Meenutused möödunust…

Hooaja tulemuste kokkuvõte, reis Bulgaariasse ja Euroopa Meistrivõistlused, möödunud dieedist ja trennist ning uued eesmärgid…

Hooajast…

Otsus 2011. a. kevadhooajal võistelda sündis juba 2010. a. viimastel kuudel. Kindlasti ei olnud kevadhooaja kaasategemise põhjuseks Oti ja Taavi eemalejäämine. Teadmine, et need mehed kevadel ei võistle, tuli oluliselt hiljem, varakevadel, kui dieet juba korralikult käis. Samuti, kindlasti ei olnud minu motivaatoriks absoluutse karikavõitja tiitel. Otsustasin hooaja kaasa teha pigem kogemuste saamise eesmärgil. Ma tegelikult isegi mitte ei seadnud omale eesmärke. Hakkasin valmistuma ja iga asi tuli kätte omal ajal. Tõsi, nüüd, kui kõik läbi, tuleb tunnistada, et tegemist on olnud minu karjääri edukaima hooajaga ning ma kindlasti ei kahetse, et selle kaasa tegin.

Reval Cup…

Reval Cup´il ei olnud plaani tegelikult viimase hetkeni võistelda. Otsus seal kaasa lüüa sündis sellest, kui Ott mõni nädal enne foorumis küsis, et kas ma seal ka sel aastal võistlen, et oleks tore, kui võistleksin. Miks mitte, kuigi eelmise aasta reeglite järgi arvasin tegelikult, et ma sel aastal seal enam võistelda ei saaks. Kuigi võit tuli kohtunike otsust silmas pidades kindlalt, võtsin ma seda lahingut väga tõsiselt. Oli ju ka põhjust, kuna vastas olid korralikud tegijad.

EKV…

See jääb pikaks ajaks ilmselt mu karjääri kõige säravamaks hetkeks. Kui Reval oli läbi, siis hakkas loomulikult mõte EKV – le liikuma. Ütlen päris ausalt, minu salaeesmärk oli maksimaalselt absoluudi kolmas koht. Seda soovisin tõepoolest, aga kindlasti mitte enamat, isegi mitte ei unistanud, et „mis oleks, kui…?“ Miks? Sellepärast, et vastased olid tõepoolest korralikud. Eks finaali pääsejad olid ilmselt juba kaua enne selged, kuid muus osas oli kõik lahtine. Abrossimovist ja Morozovist ei teadnud midagi. Marekit nägin vaid riietega enne Revalit ja siis oli mees küll salapäraselt suur ja pruun. Hr. Taruga ja Nikolaiga puutusin kokku juba Revali võistlusel ja ma ei alahinnanud neid juba sel korral. LEKV – l(*1) kui olin ise kohtunikuks, näitasid mõlemad mehed Reval Cup´i vormist paremat vormi ja edasiminekut. Mis seal salata, eks peamised pretendendid absoluutse karikavõitja tiitlile olid Imre ja Marek. Kolmas koht oli minu kõrgeim eesmärk, kuna andsin endale selgelt aru, et nii Imre kui Mareki löömiseks peab olema tõesti hea ja teiseks lööma (võitma) nende nime. Tulemus on nüüdseks teada ja läks see asi nii nagu ta läks, kuid mulle pole veel praegugi kohale jõudnud, et midagi sellist juhtus.(*2)
*1 LEKV- Lõuna-Eesti karikavõistlused (toim.)
*2 Janar Rückenberg võitis Eesti Karikavõistlustel (EKV) meeste absoluudis esikoha, jättes enda selja taha teiseks jäänud Imre Vähi (toim.)

Balti Matš Lätis…

Selle võistluse lõpptulemus kutsus minus esile kõige võimsamaid ja vastakamaid emotsioone. Ei süüdista siin kindlasti kedagi, kuid leian, et mõtleva inimesena on igati edumeelne toimunule põhjuseid leida. Selle hetkeni, kui pilte ja videod võistlusest ei olnud näinud olin suures segaduses. Üks räägib üht, teine teist. Ott viitas järjekordselt halvale poseerimisele, grimm oli katastroof jne. Seda ta muidugi oli ka. Ega laval olles ise ei tunnetagi päris adekvaatselt mida ja kuidas teed. Oled meeste keskel valguse kumas ning kisas ja lärmis käib metsik pingutamine. Alles pärast hiljem piltidelt või videolt tajud, mis reaalselt toimus. Eks poseerimise osas on minna pikk tee, ei eitagi, ent vaadates Balti Matši videod, siis veendusin küll, et poseerimine ei olnudki nii ligadi – logadi, kui algul ka ise kartsin. Üks ühele EKV – ga ja seal ei rääkinud keegi halvast poseerimisest. Kõmu oli hoopis, et Marek ja Imre ei oska poseerida (see ei ole minu väljamõeldis). Nii, et ei olnud Läti poseerimisel midagi karjuvat, vähemasti selle taha ei jäänud midagi. Grimm oli see, mis võis tulemust väga olulisel määral mõjutada, kuna sel võistlusel olid kohtunikud võistlejatele väga lähedal. Teine asi, eks esikoha mees oli ka hea, ise hindasin nii, et mõnes poosis ikka tajutavamalt teravam. Keha võrdluste voorus mulle neli esimest kohta, leedukale 2 esimest kohta, kuid kokkuvõttes ikkagi tema esimene. Kripeldama jääbki sellest võistlusest see tilkuv ja laiguline grimm. Ideaalselt ei läinud ka pumpamine lava taga, mis viivituste tõttu Bikini voorus venis soovimatult liiga pikale. See tegi ausalt väga pahaseks. Tundsin selgelt, kuidas pumbatus hakkas üle minema. Balti Matši esikohast on tegelikult rohkem kahju, kui põrumisest Bulgaarias.

EM ja Tallinast Sofiasse…

Peale Balti Matš´i oli jäänud veel üks katsumus…
EM Bulgaarias. Minu reis algas tegelikult juba 20. mai öösel kell 03.00 tõusmisega (neljapäev vastu reedet). Võtsime vennasega Indreku peale ja kella 04.00 – ks lennujaama. Lennuk väljus kell 05.15. Lennukiga õhku tõusta ja maanduda sai sel reisil küll rohkem kui rubla eest, kokku 6 õhkutõusmist ja 6 maandumist. Esmalt Tallinnast Riiga, siis Riiast Viini ja lõpuks Viinist Sofiasse, kusjuures teistpidi sama ring tagasi. Riias tuli oodata sisuliselt 5 tundi, Viinis 2.5 – 3 tundi. Igal juhul reede õhtul kella 18.00 – ks olime Bulgaarias päral. Sellest, et selline 15 – 16 tunnine “trippimine” meeletult väsitab pole pidevalt reisivale inimesele mõtet ilmselt rääkida ja nagu vanad rännumehed ütlevad, et see käib asja juurde. Ent suhteliselt koduse inimesena on minu jaoks selline ringi möllutamine, kodust eemalolek, passimine, ootamine ja matkamine eriliselt kurnav. Seda veel enam, kui oled dieedil. Muidugi, võrreldes eelmise kevade Hollandi reisiga olin sellise reisimise osas juba oluliselt ettenägelikum ja võiks isegi öelda, et kavalam. Eriliselt head meelt tundsin selle üle, et õnnestus lennujaama turvakontrollist läbi saada 2 pakki rosinatega kohupiima. Kohupiima nad käsipagasis üldiselt muidu läbi ei lase. Paraku, sedavõrd hästi ei läinud asjad maestro Otsusel, kel tuli vastumeelselt oma kodujuust “jätta hoiule” lennujaama turvakontrolli prügikasti. Seda me elasime üle veel terve selle reisi. Eks loomulikult, sellest saab üle, kuid inimestena, kelle igapäeva elus mängib toit sedavõrd suurt tähtsust, tõrgub käsi võtma täiesti rikkumata toitu ja seda rahulikult prügikasti viskama. Täpselt nii tuli mul eelmisel korral oma hapukoore pakkidega teha.

Kui toidust loobumise episood kõrvale jätta, oli reis üldiselt tõrgeteta ja tore. Riias tegin käe valgeks ja alustasin kohe ka shokiteraapiaga. See seisnes selles, et ostsin lolli peaga lennujaamast kohvi. Tass kohvi, mille suurust võiks võrrelda sõrmkübaraga maksis 4 eurot, hullumaja puhvet , ütleksin ma selle peale. Kogu reisi üks huvitavamaid osasid oli see, et Indrekuga sa palju rääkida ja väga erinevatel teemadel. Diskussioonid käisid alates kristlusest, vastupidavussportlaste jõutreeningust ja lennuki kütusekulust lõpetades arutlustega relatiivsusteooriast kuni selleni, et kui paneks omale “Kalashnikov´i” suurde pagasisse (mis läheb reisijast eraldi), siis huvitav kui kaugele jõuaks enne, kui mundrites mehed tuleks ja rajalt maha võtaks. See huvitab mind ja ilmselt ka Indrekut siiani. Mismoodi tehakse kindlaks, et pagasis midagi keelatut ei ole. Kas pelgalt mingi läbivalgustamise teel, see ei saa ju võimalik olla? Samuti ei saa ju loota pistelise kontrolli või koera peale. Igal juhul, meid rajalt maha ei võetud, ei olnud ka põhjust, seda enam, et kodujuust sai kohe heaga ära antud. Ilmnes tõsiasi, et olen oma tõekspidamiste osas, nii treeningualaste, aga ka eluliste veendumuste osas maestroga ülimalt sarnane ja võngun samal lainel. Nii mõnegi asjaga oli nii, et kui Indrek hakkas oma seisukohta jagama, siis kõlasid need nagu minu oma mõtted, ainult teise inimese suust. Oli ja on siiras rõõm nentida, et minu ja selle sügavalt mõtleva inimese mõttemaailmad klappisid.

Pagasi saime Sofias tõrgeteta kätte. Asja negatiivne külg oli muidugi see, et minu spordikotti oli sel korral ikka “erilise mõnuga” koheldud. Glutamiini purk, mis on tegelikult ikka suhteliselt kindlalt kinni, oli lahti tulnud, kinnine papist kiirkaerahelveste pakk oli ribadeks ning õunad ja banaanid tublisti muljutud. Hotellis kotti avades avanes ikka ränk vaatepilt. Glutamiin, kaerahelbed ja plödid puuviljad olid “kenasti” segunenud ja garneerisid minu reisile kaasa võetud riideid. Hea, et grimmiasjad olid eraldi ja puutumata.

Nagu ka eelmisel aastal Hollandisse minekul, nii ka reisil Bulgaariasse avastasin, et sellise pika reisi kõrvaltoimeks on minu puhul see, et kuna elamusi ja emotsioone on suurest kurnatusest hoolimata siiski päris palju, tuleb kohale jõudes ennast omakorda häälestada ja meelde tuletada, et miks ma siia ikkagi olen tulnud. Igal juhul olime kenasti kohal, sain aru, et plaanin siiski võistelda ja läksimegi kohe ka kaalumisele.

Kaal kaalumisel oli 93.3 kg, mis oli reisimis käigus üllatuslikult palju langenud. Samas, jumal tänatud, kuna pikkuseks mõõdeti Sofias 188 cm asemel vaid 186.4 cm.
Kaalumisel tekkisid juba mingid mõtted. Tekkis kaks emotsiooni, esiteks jube suur kategooria (20 meest) ja teiseks väga korralik tase. Jäädes realistiks, sain kohe aru, et juba 10 hulka jäämine oleks maksimaalne tulemus üldse, sest mehed olid teravad ja konkurents tõotas tulla karm. Seda, et minu reaalne koht oleks võinud olla 7 – 10, selles olen 110% kindel, kuna vormi vahet finaaliukse taha jäänud meestega ei olnud. Grimm jäi kindlasti heledaks, isegi väga, kuid ütlen nii, et see grimm on siiski kõige tervem variant nendest hetkel kasutada olevatest haigetest variantidest. Kuivab suhteliselt kiiresti, laiguliseks ei lähe, roheliseks ka mitte, ööga pigem kinnistub ja ühtlustub. Lihtsalt tuleb peale läinud 2 kihi asemel panna 5 – 6 kihti minimaalselt. Selge see, et kuivuse osas finaalikohtade jagamisel ei oleks mingil juhul sel korral kaasa rääkinud, kuid olen täiesti veendunud, et see grimm röövis 2 – 4 kohta mult kindlasti. Tajusin lava taga ka ise, et olen sel võistlusel ilmselt üks heledamaid mehi, kuid oli juba hilja midagi ette võtta. Ausalt öeldes, vaadates nüüd ise esimest korda pilte, siis ma imestan, et ma üldse 12. kohagi sain. See lugu oli ikka nii hele, et vormi polegi praktiliselt näha. Sellest, et naha heledus ja võimas valgus ei korreleerunud ja seetõttu separatsiooni röövisid annavad tunnistust kindlasti umbes tund pärast võistlust hotellitoas tehtud pildid, kus grimmi ja valguse suhe oli paigas ja lihased joonistusid ilusti. Grimmina kasutasin muidu Top Tan´i, mis on atsetoonivaba, ei lähe vähemalt minu peal roheliseks ega laiguliseks. Miks hele oli? Sellepärast, et sain selle alles neljapäeva hommikul kätte. Koorisin ennast sel korral ohtralt, alustades juba teisipäevast, kuid Jan Tana´ga ei julgenud riskida. Olen 110% kindel, et hoolimata isegi põhjalikust ettevalmistamisest oleks see lugu taas kehal roheline ja laiguline olnud. Selle rohetamise ja parkunud korpade tekkimise põhjuseks selle grimmi korral on ilmselt teised asjaolud, kui nahapinna puudulik ettevalmistamine. Väga võimalik, et oluline roll on higi individuaalsel koostisel. Samuti leian, et on ebanormaalne pool päeva ühe kihi grimmi pärast riieteta seista või istuda. Top Tan´iga seda probleemi ei ole, Jan Tana´ga on. Samuti on ebanormaalne see, et enamus sellest pudelist, mis on ostes ikka väga kallis lõbu, tuleb korduval grimmimisel grundi saavutamise eesmärgil suures osas maha pesta. Sügisel plaanin teha nii, et 5 – 6 kihti Top Tan´i ja kui sellega ikka vajalikku tumedust ei saavuta, ainult siis võistluspäeva varahommikul 1 kiht Jan Tana´t peale. Muidugi seda, et mehed tilkusid endiselt kohutavalt ka selle Jan Tana´ga sain tunnistada oma silmaga. See on hästi näha ka võistluspiltidelt.

Reisi lõpufaasis, iseäranis juba kaalumisel tundsin, kuidas tervis läheb käest ära. Õhtul ja järgmise päeva (võistluspäeva) hommikuks olin nakatunud korraliku viirusega. Kõri valus, meganohu, nii, et silmi andis lahti hoida. Võistluspäeva hommikul olin tegelikult nii “kinni”, tuim ja jõuetu, et poleks hea meelega üldse voodist tõusnudki. Tuli ennast kokku võtta. Olin enne võistlust rahulikult pikali maas ja üritasin magada, üritasin maksimaalselt energiat lava jaoks säästa. Pumbata jõudsin siiski normaalselt, mõned lonksud konjakit ja kaks “Explorer´it” sisse ning olin löögivalmis.

Poseerimise osas on mul erinevalt teistest enda üle hea meel. Selge, et vigu on ja teeme neid ilmselt kõik oma karjääri lõpuni, kuid poseerimine ei ole enam kaugeltki peamine, mille taha midagi jääb. Pean silmas kohustuslikkude poooside poseerimist, vabakavasse ma ei olegi ausalt öeldes veel oma hinge ja pühendumist sisse pannud, kuna ma ei pea sellest voorust absoluutselt lugu. Sügiseks üritan siiski midagi paremat kokku panna. Vigu teevad kõik, absoluutselt kõik. Vaatasin Bulgaarias laval endagi konkurente, no mõni mees võtab ikka selliseid asendeid, et… ja näe on ka EM – l. Sain kinnitust, et ma ei ole kaugeltki kõige kobam, on kordades hullemaid. Jõudu ja energiat poose hoida oli, isegi selle sita enesetundega. Väljakutsete ajal oli silma nurgast aega vaadata ka ringi ja olin kindlalt üks nendest vähestest, kes ka vabaseisu ajal koguaeg kenasti pinges seisis. Kindlasti oli saalist Indrek abiks, kes hoidis tähelepanu mu poseerimisel ja rahustas mind oma juhistega maha, sain seeläbi jõudu ja head enesekindlust. Väljakutse oli jah ainult üks…no mis teha. Valgele mehel polnud ilmselt rohkem ettenähtud. Tean kindlalt, et vormi osas tegin parima, parima, et saavutada maksimaalne kvaliteedi ja massi pakett. Oma tagasilöögi andis kindlalt ka haigus, kuid muidugi, eriti jääb hinge kriipima see kohutavalt olematu grimm.

Vahepeal kostus kodumaalt foorumist veider kõmu ka minu kategooria kohta. Ott olla leidnud kuskilt netist, et see minu kategooria ei olnud, mitte +180 cm vaid + 178 cm. Kas oli või mitte, seda nüüd 100% ei tea, kuid info selline tuli. Ja, no, kui see nii ikka oli, siis see tähendas minu tulemusele ikka väga palju ja negatiivses mõttes. See 2 cm on paljude jaoks selgelt kulla hinnaga ja sellise vahe (178 – 180 cm) sisse saab pigistada ikka korralikult kuivad ja jämedad “junnid”. Pean selle info kohta ka ise tuhnima. Igal juhul, kui see asi paika peab, siis see on paras sigadus, päris kindlasti kohe. Selge see, et minusugusel vibalikul läheb seal 10 cm lõhemate vendadega konkureerimine ikka väga raskeks. Nii, et korralik grimm, haigus maha, kategooria ikka + 180 cm mitte +178 cm ja tulemus oleks võinud olla missugune?

Aga, kui päris aus olla, siis ega ma tegelikult seda lõpptulemust nii väga ei põegi. Tõsi, need kahtlused ja mõtted on ikka, et mis oleks võinud olla, kui see grimm oleks olnud ok, mis oleks, kui seda viirust poleks olnud. Samas need asjad ei muuda enam midagi. Palju rohkem on mul kahju Balti Matši esikohast, mis tegelikult peaaegu, et oligi minu. Seda enam, et tegelikult see leedukas oleks EM –l ka kõrgete kohtade jagamisel kaasa rääkinud, mis kütab jälle omakorda üles spekulatsioonid minu tegeliku tulemuse osas, kui gimm oleks ikka vastav olnud. Aga jäägu kõik see nüüd heaks mälestuseks!

Kui vaadata vormide kuivuseid, siis no on ikka “haigelt” kuivasid vendasid küll. Kuidas on võimalik selliseks saada? Nahk on nagu paber ja iga viimasegi kui lihaskiu ümbert on rasv kõik läinud. Ma võiks ennast surnuks näljutada, kuid ei saaks siis ka selliseks. Kaotaks ainult lihased ja kogu moos.

Võistluskorraldus tervikuna oli väga ok minu arvates. Alates lavast ja lavatagusest kuni söökideni. Elasime hotellis “Moskva”, mis ei olnud mingi luksus, kuid täiesti tavaline ja võib väga rahule jääda. Söögid olid väga head, toiduvalik hea, puudust ei tulnud ja järjekordasid ning rabelemist söökide võtmisel ei tekkinud. Kui midagi oli puudu, toodi kohe juurde. Kordagi ei küsitud ka toidutalonge, mis algul jagati ja mida oleks iga söögikorra ajal pidanud tegelikult näitama.

Toiduvalik:

Kodujuust, keedetud munad, kanafilee, loomalihafilee, kalafilee, maitsestamata jogurt, hautatud juurviljasegu, keedetud riis, keedetud kartulid, pasta, rohelised salatid, tomatid, kurgid. Puuviljadest õunad, kiivid, banaanid, apelsinid. Erinevad võimalikud saiade ja leibade variandid. Jookidest vesi, piim, coca – cola, nii diet kui tavaline, tee ja kohvi.

Kui rääkida, kuidas vaba aega sisustasin, siis palju sai käia. Kohe eelvooru päeva õhtul kõndisime Indrekuga päris täpselt 10 km, seda selleks, et liigutada. Nõme on lihtsalt hotellis vedeleda ja sööki sisse ajada. Finaalide päeval käisin üksi veel lisaks 5 – 6 km, tulin võistluspaigast üksi jala tagasi hotelli. Sofia näeb täpselt selline välja, nagu Hr. Taru seda kirjeldas. Nagu Eesti umbes üheksakümnendate alguses. Majad ja teed on sellised kergelt lagunenud. Liikluskultuur on muidugi väga jõuline ja temperamente, signaalitamised, vahelepressimised ja kihutamine. Keset linna on väga suur roheline mets/park läbitavate radadega. Linna ümbritsevad suured mäed, võimas vaatepilt. Kliima oli soe küll, kraadiklaas hotelli seinal näitas 27 kraadi, kuid sellist tunnet, et nii palju sooja on, isegi ei olnud.

Tagasitulek kujunes oluliselt emotsionaalsemaks. Meil mõlemal olid pinged ja ärevus kadunud, sai palju head huumorit. Olid mõned kerged eksimused lennujaamas ja taas tõsised jutuajamised, mis olid vürtsitatud mõnusa huumoriga. Teel Riiast Tallinasse sain stjuuardessi käest veidi riielda, kuna üritasin enne õhku tõusmist fotokaga filmida seda, kuidas kaks teist stjuuardessi istmete vahel koridoris võimlesid (see on see ohutusinstruktaaž enne õhku tõusmist). Tallinnas olid vastas minu vend Silk, Ott, Arnold ja Indrek Viska, suur tänu teile mehed. Ott oli tõesti valges ja alles hiljem foorumist lugesin, et see valge kostüüm oli justnimelt minu kui Bulgaaria EM – i kõige “tumedama ja parema grimmiga” mehe auks.

Dieedist…

Dieet selleks hooajaks algas jaanuari esimesel nädalal ja algul kaugeltki mitte sellise kaloraaziga, nagu dieedi lõpuosas oli. Kui siin palju on avaldatud imestust, et mees teeb 4000 Kcal – vormi, siis päris nii see ikka tegelikult ei ole. Dieedi esimene pool käis stabiilselt vahemikus 2600 – 3200 Kcal, 3500 – 4000 Kcal peale läks kaloraaz alles dieedi teises pooles ja siiski oli vahele madalamaid päevi. Valmistumine kestis kokku 19 nädalat, kaalukaotus 7 – 7.5 kg. Hakkasin langetama 100 – 101 kg pealt ja jõudsin 93.3 kg – ni.

Seda dieeti iseloomustab kindlasti äärmiselt hea koostöö kehaga. See on ka põhjus, miks ilmselt suure osa kvaliteetsest massist suutsin säilitada. Ideaalne vorm oleks veel ehk 1- 1.5 kg kaugusel ja selle võtan sügiseks teadmiseks.

Toidud, millega dieedi läbivalt teostasin: kaerahelbed, tatar, juurviljasegud, hapukoor, kodujuust, kohupiim, kanafilee, kanafileesink, juust (20 – 30%), keedetud munad, dieetjogurt, õunad (õunu läks ka ikka väga palju), riisi – ja tatragaletid, piim (dieedi esimses pooles panin pudru sisse), valgubatoonid, toores kapsas.

Toidud, mida sõin ka, kuid vähe: leib, sepik, mesi (kohvi sisse) ja vahest üliharva riisigaleti peale, seened, hommikuhelbed “Nisu meega”, kala (hõbeheik ja suitsutursk), kalkuniliha.

Rõõmud ja leevendajad:

Dieet Coca – Cola, kahtlemata nr. 1, seda läks ikka kümnete liitrite viisi. Pulgakohvid, Jacobs ja Nescafe, tõsiselt väärtuslikud abimehed, aitavad ennast raskel dieediajal inimesena tunda. Olgem ausad, suhkruasendajaga või meega on kohvi alati joodud ja see on isegi talutav, kuid seda päevas 2 – 4 tassi ja nii nädalate kaupa, see ei ole enam nauditav.

Olulised momendid:

Väike rõõm. Väga oluline on dieedi ajal leida omale mingi leevendaja, toit või jook, mis aitab seda rasket aega natukenegi inimlikuna hoida. Minul oli sel korral selleks magus pulgakohvi, mis on hea ja magus, samas kalorid on kontrolli all.

Närimise vajadus. Eriti dieedi ajal ilmneb, et inimesel on alaline närimisvajadus. Magu on juba nagu täis, aga tunnen, et suu peab ikka käima. Mina rahuldasin seda vajadust kapsa närimisega, annab vähe kaloreid ja palju kiudaineid.

Dieedi arenedes muutub algselt püstitatud kolmetunnine toiduaegade vahe aina raskemaks taluda. Mida kuivemaks läheb vorm, seda väiksemad vahed toiduaegade vahel. Seda enam tuleb hakata ka süsivesikuid tagasi panema.

Päevad ei ole vennad. Nad ei ole seda niisamagi, kuid dieedi ajal on päevade kvaliteedi (väljanägemise, jõudluse ja enesetunde) kõikumine väga suur ja väga hästi tajutav.

Rasv ei ole vaenlane. Rasva võin julgelt 1 – 1.5 g 1 kg kehakaalu kohta tarbida, vähendab nõrka enesetunnet. Rasva osakaal dieediaja meüüs sõltub kindlasti ainevahetuse kiirusest

Tegin ka huvitavat statistikat, ajavahemikul 5. märts – 20. mai 2011 (2.5 kuud) sõin ära:

*21150 grammi kohupiima

*29560 grammi kodujuustu

*17115 grammi hapukoort

*9235 grammi kanafileed (juba keedetud liha kaal)

See on tegelikult 2/3 või peaaegu, et ainult pool reaalselt söödud kogustest, kuna algul ma oma asju ei kaalunud. Aga mõelge ikkagi, jõhker tegelikult kui nii hakata mõtlema. Elu jooksul käib vist ikka mitu auto koormatäit kodujuustu ja kohupiima läbi.

Trenn…

Jaanuar kuni mai tegin kokku 50 aeroobset treeningut, kusjuures suurem osa nendest on ikka tõsised treeningud, pikkusega 35 – 60 minutit. Jõutreeningu osas oli kõik nii nagu tavaliselt, vähemalt üritasin nii säilitada. Keskmiselt tuli viis jõutreeningut nädalas. Raskused langesid, kuid mitte väga hullult, siiski eriti oli see tunda jalgade korral, ülakeha korral ka, kuid seda oluliselt väiksemas mahus.

Poseerida üritasime vennaga vähemalt kahel korral nädalas. Tõsiste poseerimistega alustasime märtsi algul, kaks korda nädalas.

Hetkeseis…

Hetkeseis ja emotsioonid on sellised, et olen EM – i pilte ühe korra vaadanud ja ausalt rohkem neid ei vaata ka. Täielik bullshit, mis ma seal selle grimmiga välja nägin. Aga ok, elame üle, kindlasti on see õppetunniks nii mulle endale kui kõikidele teistele. Vormiga olen/olin ise 100% rahul, ei heida endale mitte midagi selles osas ette, aga jah, grimm, täielik põhjamaa mees ikka. Kes iganes selle EM – i kokkuvõtet kajastava pealkirja pani, kaotada lahing, et võita sõda… tabavalt pandud, sest nii olnut käsitlengi. Hooaeg oli kahtlemata mu elu edukaim ja katki ei ole tegelikult midagi, pigem on kokkuvõttes põhjust rõõmus olla. Kaal täna hommikul oli 93.8 kg, mis on imelikult madal, arvestades asjaolu, et vormi teravus on selgelt juba mõne päevaga tublisti hääbunud ja pekki koguneb. Paar kuud annan kehale ja vaimule puhkust ning siis hakkab möll uuesti pihta. Paar nädalat kavatsen puhata, olen siiani iga päev kergelt vaid tund aega ratast vändanud. Katsun oma renoveeritud jõusaali ära sisustada, et siis jälle täiel võimsusel juba vähe kvaliteetsemalt kütma hakata. MM – ks ei võta kindlasti suuremat eesmärki, kui et eliminatsioonivoorust edasi ja 15 parema sekka saada. Üritan kahe jalaga maa peal olla.

Kõige olulisem, mille sellelt hooajalt sain…ENESEKINDLUS. Minu puhul on võimatu seda üle hinnata. Ütlen ausalt, et siiani läksin igat võistlust pigem kaotama kui võitma. Pärast seda 2011. a. kevadhooaega on selles osas asjad oluliselt paranenud. Nagu ütlesin, tekkinud on mingi enesekindlus, mingi ambitsioon. Neid asju ei olnud varem. On tekkinud ambitsioon tõestada kohtunikele, et ma olen võimeline ennast veelgi paremaks saama, soovin areneda nii, et teen laval oma asja vankumatult, professionaalselt ja sügava rahuga!

Sellised mõtted möödunud hooajast.

Tänan oma perekonda, kes mu valmistumist pidid taluma, kõiki fänne, kindlasti konkurente ja alaliitu. Kohtumiseni uuesti laval, juba sügisel!

Autor: Janar Rückenberg