Mari Hermanni Tuhkatriinumuinasjutt: kaotatud 32 kilo ja võidetud enesekindlus!

Sparta liige Mari Hermann teab kogemustest, et üks päev halba söömist ei tee sind veel paksuks ning üks trenn saledaks. Ta on seitsme aastaga kaotanud kehakaalust 32 kilo ning kinnitab täna, et on lõpuks ometi saanud sõbraks iseendaga.

2007. aasta oli Rapla tüdruku Mari Hermanni jaoks tõeliselt murranguline. Ta raputas oma kodulinna tolmu kingadelt maha ning sõitis Tallinna. Nagu ikka gümnaasiumilõpetanutel kombeks – kõrgkooli usinalt hariduspõldu kündma.

Juba lapsepõlves korpulentsena – või pontsakana, nagu ta ise ütleb – elama harjunud Mari sattus pealinnas silmitsi uute maitsvate ahvatlustega.

Ta sooritas autojuhieksami, vähendas jala käimist ning hakkas üha sagedamini külastama erinevaid hamburgerikioskeid. Kihisevad koolajoogid, rasvased friikartulid ning apetiitsed pitsad said tema igapäevase menüü kolmeks kandvaks tugitalaks.

172 cm pikkune Mari mäletab tänaseni selgelt seda hetke, kui kaalu digitaalnäidul lõid põlema mõtlemapanevad numbrid – 89 kilogrammi. Ta kehakaal oli saavutanud absoluutse tipu, samal ajal kui enesekindlus oli kukkunud ümmargusele nullini. „Olin tõeliselt mures – sõbrad ei kutsunud mind enam endaga välja ning mul tekkisid kompleksid,“ meenutab Mari omamoodi õudusega noid keerulisi aegu oma elus. „Olin justkui emalaev,“ on ta oma hinnangutes täna valusalt otsekohene.

Ometi kinnitas ta kange piigana sisemuses endale, et ei kavatse teiste arvamuse järgi elama hakata ning peab meeldima oma sõpradele just sellisena, nagu ta on. Raskeimatel hetkedel oli ta valmis alla andma ning tunnistama tõsiasja – ju ta siis ongi loodud selliseks jäärapäiseks paksukeseks.

Kui poleks olnud oma vanemate palsamina toetavaid sõnu, oleks kogu situatsiooni talumine olnud topeltraske.

„No söö siis vähem pizzat“

Mari lõi pea uhkelt kuklasse ning jätkas oma tavalisi rasvaseid eluviise. Kuni korraga kuulis sisemise häirekella tirinat ning nägi silme ees põlema süttinud punaseid ohutulesid. „Tundsin, kuidas rinnus hakkas pitsitama ning liikumine muutus üha raskemaks.“

Midagi oli vaja ette võtta, miskit muuta.

Esimese sammuna sellel teel hakkas Mari otsima infot kaalulangetamise kohta lõpututest netiavarustest. Üheltki professionaalilt ta abi paluma ei julgenud minna, sest – seda tunnistab ta täna – iga parastav ja targutav lause, stiilis „no söö siis vähem pizzat“ oleks ta lootusetult rööbastelt välja löönud.

Mari hakkas omal käel trenni tegema ning valimatult ja huupi igasuguseid imedieete ja programme proovima.

Ta proovis omal nahal ära vaat et kõik, mis toona kaalu langetamiseks välja pakuti – puljongi-, ploomi- ja Atkinsi dieedi ning isegi kiretu veepaastu. Kolas ringi neti kaalulangetamisfoorumites, ise samal ajal kartes, et mõnda negatiivset lausekatket lugedes saab hoobi ka tema õrnalt õide puhkenud motivatsioon. „Toonase rapsimise tipphetkeks oli see, kui tellisime koos sõbrannaga välismaa netipoest rasvapõletaja tablette,“ kõneleb ta.

Keset suurt ahastust astus ta sisse Sparta spordiklubi uksest „See võis olla 2009. aasta alguses, Sparta oli lahti olnud umbes neli kuud ning mina kaalusin 86 kilo,“ viib ta meeldesööbinud numbrid omavahel kokku.

Algus oli nagu tõrva joomine. „Ümberringi ilusad vormis inimesed, mina aga olin selline ülekaaluline. Pidin ennast tõsiselt tagant sundima.“

Janika Koch-Mäe tekitas motivatsiooniplahvatuse

Umbes nagu nurkaaetud metsloom Sparta jõusaalis huupi rassides suutis ta seitsme kuuga alla võtta paarkümmend kilogrammi, 65 – 70 kilo vahele. „Kehakaal ei häirinud mind enam, aga ma polnud ka uhke selle saavutatu üle,“ ütleb Mari ja lisab, et ometi tundis ta just siis salenemisega kaasnevate võlude esimest magusat puudutust.

„Kui ma olin olnud suur ja kogukas, siis vaadati minust mööda nagu tühjast seinast, pärast suuremat kaalukaotust hakati mind juba järjest sagedamini kinno kutsuma. Isegi mu silmad, mis ühe inimese arvates olid väikesed, olid kaalu kaotusega muutunud tema jaoks korraga suurteks,“ meenutab Mari ja ta meeltesse kangastub tunnetelaviin, mis teda toona valdas. „See oli nii äge! Olin ju käinud enda sees meeletut võitlust – kas minna trenni, mida süüa, mida mitte ja kui kõndisin nüüd peeglist mööda, siis see, mida nägin meeldis mulle väga.“

Spartast oli Mari jaoks saanud tasapisi nagu teine kodu. Lisaks jõusaalis rassimisele hakkas ta koolist vabal ajal töötama mängutoas lapsehoidjana ning kogus julgust astuda oma kaalulangetamises uus, oluline ja otsustav samm.

Ta oli 2012. aasta suvel juhtunud Janika Koch-Mäe poolt läbiviidud Suvevormi välitreeningule, kus värskes õhus jagati uusi treeningnippe. Toredad kaastreenijad ja lahe atmosfäär mõjusid talle inspireerivalt ning kui Janika pakkus talle korraga oma abistavat kätt, ei kõhelnud Mari hetkekski sellest kinni haarama.

Mari sõnul tekitasid just Janika kannustavad ja huvitavad mõtted temas tõelise motivatsiooniplahvatuse. „Janika vastas kõigile mu küsimustele,“ kõneleb Mari ning lisab, et tõelise koolajookide fännina polnud tal mingit probleemi korraga näiteks kaks liitrit seda magusat nestet ära juua. „Janika tõi elulisi näiteid ning minust käis nagu mingi klõps läbi – et pole mõtet seista piltlikult öeldes suhkrutoosi ees ja kühveldada lusikaga neid valgeid kristalle endale sisse.“

Nüüd on ta juba rohkem kui üheksa kuud loobunud gaseeritud karastusjookide joomisest.

Ihaldatud eesmärk täitus – 57 kilogrammi!

Mari sõnul rääkis ta Janikale oma soovist jõuda tasemeni, kus ta võiks julgelt bikiinid selga tõmmata ning suvel randa minna. Nende koostöö oli valmis algama – Janikast sai Mari personaaltreener, kes asus teda toetama – piltlikult väljendades – nii vihmas kui päikeses. Just see hingeline abi ja heas mõttes tagantutsitamine viis Mari kaalulangetamise uuele kvaliteeditasemele. Ta tajus, et isegi kui üks päev sellel treeningute teel läheb nässu, siis on oluline ennast kokku võtta ning edasi jaksata. „Just selles motiveerimisoskuses avaldub Janika treenerianne – ta ütleb nagu mokaotsast ühe lause, mis hakkab sind kummitama ja innustama.“
[pilt=9143]Janika kavade järgi laiendas Mari oma trenniampluaad jõusaalis Power Plate´i ning crosscore harjutusteni ning ka rühmatreeningute poolele. Täna on Mari tihe külaline ka PumpFX-i tundides.

Ta kehakaal on langenud lausa ideaaltasemele ning Sparta riietusruumi kaal räägib tema jaoks tõeliselt rõõmustavat keelt – Mari kaalub praegu 57 kilogrammi. Seitsme aasta tagused – tänaseni halva unenäona mõjuvad – mälestuspildid ligi 90 kiolsest noorest naisest on vajunud justkui ajaloo liivaluidete vahele. Suurim muutus on Mari enesetundes ja enesekindluses. „Mul on palju kergem olla, olen iseendaga sõbraks saanud ning riided istuvad seljas nagu valatult.“

Janika Koch-Mäe sõnul on Mari perfektne õpilane, kes teeb kõik nii, nagu ta soovitab ja ette kirjutab. „Lisaks kaalukaotusele on ta muutunud aeroobselt vastupidavamaks,“ kiidab Janika südikat treenijat.

Uue väljakutsena on Mari suunanud pilgud jooksmise suunas. Ta plaanib sügisel läbi joosta maratoni ning kasutab selleks kindlasti ka Janika näpunäiteid.

Unusta valehäbi ja tegutse!

Täna julgustab Mari kõiki samade muredega maadlevaid ülekaalulisi unustama valehäbi ning võtma oma eluhärjal ise sarvist kinni. Sest tervisega ei mängita ning ükskõiksus oma kehakaalu suhtes võib lõppeda väga traagilisel moel. „Ära looda imedieetidele,“ õpetab ta oma kogemustele toetudes ning julgustab kõiki ülekaalulisi tegutsema. „Alusta kasvõi sellest, et kõnnid õhtuti hämaras. Pea meeles, et kiiresti oma liigsetest kilodest lahti ei saa, see nõuab enesedistsipliini ja raudset tahet.”

Oma imelisest muutumisest oli Mari valmis rääkima eelkõige seepärast, et seitsme aasta eest internetiavarustes kolades tundis ta ise puudust motiveerivatest edulugudest. Nendest inimlikult kannustavatest kirjeldustest võitlusest liigsete kilode vastu.

Täna teab Mari oma kogemustele toetudes, et hetkelised nõrkusehood on pika salenemistee normaalseks osaks. „Üks päev halba söömist ei tee sind veel paksuks ning üks trenn saledaks,“ teab südi neiu ning kordab üle Janika poolt välja öeldud igihalja elutõe: „Kaalu stabiilsena hoidmine on raskem kui kaalu alla saamine.“

Mõtlemapanevad sõnad, kas pole?

Praegu on Mari kindel, et rohkem kui 30 kilone kaalukaotus, see igapäevane võitlus iseendaga on teinud temast ka parema inimese. „Kui olin suur, siis olin kõigi paksukeste suhtes kriitiline – see oli naga alateadvuslik rünnak minu enese vastu. Täna vaatan ma ülekaalulisi inimesi ja mõtlen – ka nemad suudaksid kehakaalu kontrolli alla saada ja saleneda kui nad seda väga tahaksid. Ma ei ütle kunagi, et issand, kui paks keegi on, vaid tean, kui raske on sellisena elada.“

Mari sõnul on edu aluseks palav ja kompromissitu soov ennast aidata ja teadmine, et loota tuleb eelkõige iseendale. „Proff treener võib sind küll motiveerida ja kannustada, aga endal peab olema nii suur tahe, et lähed sellest kasvõi lõhki,“ ütleb Mari ja lisab naeratades veel ühe päikselise mõttetera: „Ära karda kriitilisi pilke, vaid aja julgelt oma asju.“

Mari on nende seitsme aasta jooksul läbi käinud tõelise distsipliini kooli. Pidanud laastavaid sisemisi heitlusi ning talunud kohati valusaid märkusi oma välimuse aadressil.

Pilk tema säravale olemusele ning naiselikult saledale figuurile annab tunnistust, et mäng kvaliteetsema, tervislikuma ning kvaliteetsema elu nimel on väärinud küünlaid. Kõiki neid pisaraid, kannatusi ja eneseületamisi.

Tõeline Tuhkatriinumuinasjutt, kas pole?

Autor: Spordiklubi Sparta