Legendaarne Arnold – osa 7

„Arnold Schwarzenegger Education of a Bodybuilder by Arnold Schwarzenegger and Douglas Kent Hall

Kord ühel päeval – olin siis seitseteist ja kujutasin oma tulevikuplaane ette juba palju selgemalt – esitasin vanematele oma nägemuse edaspidisest elust: Mul on nüüd kaks võimalust. Üks on see, et teen läbi armeeteenistuse, saan ohvitseriks ning mul saab olema vabadus ja võimalus jätkata treeninguid.” Selle peale noogutas isa heakskiitvalt. Talle tundus , et lõpuks hakkan asjadest õieti aru saama. Teadmine, et võiksin oma tuleviku siduda Austria armeega, tegi talle tõeliselt heameelt.” ””Teine võimalus on aga minna Saksamaale ja sealt juba edasi Ameerikasse.” Jälle olin hakkanud rääkima tobedusi.
Mõttes olin juba läbi kaalunud armeeteenistuse kõik head küljed, juhuks, kui minust peaks tõepoolest ohvitser saama. Austria armee annaks mulle koolituse, toidu ja riided. Sportlasena saaksin ma kõigele lisaks veel uskumatult suure tegevusvabaduse. Viinis oli sporditegevusele spetsialiseerunud sõjaväeakadeemia, kus oleks mulle kindlasti sisustatud jõusaal. Ma oleksin saanud näidata, et olen parim kus tahes.
Veel mitu korda rääkisime isaga sellest kui minu lõppeesmärgist. Tema nägi selles tõeliselt perspektiivikat sõjaväelist karjääri, mina ainult vaheastet oma lõppeesmärgi saavutamisel – võita Mr.Universum. Isal oli raske uskuda, et ma oleksin suuteline endale elatist teenima kulturismiga. Talle tundus, et ma raiskan mõttetult iseennaast ja oma potensiaali.
Sõjaväekarjäär oleks jäänud mu viimaseks võimaluseks. Minu tegelik soov oli saada kuidagiviisi Ameerikasse. Olen alati tundnud sügavat klaustrofoobiat Austria vastu. Tahtsin sealt koguaeg välja saada. Mõtlesin sellest pidevalt. Seal polnud ruumi mulle piisavalt, seal oli kitsas ja lämmatav. Isegi inimeste mõtted ja ideed tundusid kuidagi väikesed. Liiga palju oli rahulolu, leplikust ja vastuvõtlikkust kõige vana suhtes. See oli suurepärane koht, kus pidada vanaduspõlve.
Endiselt domineeris minu elus Reg Park. Tegin vanu teada-tuntud harjutusi, kuna teadsin, et ka Reg treenib just nii. Kuid sellele lisaks kohandasin neid ümber vastavalt oma vajadustele. Näiteks selle asemel, et teha käsivarre painutusi ainult kangiga, tegin sama harjutust veel hantlitega. Pidevalt mõtlesin selle peale, kuidas parandada oma biitsepsite kuju, tahtsin neid saada kõrgemaks, tahtsin ka võimasmat ja laiemat selga ning suuremaid reisi.
Ma olin alati aus oma nõrkade külgede suhtes. See oli mu arengule abiks. Ja arvan, et see on edu võti kus tahes – ole aus, tea oma nõrki külgi, tunnista seda. Kulturismis pole kedagi, kelle üks või teine koht ei vaajks tõsist tööd. Ma olin vanematelt pärinud ilusa skeletikuju ja peaaegu täiusliku ainevahetuse, mistõttu lihaskonna arendamine kujunes minu jaoks suhteliselt kergeks. Kuid vaatmata sellele oli ka minul lihasrühmi, mis näitasid oma ”kangekaelsust”. Nad ei tahtnud kasvada nii ruttu kui teised. Panin nad lehtedele kirja ja riputasin oma peegli külge – nii olid nad mul koguaeg silme ees. Esimesed, mis ma üles märkisin, olid triitsepsid. Olin koguaeg teinud võrdselt harjutusi nii biitsepsile kui triitsepsile, Biitsepsid kasvasid silmnähtavalt, aga triitsepsid jäid arengus maha. Siin puudus loogika, nad lihtsalt keeldusid kasvamast. Sama lugu oli mu jalgadega. Kuigi tegin kõvasti kükke, ei arenenud mu jalad märgatavalt mitte nii kiiresti kui rind. Ja ka õlad ei paranenud nii ruttu kui selg. Peale kahte aastat märkasin üllatusega, et mõned kohad ei olnud selle ajaga üldse muutunud. Panin nad kõik kirja ja korraldasin veidi ümber kogu treeningkava. Lisasin juurde mõned harjutused. Katsusin võimalikult palju eksperimenteerida. Ma hindasin oma lihaseid tulemuste järgi ning nõnda treenides õnnestus mul tasapisi ”tasakaalustada” kogu oma keha.
See oli üks aeglane ja lõputu protsess. Kaheksateistkümneselt polnud mu keha veel täielikult ühtlaselt arenenud. Oli palju nõrku kohti, mis vajasid pingsat tööd. Olin lisaks suuresti mõjutatud tollasest Austria kulturismi mentaliteedist, kus enamasti oli kogu tähelepanu kontsentreeritud suurtele kätele ja võimsale rinnale. Ka tollased fotod olid üldjuhul tehtud pealtpoolt vööd. Ei mäleta kedagi, kes oleks tollal pööranud tähelepanu lihaskonna kvaliteedile ja proportsioonidele kõigele sellele, mis annab provintslik arusaam kulturismist oli ka mulle pikka aega takistuseks.
Mind võeti armeesse 1965.aastal. Teenida tuli aasta, pärast võisin teha oma valiku tuleviku jaoks. Armee oli mulle hea kogemus. Mulle meeldis range kord ja distsipliin. Distsipliin ei olnud mulle midagi uut, sest ilma selleta poleks ma saanud ka edukalt kulturismi teha. Kodus kasvasin üles väga distsiplineeritud keskkonnas. Isa käitus alati nagu kindral, ta kontrollis, et ma viisakalt sööksin, teeksin korralikult ära oma õppetükid jne.
Isa mõju oli ka selles, et minust sai tankijuht, ühes tankibrigaadis. Õigupoolest ei olnud ma eriti sobiv mees tanki juhtima. Ma olin selleks liiga pikk ja vanus oli kõigest kaheksateist (tankisti minimaalne vanus võis olla kakskümmend üks). Kuid see oli asi, mida ma tõelsielt teha tahtsin. Et meie laager asus kodukoha Grazi ligidal, siis oli võimalik jätkata ka treeninguid see aga oli endiselt jäänud tähtsamaks mu elus.
Õige pea pärast kohalemääramist sain kutse osaleda Mr.Euroopa konkursil juunioride klassis. Võistlused toimusid Saksamaal Stuttgardis. Olin suhteliselt heas vormis, kuid järjekord väeosast lahkumiseks ulatus kuue nädalani. Ja kui just keegi su lähedastest ei juhtunud ootamatult surema, siis võis täiesti kindel olla, et kuhugi sind ei lasta. Veetsin mitu unetut ööd aru pidades, mida ette võtta. Lõpuks jõudsin otsusele mul pole valikut. Hiilisin vargsi välja ja ronisin üle väeosa müüri, kaasas ainult seljasolevad riided.

(Jätkub)

Autor: joker