Legendaarne Arnold – osa 36
„Arnold Schwarzenegger Education of a Bodybuilder by Arnold Schwarzenegger and Douglas Kent Hall
Kulturistid tiirlesid mu ümber nagu kärbsed. Nad arvasid, et kui teevad samu harjutusi mis mina, siis muutub ka nende lihaskond samasuguseks nagu minu oma. Kuid nende mahajäämus oli ilmne. Ainus, mida nad saavutasid oli kurnatus. Ja milles oli põhjus?
Nad polnud vaimselt valmis võistluskulturisti intensiivseteks treeninguteks. Nad ei mõelnud kunagi sellele, mida nad teevad. Saladus on iseenesest väga lihtne – kontsentreeru oma treeningule, mõtle ainult sellele, mis sa teed ja ära lase endale päha tulla kõrvalisi mõtteid terve treeningu vältel.
Igat päeva alustasin täieliku kontsentratsiooniga. Mängisin enda jaoks mõttes läbi kogu oma tegevuse, kuidas ma sooritan üht või teist harjutust ja mida mu lihased samal ajal tunnevad. Ma justkui programmeerisin end treeninguteks. Mu vaimne ettevalmistus oli alati väga põhjalik.
Iga kord saali tulles raputasin peast välja kõik halvad mõtted. Ma häälestusin oma kehale nii, nagu see oleks muusikainstrument, millel kavatsesin mängida. Juba riietusruumis mõtlesin oma treeningutele, nendele lihasrühmadele, mida kavatsesin treenida. Heitsin kõrvale oma kõik igapäevased probleemid. Teadsin, et kui lähen saali kellegagi juttu ajama või tüdrukutele külge lööma ja mõtlen millelegi muule ka harjutuse sooritamise ajal, siis erilist tulemust pole oodata. Olen näinud poisse seeriate vahel ajalehte lugemas ja pean ütlema, et nad nägid kaunis kehvakesed välja. Mõned neist olid harjutanud juba aastaid, kuid vaevalt keegi ütleks, et nende kehaehitus paranenud on.
Esimesed kolm aastat, mis ma Austrias treenisin, sain segamatult oma lihaskonna arengule pühenduda. Kasvasin üles vaikses linnakeses, kus polnud midagi sellist, mis võinuks mind häirida ning mul polnud sel ajal veel mingeid isiklikke probleeme. Kuid Münchenis oli lugu teine, seal oli elu kiire. Pidevalt tuli uusi pakkumisi, käisin mitmetel kokkusaamistel ja olin pidevalt sõidus. Peagi mõistsin, et kui ma lasen sel sündida, lasen ennast kaasa haarata kõigest kõrvalisest, siis kannatab selle all minu põhitegevus kulturism.
See oli aeg, mil hakkasin tõsisemalt mõtlema sellele, kuidas vaim keha juhib ja kui oluline on positiivne ellusuhtumine. Ma küsisin endalt: ”Miks just sina, Arnold? Kuidas sa suutsid kõigest viieaastase treeningu järel võita Mr. Universumi tiitli?” Samu küsimusi küsisid minult ka teised. Püüdsin leida põhjust, mis eristas mind ja teisi kulturiste. Peamine põhjus oli see, et enamik kulturiste ei näe endas võitjat, nad ei suuda niiviisi mõelda, nad ei suuda seda endale ette kujutada. Kuulsin neid treeningutel halamas: ”Oo ei, enam ei jõua, aitab…, aitab küll…, ei ühtegi seeriat enam…”
Panin tähele, et et enamik inimesi ei suuda teha märkimisväärseid edusamme, kuna neil puudub usk iseendasse. Neil oli väga ähmane pilt sellest, mida nad üleüldse saavutada tahtsid. Olen veendunud, et kui inimene treenib ilma selge eesmärgita, siis on see tühipaljas jõu ja aja raiskamine. Kokkuvõttes võin öelda, et nad ei andnud treeningutel endast seda, mida suutsin anda mina. Nad lihtsalt ei uskunud, et ka nemad võiksid selleks võimelised olla. Ja loomulikult, kui juba alguses suhtutakse asjasse sellise eelarvamusega, ei ole suuremat tulemust loota.
Mu arutelud ei põhinenud ainult kulturismil. Vestlesin neil teemadel ka tõstjatega ja nad ainult kinnitasid mu seisukohta. Teadsin omaenda kogemusest, kuidas sa mõnikord seisad kangi ees ja vestled temaga umbes nii: ”Sina, sa vana sunnik, ma kavatsen su nüüd üles tõsta ja mind ei huvita põrmugi, et sa nii raske oled. Ma olen mees, kes teeb sinuga, mida tahab, mina olen sinu peremees!” Kangiga tuleb suhelda. Pead endale sisendama, et oled kangelane, kes saab kõigega hakkama. Ja enne veel, kui sa kangi üldse puudutad, katsu oma mõttes läbi teha kogu tõste. Tõstjatel võib taoline keskendumisprotsess kesta lõpmatult. Seepärast on korraldajate poolt kehtestatud reegel, et tõstete vaheline paus võib kesta kuni kolm minutit. Antagu vaid võimalus, siis võiks mõni mees seal tund aega oma vaimu ette valmistada. Kui tõstja suudab kangi juba mõttes üles tõsta, siis füüsiliselt suudab ta seda kindlasti. Kui ta aga seisab kangi ees ja kasvõi hetkekski lööb endas kahtlema: ”Äkki ma ei suuda seda”, siis on ta kadunud mees. Oma väite tõestuseks toon ühe näite.
Aastaid ei suutnud tõstjad ületada 500 naela piiri, mitte keegi. Võidi tõsta küll 499,5 naela, kuid mitte kunagi 500. Ja põhjuseks oli raudselt välja kujunenud veendumus, et 500 naela pole keegi suutnud üles tõsta ega suuda seda ka edaspidi. 1970. aastal murdis selle barjääri venelane Vassili Aleksejev, tõstes üles 501 naela. Kuu aja pärast tõstsid 500-naelast raskust veel kolm meest. Miks? Nüüd usuti, et see on võimalik. Inimese lihaskond ei saanud ju märgatavalt muutuda ning tühise kümne aasta jooksul. Inimene oli ikka see, kes ta oli. Kuid muutunud oli usk ja veendumus. Vaimu ja tahtejõuga on võimalik purustada rekordeid. Ja ükskord, kui sa sellest aru oled saanud, suudad seda kindlasti.
Järgneb …
Autor: joker