Marcus Ruhl

MUSCLEMAG ,Juuli 2001

Marcus Ruhl

Kus ja millal sa sündisid?
22. Veebruaril 1972 Saksamaal,Darmstadt´is.
On sul õdesid-vendi?
Mul on üks õde ning üks vend.
Millega tegelesid su vanemad,kui sa veel noor olid?
Mu isa suri aastal l979,kui ma olin vaid 7 aastane.Ema oli õmbleja.
Milline oli su lapsepõlv? Milline laps sa olid?
Ma olin väga elav, natuke hullumeelne ja väga suur laps.Ma olin ka paras seiklusteotsija.Kui teised lapsed esitasid mulle väljakutse,et ma peaks midagi tegema,siis võtsin ma selle alati vastu.Ma ei olnud halb laps. Lihtsalt alati seiklusi otsimas.Ma meeldisin teistele lastele kuna ma olin nii suur ja ma kaitsesin neid suuremate eest.
Milliste spordialadega sa teismelisena tegelesid?
Ma olin väga hea jalgpalli mängija.Mu unistus oli saada proffesionaalseks jalgpalluriks.Kindalsti on proffesionaalsel jalgpalluril Saksamaal parem elu kui profesionaalsel kulturistil.
Millal sa nägid esmakordselt kulturisti,kas siis päriselus või ajakirjas? Mida sa mõtlesid või tundsid sel ajal?
Esimene kulturist keda ma nägin oli Arnold Schwarznegger.Ma ei suutnud uskuda et ta on päriselt olemas,arvasin et tal on lihased õhku täis pumbatud.Siis ma laususin endale:” Võibolla saan ka mina meheks saades selliseks.Nii suur ja tugev olla oleks vägev!” Arnold inspireeris rohkem noori mehi kulturismiga tegelema kui keegi teine enne või pärast teda on suutnud.Isegi praegu näeme teda ajakirja esikaantel,kuigi ta pole võistelnud üle 20´ne aasta.Meil on nüüd palju suuremaid mehi,kuid Arnold jääb alati parimaks.
Kes kulturistidest innustas teid treeningutega alustama?
Ma innustasin ennast ise.Ma olin nii suur isegi enne seda kui hakkasin raskusi tõstma ja ma teadsin et võin saada veel palju suuremaks.Hiljem inspireeris mind meeletult Dorian Yates.Ta keha oli ideaalne,kuid veel rohkem hämmastas mind kui kõvasti ta treenis ning kui suuri raskusi ta sealjuures kasutas.Ta oli tõeline sõdalane.Dorian ei teadnud mis asi on hirm.Isegi kui ta sai vigastusi,suutis ta siiski lüüa kõiki teisi ja kaitsta oma Mr.Olympia tiitlit.Ta esindas kõike seda mida ühel kulturistil vaja läheb.
Miks sa alustasid oma treeningutega hiljem kui teised kulturistid? Enamik alustab vanuses 14-16, sina aga 20´selt.
Ma tahtsin alustada varem,teismelisena,kuid ma ei saanud kuidagi jõusaali.Lähim saal oli liiga kaugel et sinna jala minna,niisiis ma ootasin kuni sain kätte oma autojuhiload.Ja needki sain hiljem kui enamik noori.
Vaadates tagasi,kas sa oledksid saanud teha midagi teisiti oma treeningu ja toitumise suhtes?
Kui ma meenutan neid paari esimest aastat,siis mul on natuke häbi.Ma tegin kõike valesti.Ma ei söönud piisavalt- eriti valku.Ma ei võtnud mitte mingisuguseid toidulisandeid,ning mu treeningkava oli kõige hullem.Mõnikord treenisin ma nelja lihasgruppi päevas, ja nii iga päev.Seda oli liiga palju, kuid ma ei teadnud seda tol ajal.Ma olin väga elevil oma treenimise ning kasvamise pärast.Ma tahtsin kiiresti suureks saada,niisiis arvasin,et mida rohkem ma treenin seda kiiremini ma kasvan.Nagu te teate teevad algajad palju vigu,kuid arenevad siiski päris hästi.
Millal tuli esmakordselt välja see,et sa arened palju kiiremini kui enamus noori,kes tegelevad kulturismiga ning kellel on väga head eeldused saada kulturistideks?Kas teised inimesed nägid sinus seda potensiaali enne kui sa ise seda märkasid?
Teised kulturistid ülesid,et mul on väga head eeldused ja ükspäev saab minust tipp-kulturist.Ma teadsin et see on tõsi,kuna peale paari kuud treenimist ,olin ma suurim mees jõusaalis.Mõned neist meestest olid treeninud 10 või 20 aastat.Ma olin alati suur.Kui ma poleks treeninud ja oleksin söönud palju maiustusi,oleksin ma lihtsalt suur paks mees.Kuid selle asemel,sain ma suureks ja lihaseliseks.Kehakuju luges muidugi ka,mu selg ja õlad olid väga laiad ja mu vöökoht väiksem.Mu rind ja jalad kasvasid väga kiiresti.Juba oma teisel võistulsel võitsin Saksamaa meistritiitli.
Mida arvasid su sõbrad ja perekond sellest,et sa kasvasid järjest suuremaks ja suuremaks?Kas sa lõpetasid oma sõpradega suhtlemise ära,sest nad ei saanud aru su uuest kulturisti elustiilist?
Ma kaotasin kõik oma sõbrad,kui ma hakkasin iga päev trenni tegema.Järsku tundus,et meil pole enam midagi ühist.Nad naersid ja küsisid:Kas sa lähed jälle jõusaali?”. Nad arvasid et see oli naeruväärne,et ma tahtsin saada kulturistiks.Sellest oli kahju,kuna enamus neist olid mu lapsepõlvesõbrad.Aga kõik laabus siiski,ma leidsin jõusaalist endale uued sõbrad,kes jagasid mu mõtteid ja huvisid.
Kuidas reageerisid need inimesed,kes polnud kunagi sinusugust lihaselist hiiglast näinud?
Nad ei suutnud uskuda et se kutt on nii suur,erti Saksamaal.Mõnikord oli päris naljakas.Vanemad jõllitasid ja keerasid pea ära,kuid lapsed ei tea et pole viisakas jõllitada ja vaatasid edasi.Nad arvasid,et ma olen mingisugune surperkangelane.Mõnikord katsusid inimesed mu kätt,veendumaks et see on ikka päris.Nad olid ¨okeeritud,et ma olen samasugune liha ja veri nagu nemadki.
Kas sul kunagi ebamugav pole olnud,kuna sa oled nii suur?Autoga sõites,lennukis lennates,teatris istudes,pole vist meeldiv kui sa kaalud 145kg enamuse aja aastast.
Ma tunnen vahel väga ülekaalulistele inimestele kaasa, kuna miski siin maailmas pole tehtud suurte inimeste jaoks.Lennukites pole ruumi,ma pean lendama esimeses klassis ja see pole sellepärast et ma olen ära hellitatud.Isegi kui ma suruksin ennast tavaistmesse,poleks seal ruumi inimestele mu kõrval.Väikesed autod?Unustage ära.Ma tunnen et ma ei saa hingata,kui ma pean sõitma väikse Volkswageniga.Ka riide probleem võib vahel ärritada,kuna keegi ei tee korralikku riietust meestele.Kui ma tahan ülikonda, pean ma laskma selle endale eraldi õmmelda ja see on päris kulukas.Nii,et jah,pole kerge olla suur,kuid ma olen ise selle tee valinud.
Mis on kõige naljakam lugu mis sinuga võistlustel või esinemistel on juhtunud?
See on rohkem irooniline.Ma võitsin Toronto Pro show´l esimeseks tulles uhke mootorratta,kuid ma pole kunagi mootorrataga sõitnud.Ja mul pole õrna aimugi kuidas sellega sõita.Ning kuna pole praegu aega seda ka õppida,müüsin ma selle ratta maha.Kõik küsivad kuidas mulle uue mootorrattaga sõita meeldib ja ma pean neile vastama et ma pole sellega kunagi sõitnud.
Paljud kulturistid (tavaliselt väiksemad) kurdavad et kohtunikud vaatavad tänapäeval ainult lihaste suurust.Kas sa nõustud selle väitega?
Ei,ma ei arva nii.Kohtunikud ei vaata alati samu asju,mõnele meeldivad suured lihased,teised eelistavad hinnata rohkem lihaste kuju.Keegi ei saa olla lihtsalt suur ja võita.Vaadake või Greg Kovacs´it.Kui suurus oleks ainus arvestatav faktor,oleks ta iga aasta Mr.Olympia.Sul peavad olema proportsioonid paigas ja omama head lihaste kvaliteeti.Ronny Coleman on hea näide,ta on suur mees,kuid tal on ka kõik need teised faktortid paigas.Muidugi kui sa oled liiga väike,ei saa sa loota et sa võidad kedagi suuremat,kes on heas vormis ning proportsionaalne.Tavaliselt on need mehed,kes kurdavad suured amatöörid, kes on harjunud kaalukategooriatega.IFBB´s ei ole kaalukategooriaid,nii et kui sa kaalud 70kg,pead sa võistlema 140kg meeste vastu.
Mis tunne oli võita oma esimene proffide võistlus Toronto Pro International???
Se oli mu elu parim tunne ja ma loodan et see ei jää mul viimaseks võiduks karjääris.Töötada nii kõvasti ja lõpuks saada see auhind…see on midagi mida ei saa sõnadesse panna.Nüüd ma tean miks Ronnie Coleman nutab iga kord kui ta võidab Olympia.
Milline tunne sul on,kui su võistlus tulemus pole nii kõrge kui see sinu meelest olema peaks?nagu juhtus su kahel esimesel Night of Champions võistlusel???
Ma olin väga pettunud oma tulemuste pärast.Kuid peale võistlust olin ma tugevamini motiveeritud,et saada järgmise aasta Night of Champions´il parem tulemus.
Kas sa arvad et mõnikord on fännid paremad kohtunikud kui päris kohtunikelaud?
Ma arvan et publik annab parima vastuse võistluse tulemuste kohta.New York´ i publik on tõesti hea,sest nad annavad kohtunikele teada,kui mõni tehtud otsus on vale ja ebaõiglane.Kui keegi ,kel pole vormi ega tervaust, siiski võidab,siis publik teab,et se pole õige ja nad ei kannata seda.Ka publikul on silmad.Nad näevad kes peaks võitma ja kes mitte.
Kas on tõsi et kohtunikud tahavad vaadata ainult mehi kuulsate nimedega nagu Ronnie Coleman,Flex Wheeler ja Kevin Levrone,kuigi sealsamas võib olla mehi kelle vorm on täpselt sama hea?
See on tõsi,kuid ühel päeval varsti on kuulsateks nimedeks Ruhl, Cutler, Jackson…järgmine generatsioon.See pole nii palju nimes,kui maines.Ronnie ja Flex on olnud parimad palju aastaid.Mina olen aga IFBB´s olnud vaid paar aastat,ma loon endale siiani mainet ja näitan veel milleks ma võimeline olen.See on vaid aja küsimus.
Kas sa arvad et Ameerikas on kulturist olla kergem kui Saksamaal?
Ameerikas on asi natuke erinev.Seal saab rohkem tunnustust kulturismi kui spordi vastu.See on suurem riik kus on rohkem fänne,jõusaale..kõike.Saksamaal on palju lihtsam treenida,kuna seal pole sa nii kuulus,sul on rohkem rahu.Mõned Ameerika kulturistid kellega ma rääkinud olen peavad kandma kõrvaklappe kui nad treenivad,sest muidu tulevad inimesed nendega juttu ajama ja treeningnõuandeid küsima.Sellist probleemi Saksamaal pole.Mis puutub saalidesse ja lisanditesse,siis on mul Saksamaal kõik vajalik olemas.

Kas sa kavatsed lähiajal USA´sse kolida?
Võibolla hiljem,aga mitte praegu.Saksamaal on parem elukvaliteet,kõik mu sõbrad ja perekond on siin.Ma ei suudaks mõelda sellele et ma peaks nad kõik maha jätma ja alustama uut elu uues riigis.Ma armastan Ameerikat,kuid Saksamaa on mu kodu.
Kui palju suuremaks sa arvad et sa võid veel saada?Kas sa pöörad rohkem tähelepanu massi lisamisle või kvaliteetsemate lihaste kasvatamisele?
Ma arvan et kulturist pole kunagi liiga suur.Ma ei tea kui palju suuremaks ma olen veel võimeline saama,kui ma oma esimesel võistlusel kaalusin 104kg siis viimase Olympia ajal 129kg.Paljud ütlevad mulle,et mul pole vaja suuremaks saada,kuid raske on treenida kui sul pole kindlat eesmärki silme ees.Kui sa ei soovi oma lihast kasvatada, mida sa siis üldse treenid?Kuigi ma vajan natuke rohkem kvaliteetseid lihaseid,et olla edukam suurtel show´del.
Inimesed väljaspool kulturismi näevad suure profi pilti ja ütlevad kohe:” Ta on selline vaid seepärast ,et ta sööb steroide.” Mida sa sellepeale ütleksid?
Se on vabandus vaid mõnele inimesele.Tavaliselt kuuled sa seda inimestelt,kes ei tee trenni,söövad ainult rämpstoitu”,konutavad diivani nurga peal ja räägivad,et kulturistid on steroide söövad friigid.Mõte,et me näeme paremad välja tänu sellele,et me sööme igasugu aineid, paneb neid ennast paremini tundma.Nad ei taha kuulda sellest,et me teeme kuus päeva nädalas trenni ja sööme iga kahe tunni tagant tervislikku toitu.Proffesionaalseks kulturistiks saamiseks on vaja palju aastaid ränka vaeva näha.Kui nad sellele mõtleksid,saaksid nad aru,et nad on lihtsalt laisad ja lasevad oma kehal vormist välja minna.Kergem on kritiseerida meid,kui ise oma keha eest hoolitsema hakata.
Kas sa arvad et proffesionaalne kulturist peab võtma teatud riske oma tervise huvides,et võistelda tipptasemel või pole se nii ohtlik kui enamus inimesi arvab?
See pole ohtlik kui sa oled mõistlik.Mõned inimesed võtavad rohkem riske,kuna nad ei vaata ette.Kui sa lased oma verd regulaarsert kontrollida ja tead,mida sa teed ennast pidavalt harides ja arendades,siis väheneb riskide oht märgatavalt.Inimesed eeldavad et profid söövad ämbrite viisi aineid ja seepärast näevadki nad paremad välja kui keskmine jõusaalis harjutaja.Kuid tegelik tõsi on,et tippkulturistid on lihtsalt geneetiliste eeldustega.Tavaline poiss võib süüa kümme korda rohkem aineid kui keskmine tippkulturist,treenida palju tahab ja ikka ei näe ta välja nagu proffesionaalne kulturist.Inimesed liialdavad aine hulkadega,mida nad arvavad et tippkulturistid kasutavad.Ja mõned need anonüümsed usutlused,kus mõni tippkulturist räägib kui palju aineid ta sisse sööb…ma arvan et kirjutaja mõtleb need ise välja.
Millega sa meelt lahutad?
Ma mängin mänge oma PlayStation´iga.Tegelikult on mul nüüd PlayStation 2,mis on isegi parem.On hea ennast vahelduseks mängudemaailma suunata ning unustada reaalne maailm.
Kas sul on tüdruksõber või naine?Kui on,siis kuidas ta aitab kaasa su kulturisti karjäärile
Mul on tüdruksõber ja ta korraldab kõike võttes arvesse kulturismi.Se on väga pühendustnõudev elustiil ja ma vajan kedagi kes seda mõistaks.Väga vähesed naised mõistavad et söömine ja treenimine on mu prioriteedid,see on mu töö.Ta aitab mul süüa valmistada ja ta aitab mind dieetide ajal.
Mis sulle tippkulturistiks olemise juures kõige rohkem meeldib?mis kõige vähem?
Mulle meeldib olla tuntud ja kontakteeruda fännidega.Nad panevad mu tundma,et raske jõusaalis veedetud aeg on ennast ära tasunud.Kõige vähem meeldib mulle nn. puhas toit” mida ma pean dieedi ajal sööma.On naljakas kui inimesed räägivad mulle dieedi kohta:”Sul on see ju kerge,sulle meeldib süüa kanafileed ja köögivilju.” Ma naeran selle peale ja ütlen et se pole tõsi.Mulle meeldivad maiustused,struudlid ja kõik selline. Aga ma lihtsalt ei saa seda süüa,kuna siis ma ei saaks kunagi vormi.
Kui sa poleks kulturist,mida sa selle asemel teeksid?
Oleksin jalgpallur.Jalgpallurid on Euroopas superstaarid,nagu korv- ja pesapallurid USA´s.
Milline on sinu meelest kulturismi tulevik?Kuidas sa ennast selles ette kujutad?
Kulturism saab tulevikus rohkem tuntuks ja ma olen üks viiest maailma parimast.Ma tahan tänada kõiki oma fänne julgustuse ja toetuse eest.Ma ei vea ühtki teist alt!!!

Autor: Tõlkis Ken Hüüdma