutusid niipea, kui olin jõutõstmisevõistlustelt oma esimese auhinna toonud. Ta võttis mu trofee enda kätte ja jooksis sellega mööda küla majast majasse, näidates naabritele, mis ma olin võitnud. Ema jaoks oli see justkui pöördepunkt. Ühtäkki oli ta saanud üldise tähelepanu osaliseks, inimesed rääkisid temast kui tsempioni emast, kelle poeg oli just väga kaalukad võistlused võitnud. Ta oli mu üle väga uhke ning hakkas isegi mu tegevusse soosovalt suhtuma.
Kuid ikkagi valitsesid meie vahel eriarvamused. Ema ja isa olid katoliiklased. Kuni viieteistkümnenda eluaastani küisin nendega igal pühapäeval kirikus. Sõbrad hakkasid huvi tundma, mispärast ma seda teen. Nad väitsid, et see on täielik lollus. Ma ei olnud kunagi varem sellele mõelnud kirikus käimine oli lihtsalt selline komme. Üks mu sõpradest, Helmut Knawe andis mulle lugeda raamatut pealkirjaga „Plaffenspiegel. See jutustas preestritest, kui õudsatest ja valelikest ja räpase mõttemaailmaga inimestest.
Olin kui ümbervahetatud. Karl, Helmut ja mina rääkisime kõigest sellest veel saaliski. Helmut rõhutas, et kui ma olen elus midagi saavutanud, siis ei pea ma selle eest tänama mitte Jumalat vaid iseennast. Täpselt samuti ei saa kunagi Jumala abile lootma jääda, kui midagi halvasti läheb, vaid aidata tuleb ennast ikka ise. Ta küsis veel, kas ma olen kunagi palvetanud oma keha eest. Vastasin et olen. Helmut ütles, et kui ma tahtsin tugevat keha, siis ma selle ka sain tänu iseendale, mitte kellelegi teisele, kõige vähem tänu Jumalale.
Need olid lihtsalt meeletud mõtted ühe nii noore inimese jaoks, nagu mina tol ajal olin. Tundsin, et minus tärkas kaine mõistus ning teatasin oma perekonnale, et edaspidi ei kavatse ma enam kirikus küia, kuna ei usu seda kõike ega taha oma aega selle peale raisata. Pinged kodus suurenesid.
Lõpptulemusena tekkis minu pärast teatav lõhe vanemate ja enda vahel. Ema teadis täpselt, missugused olid minu suhted tütarlastega. Ta ei öelnud küll kunagi seda välja otse, kuid andis mõista, et on minu pärast tõsiselt mures. Veidi teisiti olid suhted minu ja isa vahel. Et olin kaheksateist ja ees ootas armeeteenistus, siis lootis ta , et sõjaväes läheb mul kõik korda. Isa aktsepteeris mõningaid asju, mida ema kindlalt hukka mõistis. Ta leidis, et on täiesti õige ja hea, kui mu suhted tüdruktega on jahedad ning pinnapealsed. Õigupoolest oli ta isegi uhke, et mu suhted tüdrukutega liialt tundeliseks ei muutunud ning et ma kunagi kellelgagi liialt tõsiselt ei sidunud. „Nii ongi õige, Arnold. Ära lase kunagi neil ennast lollitada. Taoline üksmeel valitses minu ja isa vahel veel palju aastaid. Ja isegi kui ma need paar korda peale sõjaväge tõin mõne tüdruku koju oli isa alti väga lahke ja tõi lauale klaasid ja veinipudeli.
Kuid ema oli endiselt minu pärast mures. Eriti kurvastas teda see , mis puudutas suhteid tütarlastega. Talle tundus, et kõige selle põhjus on mingil moel seotud kulturismiga ja tema vastuseis spordile tugevnes.
„Sa oled laisk Arnold. Vaata ennast, sulle meeldib ainult kangi tõsta, see on kõik, millest sa mõtled. Järsku oli ta haknud minu juures kõik kinni. „Vaata oma kingi, need on mustad. Ma olen küll puhastanud su isa kingi, sest tema on mu abikaasa, aga sinu omasid ei pea ma mitte puhastama. Sa võiksid enda eest ise hoolitseda.
Sellega pidi ka isa nõustuma. Tagasihoidlikud suhted tütarlastega, võidetud võistlused ja auhinnad see kõik meeldis talle. Kuid alati, kui juhtusime omavahel olema ja ta mu ümbert kinni võttis, oli ta pilgus küsimus:Hästi Arnold, see kõik on tore, kuid mida sa kavatsed tulevikus teha?
Ja siis oleksin jälle vastanud:Isa, ma tahan saada elukutseliseks kulturistiks, ma tahan pühendada sellele kogu oma elu.
(Järgneb)

Autor: joker