Legendaarne Arnold – osa.1
„Arnold Schwarzenegger Education of a Bodybuilder by Arnold Schwarzenegger and Dougals Kent Hall
Arnold Shwarzenegger mees, kes oma eesmärkide nimel on valmis minema kasvõi läbi tule ja vee, on oma Ameerika unistuse hiilgavalt teoks teinud ja kindlalt kanda kinnitanud maailma edukamate ja rikkamate inimeste esirivis. Lennukat karjääri teinud superkulturistist ja filmitähest on saanud tõeline suuriidol, miljonite ebajumal, jõu ja mehisuse elav kehastus ning lausa legendarse minevikuga üliinimene.
Tema otsustava ja uskumatult kiire tõusu kulturismitaevas tegid ühelt poolt võimalikuks fantastiline töövõime ja kindel tahe ning teiselt poolt suurepärased kehalised eeldused. Ta polnud kahekümnenegi, kui suutis võita oma 1967 a-l Mr. Universumi tiitli ja kolm aastat hiljem (1970) näitas ta oma absoluutset paremust Mr.Olympia valimistel, mille katkematu jada kestis 1975 a-ni. Viis aastat hiljem tegi ta comebacki ja 1980 a-l õnnestus tal võita oma seitsmes ihaldatuim ja prestiizikam auhind kulturismi-maailmas. Tõsi, asjatundjate arvamused olid selle viimase võidu puhul küllalt skeptilised ja arvati , et seitsmenda võidu puhul määras rohkem Arnoldi nimi kui vorm, aga on kuidas on, üks on selge Arnoldist on saanud maailma tuntuim kulturist.
Kõik see mida ta on suutnud elus saavutada kõrged tiitlid, tähtsad võidud, kuulsus, rikkus ja teab kõik mis veel, on vaieldamatult tähelepanuväärne ning muljetavaldav, kuid tundub, et veelgi köitvam ja tähelepanuväärsem on tema loo kunagine algus …
Ta sündis Austrias Grazi linnakeses 30. juuli 1947 a-l külapolitseiniku perekonnas teise lapsena. Isa oli pikk ja tugev, karmi iseloomuga mees ning nõudis ranget korda ja distsipliini ka oma kahelt pojalt. Vaatamata vanemate nõudlikele iseloomudele oldi vajaduse korral alati valmis lapsi aitama.
Küllaltki tagasihoidlikus kodus hinnati tervislikke eluviise, toituti ratsionaalselt, liiguti palju ning peeti lugu kehalisest tegevusest ja spordist. Eestvedajaks oli isa, kes oli aktiivse sportimisega tulnud koguni kohalikuks meistriks körlingis.
Tagasihoidlikkuse all ei kannatanud ka noor Arnold. Täis võitlusvaimu ja ülekeevat energiat valdas teda pidev soov igati silma paista ning maksku mis maksab teistest igati parem olla. Poja aktiivne tegevus ei jäänud vanematele märkamatuks ja peagi viis isa kümneaastase Arnoldi harjutama kohalikku jalgpalliklubisse. Seal sai alguse juba süstemaatiline ja tõsisem sportimine. Kuigi jalgpalli mängimine läks küllalt edukalt ja Arnoldist sai koguni üks parimaid ja hinnatumaid mängijaid, saabus tasapisi tüdimus ja ükskõiksus. Tekkisid kahtlused, kas valitud ala on ikka see mida hing ihaldab. Aastad möödusid ja sai üha selgemaks, et jalgpall ei suuda talle pakkuda täit rahuldust. Kui treeningukaaslased suhtusid jalgpalli andunud fanaatikutena, siis Arnoldi jaoks oli see lihtsalt üks spordiga tegelemise viise, ei midagi enamat. Sel ajal hakkas ka üha enam välja lööma tema egotsentrism individualism. Kollektiivse ja meeskondliku olemisega jalgpall ei suutnud kuidagi rahuldada Arnoldi vastupandamatut soovi olla ainuisikuliselt tähelepanu ja imetluse keskpunktis. Kui tema klubi juhtus kaalukatel võistlustel võitma ja hiljem autasustati meeskonda kui kollektiivi, siis Arnold oleks selle asemel meeleldi soovinud isiklikku tunnustust ja tähelepanu.
Kindlas usus ja lootuses leida enesele midagi sobivamat hakkas ta jalgpalli kõrvalt tegelema järgemööda jooksmise, ujumise ja poksiga. Tänu oma üldiselt headele kehalistele omadustele lõi ta ka neil aladel edukalt läbi, kuid pikemalt truuks jääda ei suutnud ta ühelegi alale.
Ühel järjekordsel jalgpallitreeningul leidis treener, et poistel oleks kasulik tegeleda kord nädalas tund aega raskuste tõstmisega. Saal, kuhu Arnold nüüd sattus, oli nagu uus maailm. Uskumatute raskustega oma muskleid ülespumpavad lihasgigandid jätsid talle kustumatu mulje. Nad tundusid ühteaegu kadestamisväärsed ja kättesaamatult kaugetena, kuid samas ka reaalsete eeskujudena, kes ahvatlesid end järgima, lootuses saavutada kasvõi osakesegi sellest, mida olid suutnud saavutada nemad.
Et iganädalane tunnine jõutreening oli vaid jalgpalli täiendavaks ja toetavaks kõrvalalaks, siis tehti peamiselt jalalihaseid arendavaid harjutusi ja neidki küllalt põgusalt ja pinnapealselt.
(Järgneb)
Autor: joker