Merike Madar seab end harjutamislainele

Nii on temaga sügiseti ikka olnud.
Tunamullu üllatas Merike sellega, et kõndis ka Eesti meistrivõistlustel Tallinnas lavalaudadele.
Ütles, et ta oli otsustanud teisi kollitamas käia iga viie aasta tagant. Juubelisünnipäeva aegu võttiski kätte ja pärast 10aastast vaheaega pühendus uuesti kulturismile. Piisas kuu aega trenni teha ja endalegi imestuseks olin Kuuda järel teine, meenutab ta naerdes olnut.
Sama võistluse järel jutustas ta SL Õhtulehele, et tema hüvastijätu ajal tegi naisi kaasa kolmes kaalukategoorias ja tegelikult on ala madalseisus, kui sellise ülejala harjutamisega medali saab.

Madari nimi on ilmselt tuntum olnud avaral Nõukogudemaal. Leningradis (nii oli linna nimi siis) EMil sai ta individuaalselt kaheksanda koha. Kuid võistkondlikult kuulus ta 1990 meisteresindusse, koos kuni 90 kg võitja Ain Paavoga. Liidu medalite kõrval ongi EMkuld tema üks väärtuslikumaid trofeesid.
Meenutab, aga ei tule meelde, kas Eesti kuld aüldse võitnud on. Kõiksugu esinemised on viinud teda aga ka piiri taha, aasta möödus näiteks Itaalias tööd tehes. Praegu on perest lennus tütar Piret, kes kunagi ema numbritele omalt poolt võimlemisgraatsiaga värvi lisas. Tema õpib veel vähemalt aasta jagu Bostonis rahvusvahelist ärijuhtimist.

Uus sügis viib mõtted jälle harjutussaali.
Nii tore on nagu vanasti, tund varem tööle tulnuna pühenduda tuttavale treeningule.
Eks ma Flexeris sean end nüüdki harjutuslainele. Mis varem puhtalt naturaalselt tööd tehtud, see ei kao aastatega, arvab ta endiselt ja on ka veendunult igasuguse keemia vastu.
Meenub tema kunagine vastandamine nn keemikutega.
Merike on tolle hea sõnumi edasikandja.
Mida arvab ta igasugustest lisaainetest ja vahelejäämistest?
Ega see tore pole. Ei tegijale ega spordile üldse.
Kui võimalus kordustestisks, tuleb seda kasutada. Näed, kuidas Shmiguniga läks. Aga kui oled korra juba pahanduse kaela saanud, tuleb see ära seedida. Edasi minna. Ettevaatlikumana ja targemana.

Võimlemisega põhja alla saanu sedakorda sügisel meistrivõistlustele ei kiirusta.
Lubasin, et tulen iga viie aasta tagant, nii on mul veel kolm ringi aega, lisab Merike kelmikalt.

Autor: Aare Kreilis