Miks kasutada toitumisvihikut?
Elan ise toitumisvihikuga juba aastaid. Varem kasutasin seda abivahendit üksnes võistlusteks valmistumisel, kuid nüüd on see harjumus ka võistlustevahelisel perioodil sisse jäänud. Ehkki ma hetkel võistlusteks ei valmistu olen viimased neli kuud ikkagi kõik suhupistetava kirja pannud ning kalorid arvutanud. Loomulikult, ega ma päris koguaeg (aastaringselt) selle järgi ei ela, pigem periooditi, aga suurem osa aastast tekib ikkagi vajadus ennast kontrollida ja praegu on jälle see faas, kui on vaja ennast jälgida.
“Toitumisvihik”, ainuüksi juba see nimi valmistab minu abikaasale nalja, ent mingil põhjusel asus proua ühtäkki ka ise oma toitumist kirja panema ning elab juba mitmendat nädalat minuga sarnasel viisil. Mõistagi, mingeid päevikuid ei pea tegelikult ju üleüldse pidama, kõik on vabatahtlik. Küsimus on selles, kas ja kuivõrd te omate oma tegevusest ülevaadet. Mida te tahate, kas teil on oma välimusega (tervisega) seonduvalt mingid eesmärgid ja kuivõrd suur on tahe nende eesmärkideni ka jõuda. Juhul kui teil on eesmärgid ning toitumist korrigeerides ja läbi liikumisaktiivsuse üritate nende suunas liikuda saab toitumispäevik teile ainult kasuks tulla. Olukorras, kus massiliselt artikleid omistab lõpptagajärge silmas pidades just toitumisele määratleva tähtsuse on mõnevõrra veider, et kõik peavad elementaarseks küll treeningpäevikut, ent toitumispäeviku tähtsusest või selle vajadusest ei kõnele eriti keegi.
Toitumispäevik distsiplineerib järgmiselt:
1. Te hakkate teadlikumalt valima ja eelistama puhtaid, tervislikke ja naturaalsemaid toite. Miks? Sellepärast, et selliseid toite on märksa tõhusam ka kaloriliselt hinnata ja fikseerida. Keedetud 100 grammise tatrapaki kaloraaži on väga lihtne arvutada, kuid katsuge seda teha 100 grammi boršisupi korral.
2. Te hakkate loobuma toidukordade vahelisest näksimisest, kuna te avastate kiiresti, et neid näksimisi on väga tülikas kaaluda ja kaloraaži fikseerida. Samuti avastate peagi, et need näksimised võivad mõnel päeval panustada korralikult teie päevakaloraaži.
3. Te hakkate aru saama, kui vähe on vaja süüa, et juba väga palju kaloreid kokku tuleks. Sa hakkad mõistma, kui lihtne on tegelikult kulutustest üle süüa. Inimene kipub ülehindama füüsiliste tegevuste käigus tehtavaid kulutusi ja alahindama sissesöödava toiduga saadavat kaloraaži.
4. Te õpite tundma, kui palju erinevad toidud energiat annavad.
5. Te jõuate kaloreid fikseerides tõele võimalikult lähedale ehk, ennast ja oma toitumist monitoorides saate teada, millise kaloraažiga teie kehakaal säilib, hakkab langema või tõuseb.
Toitumispäevikut ei pea kasutama aastaringselt, otse vastupidi, aeg-ajalt tuleb sellest loobumine isegi kasuks. Võimalusi on palju, selle järgi võib elada periooditi, näiteks 2-4 nädalat peate oma söödud toitude üle arvet ja seejärel elate 1-2 kuud tavapäraselt ilma kalorite üle arvet pidamata. Ent kindlasti tuleks toitumisvihik appi võtta, kui te ei liigu oma eesmärkide suunas, millest üks võib olla näiteks kaalulangetus. Olen seda oma kirjutisteski varem rõhutanud, et inimesed kipuvad harjumuste ja vajaduste vahele võrdusmärki tõmbama. Harjumus ei tähenda vajadust! Veel üks põhjus, miks üle süüakse ongi harjumus süüa/näksida, mitte, et oleks organismil reaalselt toitaineid ka vaja. Just toitumisvihikuga elades avastate, kui palju te sööte tegelikult vajadusest ja kui palju harjumusest.
Lisaks, kui teil on kaaluga probleeme ja plaanite mõnelt treenerilt läbi toitumiskava abi tellida, siis suur osa treeneritest tahab niikuinii teie hetketoitumise kohta ülevaadet saada ning laseb teil 5-7 päeva jooksul üles kirjutada kui palju, mis kell ja mida te sööte. Seega, sellest jälgimisest ja üleskirjutamisest te ei pääse. Teiseks, kui kava käes, peate te saadud kava järgi toitudes ikkagi enam vähem koguseid ja tarbitud kaloraaži silmas pidama.
Tahad saada, tuleb ka anda…
Autor: Janar Rückenberg