Ületreeningu olemus ning selle kujunemine

Ületreening on treeningu akumulatsioon ja/või mittetreeningu stress, mis põhjustab pikaajalise languse saavutusvõime mahus koos või ilma füsioloogiliste ja psühholoogiliste tunnuste ning sümptomiteta kohastumishäiretest, milles saavutusvõime mahtuvuse taastumine võib võtta mitu nädalat või kuud (Halson, Jeukendrup 2004; Meeusen et al. 2006).

Edukas treening peab sisaldama ülekoormamist, kuid peab samuti vältima kombinatsiooni üleliigse koormuse ja ebapiisava taastumise vahel. Atleedid võivad kogeda lühiajalist saavutusvõime langust, ilma tõsise psühholoogilise või mõnede muude kestvate negatiivsete sümptomiteta (Meeusen et al. 2006). Tihti on välja pakutud, et ületreening on stressorite, mis ületavad atleedi lõpliku vastupanumahu tulemus (Halson, Jeukendrup 2004). Atleet, kellel ebaõnnestub taastumine 72h jooksul, on arvatavasti negatiivselt ületreenitud ja asub ülepingutatud staadiumis (lühiajaline efekt). Pikaajaline efekt põhjustab tõsisema ületreeningu, millest taastumine võib võtta nädalaid või kuid (Kenttä, Hassmén 1998).

Kaks selget ja eraldi tüüpi ületreeningut on samuti välja pakutud, nimeliselt sümpaatilise ja parasümpaatilise ületreeningu sündroomid. Sümpaatilist vormi on iseloomustab suurenenud sümpaatiline aktiivsus puhkeolekus, samas kui parasümpaatilist vormi on iseloomustab vähenenud sümpaatiline aktiivsus koos parasümpaatilise aktiivsuse domineerimisega puhkeolekus ja treeningul. Usutakse, et sümpaatiline ületreeningu sündroom on vahepealne staadium enne parasümpaatilist ületreeningut. Markerid, mida on seotud parasümpaatilise ületreeninguga hõlmavad madalat puhkeoleku ja suhteliselt madalat treeningu südamelöögisagedust, samas kui sümpaatilise ületreeninguga seotud markerid hõlmavad suurenenud puhkeoleku ja treeningu südamelöögisagedust (Kenttä, Hassmén 1998).

Nelja peamist sümptomite kategooriat seostatakse ületreeningu sündroomiga: füsioloogilised sümptomid, psühholoogilised sümptomid, biokeemilised sümptomid, immunoloogilised sümptomid (Kenttä, Hassmén 1998).

Psühholoogiliste funktsioonide häirete sümptomid ületreeningusündroomi puhul: muutused isiksuses; vähenenud enesehinnang ja treeningu motivatsioon; raskused töö, kooli või treeningu ajal keskendumisega; emotsionaalne ebastabiilsus; võistluste kartus; kurbus ja depressioon; üldine apaatia; alla andmine, kui miski läheb raskeks; kergesti segatavus ülesannete täitmise ajal (Kinucan, Kravitz 2007).

Igapäevase elu fakt stress on defineeritud kui asünkroonsus indiviidi ja keskonna muutuste vahel. See asünkroonsus on konkreetselt nähtav spordis, kus saavutusvõime on välispidine peegeldus tasakaalust indiviidi ja keskkonna vahel. Üleliigne stress võib olla määrav saavutusvõimes ning kulmineeruda suurema psühholoogilise kurnatusega. Ületreeningu uurimustes vaadeldakse stressi peamiselt mitmete faktorite summana hõlmates elustressi, sotsiaalse toetuse suurust, vähenenud kopeerimise oskusi, kontrolli langust ja emotsionaalseid väljendusi. Isiksuse karakteristikud esindavad olulisi psühholoogilisi faktoreid ületreeningus, sest individuaalsed arusaamad stressist varieeruvad suuresti. Psühholoogilise läbipõlemise ja ületreeningu juhtumite korral on leitud, et tagajärgedeks võib olla kognitiivsete protsesside kahjustumine. Need tunnused hõlmavad raskusi kontsentreerumisega tööl ja treeningul, suurenenud sisemisest ja välisest segatavusest, vähenenud võimega tulla toime suurte informatsiooni kogustega, vähenenud keskendumise võimet ja langenud enesehinnangut (Hollander et al. 1995). Kõige järjepidevamad psühhomeetrilisi leide on täheldatud kasutades Meeolu Seisundite Profiili (Profile of Mood States, POMS), mis hindab asjasse puutuvaid emotsionaalsete tasemete muutusi pingutuses, depressioonis, vihas, elujõus, väsimuses ja segaduses. Kui ületreening progresseerub tänu suuremale kroonilisusele, siis POMS-i järgi on selgelt näidatud positiivsete tujude allakäiku ja negatiivsete tujude suurenemist (Hollander et al. 1995) (Lisa 2).

Füsioloogilised sümptomid saavutusvõimes ületreeningusündroomist: muutunud puhkeoleku südamelöögisagedus ja vererõhk, krooniline väsimus, vähenenud liigutuste efektiivsus ja füüsiline saavutusvõime, vähenenud laktaadi vastus, vähenenud maksimaalne töö mahtuvus, sagedane iiveldusja seedeelundkonna ärritus, peavalud, vähenenud lihasjõud, võimetus saavutada varem omandatud saavutusvõime standardeid või kriteeriume, suurenenud hingamissagedus, rahuldamatu janu, unehäired, liigeste vaevused ja valud, vähenenud söögiisu, madalam rasvaprotsent, menstruaalsed häired, lihasvalu ja tundlikkus, pikenenud taastumise aeg treeningust, varem parandatud vigade taas esile kerkimine (Kinucan, Kravitz 2007).

Hormoonide mõõtmine veres võib aidata avastada ületreeningusündroomi. Arvukate uuringute käigus on leitud muutusi mitmetes organismi füsiloogilistes ja biokeemilistes vastustes. Ületreeningusündroomi puhul on täheldatud vähenenud tõusu ajuripatsi hormoonides (adrenokortikotroopne hormoon, kasvuhormoon, luteiniseeriv hormoon ja folliikuleid stimuleeriv hormoon) (Meeusen et al. 2006), tõusnud kortisooli ja vähenenud testosterooni kontsentratsiooni, kus kõige tundlikum ületreeningu stiimulile on vaba testosteroon (Kraemer & Ratamess 2005). Teisi biokeemilisi markerid nagu kreatiinikinaasi kontsentratsiooni, uurea ja raua tasemeid, alanenud submaksimaalset ja maksimaalset vere laktaadi kontsentratsiooni on kaalutletud kui võimalikke indikaatoreid ületreenigust (Halson, Jeukendrup 2004). Olemas on mitmeid ülevaateid ülemiste hingamisteede nakkustest vastavalt suurenenud koormusele ning seda on täheldatud ka ülepingutanud ja ületreeningusündroomiga atleetides. Näib võimalik, et intensiivistunud treening (mis viib ülepingutuseni või ületreeningusündroomini) võib suurendada nõnda nimetatud „avatud akna“ kestvust (Meeusen et al. 2006) (indiviid on kõige vastuvõtlikum infektsioonidele või vigastustele koheselt pärast ja samal ajal suurenenud mentaalse ja füüsilise stressiga)(Kinucan, Kravitz 2007) ja immuunodepressioni tulemuseks saadud ülemiste hingamisteede nakkuste määr võib olla üheks käivitavaks faktoriks, mis võib viia ületreeningusündroomi ilmnemisele (Meeusen et al. 2006). Vähenenud immuunsüsteemi funktsiooni ja ületreeningusündroomi vahelist seost on samuti sidustatud puudujääkidega toitumises. Kui ebaõnnestub tarbida piisaval määral valke, süsivesikuid ja rasvu, mis pärinevad tervislikest allikatest, satub ohtu organismi immuunfunktsioon, kuna kehal ei ole võimalik ennast parandada ja taastada (Kinucan, Kravitz 2007).

Viited:

Halson, S.L; Jeukendrup, A.E (2004). Does overtraining exist? An analysis of overreaching and overtraining research Sports Med. 34(14): 967-981
Hollander, D.B; Meyers, M.C; LeUnes, A (1995). Psychological factors associated with overtraining: implications for youth sport coaches. Journal of Sport Behavior. 18(1): 3-20
Kenttä, G; Hassmén, P (1998). Overtraining and recovery A conceptual model. Sports Med. 26(1): 1-16
Kinucan, P; Kravitz, L (2007). Overtraining: undermining success? ACSM’s Health & Fitness Journal. 11(4): 8-12
Kraemer, W.J; Ratamess, N.A (2005). Hormonal responses and adaptations to resistance exercise and training. Sports Med. 35(4): 339-361
Meeusen, R; Duclos, M; Gleeson, M; Rietjens, G; Steinacker, J; Urhausen, A (2006) Prevention, diagnosis and treatment of the overtraining syndrome. European Journal of Sport Science. 6(1): 1-14

LISA:

Lisa 2: Psühholoogilised märgid ja sümptomid ületreeningust defineerituna POMS-i uuringutest
Psühholoogilised sümptomid ületreeningust:
Märgid
1. Pinge
2. Kurnatus
3. Emotsionaalne tasakaalutus
4. Raskused keskendumisega tööl ja treeningul
5. Suurenenud sisemine ja väline segatavus
6. Vähenenud võime vastu võtta suuri koguseid informatsiooni
7. Muutused isiksuses
8. Üldine apaatia
Sümptomid
1. Depressiivsed tunded
2. Langenud enesehinnang/halvenevad tunded endast
3. Tundlikkus keskonna ja emotsionaalsele stressile
4. Hirm võistluste ees
5. Kõhklus väljakutsete ees
(Hollander et al. 1995, lk.8)

Autor: Marko Mumm