Legendaarne Arnold – osa 37

„Arnold Schwarzenegger Education of a Bodybuilder by Arnold Schwarzenegger and Douglas Kent Hall

1968a. kujunes pingeliseks. Treenisin stabiilseslt kaks korda päevas, kaks kuni kom tundi korraga. Lisaks alustasin õpinguid majanduskoolis, et täiendada keskkooli päevilt saadud teadmisi. kui ma parasjagu ei treeninud või polnud muud moodi seotud saaliga, siis olin koolis ja õppisin. Jõud ja energia minus tundus olevat lõputu. Ahmisin endasse kõike, mind oli raske peatada. Mu sõbrad sügasid päid:”Arnold, sa oled peast segi, sa tapad end niiviisi, võta hoogu maha!” Nende jutt tegi mulle ainult nalja ja ma sundisin ennast veelgi suuremateks pingutusteks.

Londonisse võistlustele saabusin julge ja kindlana. Olin igal juhul võitja. Ma ei kahelnud selles põrmugi. Jalutasin ringi nagu oleksin juba võistlused võitnud. Kas võis keegi selles kahelda? Teise koha mees jääb minust kaugele taha, kes ta ka poleks. Ja tõepoolest ma võitsingi. See lihtsalt ei saanud teisiti minna.

Ninu teine Mr.Universumi võit (NABBA liigas) avas mulle täiesti uue maailma. Minuga võttis ühendust Joe Weider, mees, kes oli ajakirjade Muscle Builder ja Mr.America kirjastaja ning firma Weider Enterpeise omanik. Ta küsis kas ma tahaksin osaleda Ameerikas Miamis toimuvatel IFBB liiga Mr.Universumi võistlustel, millest olime kunagi telefonitsi rääkinud. Ta ütles, et võiksime siis rääkida ka paariks kuuks Ameerikasse jäämist ning võimalust Californias harjutamiseks.

Kõik tundus hästi minevat. Olen alati unistanud Ameerikast ja treeningutest ameerika kulturistidega. Tahtsin neilt õppida, rohkem teada saada ja lõpuks neid lüüa. Üks asi millest ma tol ajal väga vähe teadsin, oli toitumine ja mitmesugused medikamendid. Ameeriklased olid olnud pikka aega tõelised asjatundjad. Kõigil oli teada, et maailma kõige paremad kulturistid on Ameerikas. Uskusin, et siin peab olema mingi selge põhjus. Võib-olla olid need teadmised, võib-olla parem toit, võib-olla arstimid. Kui põhjus polnud selles, siis võib-olla paremas õhkkonnas, sellises, mis valitses Gold`s Gymis. Optimistlik ellusuhtumine on nakatav. Kui su ümber on tõelised meistrid, siis on sul ka endal kergem meistriks saada. Oli kuidas oli, aga ühes olin kindel – vastus peitub Ameerikas.

Floridasse saabusin endises meeleolus – julge ja kindlana. Tundsi, et olen küps. Olin äsja võitnud Londoni Mr.Universumi ja võidu hiilgus kees mul siiani veres. Olin kohe ümbritsetud rahvamassist, kes tahtis heita pilku mu kehale. Ameeriklased polnud mind kunagi varem näinud ja nad olid tõelises hämmelduses minu suurusest.

Mind pani hämmastama vaikus, millega mind vastu võeti, kui astusin lavale ja tahtsin alustada poseerimist. Taipasin, et rahvas tahtis mind kõigepealt lihtsalt näha. Esiteks biitseps. Fantastiline. Kuulsin kuidas keegi ahmis õhku ja kuidas toolidel nihelema hakati. Näitasin, mida oskasin. Ameerikalsed karjusid: ”Arnold, Arnold!” Tundsin end tõeliselt hästi.

Enne pose-offi polnudki ma aru saanud kui tasavägine see võistlus tegelikult oli. Siin oli selliseid mehi , keda ma kunagi varem polnud näinud. Keskkaalumees Frank Zane oli uskumatult reljeefse kehaga ning ta poseerimiskava oli ülimalt elegantne. Ta poseeris väga graatsiliselt, ta oli nagu matadoor, nagu tantsija. Tema keha oli nagu skulptor peitliga mahagonipuust välja raidunud. Teadustaja luges ette tulemused. Kui kuulsin, et olen tulnud teiseks, pidin peaaegu minestama. Võitjaks tuli Frank Zane.

Mina tuli jälle teiseks, kuna polnud piisavalt reljeefne, mu lihaskond oli lõpuni töötlemata ning seetõttu ebatäiuslik. Ma olin suurim kuid mitte parim. Mu meeleolu oli rikutud. Lahkusin publiku eest masendatuna ja lööduna. Peas tagus mõte: ”Ma olen kodust eemal, võõras linnas, Ameerikas ja ma olen siin kaotaja … ” Nutsin terve öö. Olin petnud oma sõpru ja kõiki teisi, eeskätt iseennast. See oli kohutav. Tundus, et maailma lõpp oli käes.

Järgneb …

Autor: joker