Ületreening

Tänapäeva tippspordis kasutatavad koormused ei vii ainult medalite, kõrgete tulemuste või isiklike rekorditeni, vaid ka haiguste, traumade ja ületreenituseni.

Sageli võrreldakse tippsportlase treeningut noateral kõndimisega. Noateral püsimiseks tuleb arvesse võtta kümneid kaasnevaid tegureid, mis moodustavad meie igapäevase elu. Treeningprotsessi käigus toimub sportlase organismi pidev kohastumine kehalisele koormusele.

Treeningu ja taastumisperioodi kestel muutub töövõime (saavutusvõime) ja väsimuse omavaheline suhe. Näiteks treeningu lõpuks ületab väsimus saavutusvõime, kuid peale taastumist on jällegi saavutusvõime kõrgem. Kui sportlase taastumine on pidevalt puudulik, s.t. väsimuse kompenseerimine piisava puhkusega on pikema aja kestel mitteküllaldane, siis hakkab valdama väsimus, tekib ülepingutus ja kui vigadeparandust ei tehta, siis ka ületreening. Ületreening on saavutusvõime langus või stagnatsioon regulaarselt treenival sportlasel ilma haiguslike muutusteta kehas ja sageli vaid vähe väljendunud objektiivsete ja subjektiivsete sümptoomidega.

Ületreening on sportlasele langeva summaarse koormuse tulemus. Sagedasemateks põhjusteks on vead treeningumetoodikas, krooniline haiguskolle organismis, läbipõetud haigus, igapäevast elu raskendavad muutused, mis häirivad taastumisprotsesse . Sellega saab häiritud dünaamiline tasakaal koormuste ja koormustaluvuse e. koormatavuse vahel.

Ületreeningu sümptoomid

* Tulemuste langus
* Vähenenud koormustaluvus
* Kiire väsimine
* Pulsisageduse tõus või langus
* Vererõhu tõus või langus
* Unehäired
* Ärevusseisundid
* Emotsionaalne labiilsus
* Apaatia
* Isutus
* Seedehäired
* Peavalud
* Tumedad silmaalused
* Valu, ebamugavustunne südame piirkonnas

Niisuguste kaebustega pöördutakse spordiarstide poole üsna sageli. Õige diagnoosi panek võib osutuda raskeks, kuna tegemist võib olla mingi haiguse väljendusega või ületreeningule omaste funktsionaalsete kaebustega. Kui kliinilise läbivaatuse, analüüside ja vajalike uuringute tulemused on haiguslike kõrvalekalleteta, siis sarnased kaebused sportlastel viitavad ületreeningule.

Ületreeningu kujunemises osalevad kesknärvisüsteem (hüpotalamus-hüpofüüs), vegetatiivne närvisüsteem ja hormonaalne süsteem (eriti neerupealised, kilpnääre, kõhunääre, kõrvalkilpnääre) oma hormoonidega. Vegetatiivne närvisüsteem s.o. autonoomne närvisüsteem, mis hoiab organismi sisekeskkonna püsivana ja kindlustab kohanemisreaktsioonid igasugusele koormusele mõjutades pulssi, vererõhku, kehatemperatuuri, higistamist, hingamist jt funktsioone ilma teadvuse osavõtuta. Vegetatiivse närvisüsteemi tasakaalu häirumise suuna järgi jaotatakse ka ületreening kaheks.

Ületreeningu juhtivad ja sportlasi kõige enam häirivad sümptomid on kehv võistlustulemus, langenud töövõime ja kiire väsimine. Ülejäänud tunnuste järgi eristatakse kaht ületreeningu vormi olenevalt sellest, kas vegetatiivse (autonoomse) närvisüsteemi poolt on häiritud tasakaal sümpaatilises või parasümpaatilises osas.

Sümpaatikotoonne (sümpaatiline) e. Basedowi) vorm

Parasümpaatikotoonne (parasümpaatiline) e. Addisoni) vorm

Sümpaatikotoonset vormi on palju kergem diagnoosida, kuna sümptomid on tüüpilised ja enesetunne tugevasti häiritud. Valdavad erutusprotsessid, ülereaktsioonid, kuid taastumine aeglustub ja on ebapiisav. Sagedamini esineb see vorm algajatel ja noortel sportlastel ning mittevastupidavusaladel tegijatel.

Tänases saavutustele orienteeritud spordis on ülekaalus ületreeningu parasümpaatiline vorm, kus valdavad pidurdusprotsessid ja sportlane ei ole suuteline võistluseks vajalikku energiat mobiliseerima. Ületreeningu põhjustavad kõige sagedamini vale treening ja haigestumised, mis häirivad organismi seisundit ja treeningurütmi. Ikka jälle kogeme, et sportlased mõni aeg peale treeninglaagrit ilmuvad spordiarsti konsultatsioonile ületreenitusseisundis. Enamasti treeniti laagris liiga intensiivselt ja suurte mahtudega, põhjuseks kooli- ja perekohustustest vabaksjäänud aeg, teistsugune ümbrus, head treeningutingimused, igavus, konkurents treeningukaaslaste vahel. Tulemuseks on ebakõla sooritatud koormuste ja koormustaluvuse vahel.

Ületreeningu oht kollitab ka organismis esinevate krooniliste haiguskollete ja haigestumiste korral kui treenitakse edasi muutmata intensiivsust, mahte, treeninguplaane, kui liiga kiiresti peale haigust pöördutakse tagasi varasemate koormuste juurde. Sageli ei arvestata, et haigusest tervenenuna ei ole organism kohe valmis koormusi taluma ning tekivad käärid koormuse ja koormustaluvuse vahel. Haigus ja treening koos võivad mõnikord esile kutsuda maksa ülekoormuse, mille tunnusteks on valulikkus ja raskustunne parema roidekaare all ja ka muutused vere biokeemias. Ületreeningut soodustavateks teguriteks võivad olla perekondlikud või tööalased konfliktid, suur töö- ja õppekoormus, bioklimaatilised faktorid (kuumus, külm, suur õhuniiskus, mäestik), unevaegus, toitumisvead või toitumisharjumuste järsk muutus (kaalu langetamine). Vähene puhkeaeg või liiga vähe taastava iseloomuga treeninguid on osa vigasest treeninguplaanist. Rohkem kui suuremahulised treeningud toimivad kõrge intensiivsusega treeningud. Anaeroobses (kasvava laktaaditekkega) piirkonnas treenides tõusevad tugevasti stressihormoonide adrenaliini ja noradrenaliini tasemed, kusjuures adrenaliini tase kerkib rohkem.

Teada on, et adrenaliin peegeldab enam psüühilist, noradrenaliin aga füüsilist stressi. Seega suurema laktaaditekkega kaasneb suurem psüühiline stressikomponent. Järelikult: liiga sagedaste anaeroobsete treeningute (võistluste) korral saabub närvisüsteemi ülekoormus. Lõpuks viib niisugune ülekoormus katehoolamiinide (adrenaliini, noradrenaliini) vähenenud eritumisele neerupealiste koorest, madalamale maksimaalse laktaadi tasemele ja kehvale võistlustulemusele.. Spordipraktika kinnitabki madalamat võistluslaktaati ületreenitud sportlastel. Sportlane ei suuda kaasa minna kiirendustega, lõpukiirendusega, kuigi ei tunne end läbi väsinuna. Sageli tehakse selles seisundis tüüpiline viga: suutmata kiirust tõsta arvatakse, et kiirusest on puudu ja lisatakse treeningutele intensiivsust. Loomulikult ei lahenda see olukorda ja sportlane võib jääda pikemaks ajaks ”loksuma” ebamäärasesse seisundisse, märkamata, et väsimus valdab või on võrdne saavutusvõime kasvuga. Ületreeningu puhul soovitatakse sportlasele intensiivsust oluliselt langetada, mitte võistelda, mitte üle anaeroobse läve treenida. Suurem osa treeningutest peaks jääma aeroobse läve piirkonda.

Kui ületreening on kord tekkinud, ei möödu ta paari päeva puhkusega. Enamasti kulub tasakaalu taassaavutamiseks kuu, mõnikord ka rohkem. Harva saadakse hakkama 2-3 nädalaga. Treeningud peaksid sellel perioodil olema kerged, aeroobsed, kuid kasutada võib ka intervalliprintsiipi pikkade taastumispausidega. Kindlasti mitte ei võistelda. Kõrvaldatud või miinimumini peaksid olema viidud tegurid, mis osalesid ületreeningu kujunemisel. Tähtis on pakkuda vaheldust ja lõõgastust kesknärvisüsteemile: suhtlemine sõpradega, muusika, teater, tants, loodus ja muu, milleks ei andnud võimalust pingeline treeningureziim.

Tõhusat abi pakuvad taastumisvahendid, taastavad protseduurid nagu saun, massaaz, termokapsel, infrapunasaun, veekeskuste võimalused. Oluline on psühhoteraapia sportlase eneseusalduse taastamisel.

Artikkel ”Ületreening” ilmus esmakordselt Fitness.ee veebilehel 22. juuni 2004.

Autor: Spordimeditsiini sihtasutus