Miks ainult naised?

Ref. Terviselehest (tervikvariant).
Nii küsib endalt ja kohe vastab endale Maijooksu idee-emand Anne Lill, nüüd viieteistkümnekordne korraldaja: Miks ei võiks üks tervisejooks kümnete tavapäraste jooksude sekka olla ise nägu ainult naistele. Miks ei võiks üks jooks kanda endas erilist naiselikkuse hõngu ja kordumatut üheskoos olemise tunnet. Meid on rajal mitu tuhat, küllap on siis tegemist õige asjaga.
18. mail toimub Tallinnas juba 15. Maijooks. See õige asi, mis sai alguse kaugel eelmises sajandis aastal 1988. Ühe taastuva riigi hommikuvalguses.
Meenutagem.

29. mail 1988 on Lauluväljaku pingiridade vahel valmistumas 250 esmatulijat. Osalemistaks 3 rubla. Distants 2 km. Ei mingit hing kinni rabelemist. Roosiõis ja kohvitass finishis. Tehtud, kuid lehed laidavad seda kõike üksmeelselt, ja pealegi naised ei tahtvat joosta. Neile meeldivat rütmiline võimlemine
muusika saatel.
Järgmisel korral on korraldajatel tubli tugi: see pole ju üldse mitte midagi laiduväärset, maailm tunneb naistejookse juba varemgi. Maikuine Naisten Kymppi on igal aastal kõrvallinnas Helsingis ja sinna tuleb kusagil 30 000 huvilist. Ei joosta ainult, lubatud on ka käia ja üldse lõbutseda. Finishis vahuveini, kaotajatelegi.
Teisel Maijooksul on osalejaid juba 800 ja distants veninud 5 kilomeetri peale. Laval esineb teiste seas ka ansambel Sõleke. Ajakirja Me Naiset esindajad vaimustuvad eestlaste pealehakkamisest ja lubavad tulla järgmisel korral vähemalt pooletuhandekesi.
Tulevadki. Tuhat soomlast, kaks tuhat eestimaalast. Aasta on 1990. Neli päeva enne seda, 15. mail on toimunud kokkupõrge Toompeal. Ka Interrindel on jooksuaeg. Soomlased kõhklevad laevalt maha astudes, et äkki jõuavad Kadriorgu enne neid tankid Aga tulevad. Soomlased ikkagi. See on ilusaeg. Maijooksuklubi sünd saab kenad ristsed. Peaaegu nagu Kiire venna omad. Ja mis seal imestada, ei lähe palju aega kui üheks mikrofoni rääkijaks, ürituse ankruks saab filmi-Kiir Margus Lepa ise.

Tuul tõuseb, maijooksu oma.

Neljandale jooksule 1991 saabutakse pea kõikjalt Eestist. Linna Iff ja Alatalo Mikko on laval naisi vastu võtmas. 5000 osavõtjat, distants ikka 5 km. Hea- parem, seda aega arvestades maijooksjate laual. Ja Soome! Nädala pärast on sada meie naist Helsingis 10kilomeetrisel Naisen Kymppil Ene Koort Baltikast astub laevast maha, väsinud aga õnnelik. Nagu teisedki. Kaivopuisto laval on tubli laulukärje teinud Marju Länik, ainus, keda selle pärast rajale ei lubatud. Viiendast on mäletada 5500 jooksjat 5 kilomeetril. Veel saab maksta rublaga. Veel ei tea meist enamik, et viimast korda. Õhushow ja korvis sõit taevasse. ETKVL koondis Auto infoleht annab maijooksu puhul välja erinumbri.
Kuues ja aasta 1993. Jooks saab ja jääb nüüd 7kilomeetriseks. Tulijaid rajalt on 4000. Leida Sevruk, kes osalenud nüüd kõigil jooksudel, on aprillis just-just saanud 80aastaseks. Ja, te lugesite õigesti.
Tundub, et seitsmendal jooksul (3500 osavõtjat) on kõige üritusevaenulikum ilm. Siiski tuju ei lange, seda kergitab ka Türnpu meeskoori laul.
Kaheksandal korral osalejate arv eelmisega võrreldes muutumatu. Uus asi on laululava all tervisemess. Külas on soojendusvõimlemist läbi viimas ülelahe kuulus tegija aeroobikaspets Tiina Simpanen. Finishis aga taas kehakinnitus, lilleõied, kontsert.
Üheksandal korral on eraldi jooks võistlejatele ja võitjate rivis on esimene tallinlanna Ille Kukk.
1997 ja väike juubel. Naised rajal, on tegemist meestelgi maailma rahvaste ilu ja jõumängud Tallinnas Lauluväljakul. Mati Lill, teine väsimatu organisaator, on abikaasale augu pähe rääkinud, et teeme samal ajal meestele ka midagi. Oodates ju igav. Tantsuks mängib Ummamuudu.

1998 2001

Koht endine, rada tuttav. Osalejaid juba seitse tuhat ja enam.
Aeg astub halastamatult oma teed. Maijooks elab, ehkki mõnigi alguses koos teistega korraldamisel pingutanu on vahepeal meie seast lahkunud. Üks neist on teenekas sõudetreener ja spordihing Juhan Mitt. Leida Sevruk, vahepeal Mustamäel omanimelise jooksu avanud, on rajal oma mustakarvalkise truu sõbra Nakita. Viimast korda saab maipublik nautida Mati Nuude esinemist 2000. aasta jooksulaval
13. Maijooksul laulutab publikut Joel Steinfeldt, keerulise elusaatusega trubaduur. Ta tunnistab Terviselehes: Siin ei ole läbu, siin on tõesti perekeskne üritus, eluterve üritus. Et ei ole neid õllevaatisid ja kannusid, on siin terve õhkkond ja terve vaimsus valitseb. Niisugusele üritusele tuleksin ka siis kui ma ei peaks esinema.
Mees, kes ei salga maha oma alkohoolikuaastaid, tunneb rõõmu tervenemisele järgnenud päevadest, nädalatest, kuudest. On tõeline härrasmees, sest võitnud Sartexi sokioksjoni, kingib ta pooled paarid valgeid just Maijooksuks tehtud jalavarje kaotajale, konkurendist turvajale.
Anne Lill aga sõnab Urmas Eslonile enda viimatise ööune kohta: Minu elu on stabiilselt hull, sest tegelen mitme asjaga. Ja mul käib see aasta ringi. Nii, et midagi erilist ei olnud.
Teda vaadates ja seda vastust lugedes, tuleb siinkirjutajal alati meelde pilt töönarkomaanidest. Tore, et Anne pole ainus. Narkomaane on maijooksul hulganisti või on nad fännid või
Jätan lugeja otsustada, kes nad on.
Muidugi, on ka auhinna tõmmet. Kallid spordikotid, just oma sisult, võitjatele. Loosirattas pooleks aastaks rendiauto, vaibad, tossud, hinnalised kingitused.
Aga vaatan neid, just meie omi eesti naisi, ning meenub kunagi Juhan Liivi 125. sünniaastapäevaks kirjutatu, temanimelise luulepreemia laureaadi Vladimir Beekmani poolt

Rasked ristid, sirged sambad,
lilled, hiljaks jäänud hool,
nüristavad ajahamba
naistenimed igal pool.

Need read on mul märkmikus aastast 1988, kui kõik siinräägitu algas.
Eelmisest sajandist ikka.

Aare Kreilis,
Maijooksuga koos algusest peale

Autor: Aare Kreilis