Miks kulturistid on rohkem lihastes kui jõutõstjad… II osa

Kuidas seletada lihaselisuse erinevust kulturistide ja jõutõstjate vahel?

Paljud treenerid ja sportlased ise arvavad, et lihaste arengu määrab valdavalt pinge kestus. See on osaliselt õige, kuid liialt lihtsustatud arusaam asjast. Tegelikult on terve rida faktoreid, mis on määravad ja mõjustavad ning mida tuleb arvesse võtta. Millisest pingest me räägime? Millisest pinge kestusest me räägime? Millise sagedusega pingest me räägime? Millise iseloomuga pingest me räägime? Kindlasti, kui me räägime lihasmassi kasvatamisest, siis passiivne pinge ei ole nii efektiivne kui aktiivne pinge.
Paljud usuvad endiselt, et pidev edasiminek maksimaalses jõus on lahendus ka suurte lihaste saavutamiseks. Tegelikult on nii, et ehkki maksimaalne jõud ja selle kasv on kindlasti lihaste suurenenud ristlõike pindalaga seotud on veel palju teisigi adaptatsioone, mis just lihasmassi kasvu stimuleerivad. Kusjuures, ka maksimaalse jõu arengut määravad paljud sellised adaptatsioonid, mis erilist lihasmassi arengut kaasa ei toogi (Schoenfeld, 2010).

Raamatus „Neuromechanics of Human Movement“ esitab Roger Enoka (Enoka, 2008) kaheksa potentsiaalset neuroloogilist aspekti, mille täiustumine põhjustab jõunäitajate paranemise ilma märgatava lihashüpertroofiata:
* Supraspinaalsete keskuste töö võimekuse paranemine
* Antagonislihaste aktiivsuse vähenemine
* Agonistide ja sünergistide efektiivsem aktivatsioon
* Neuronite vahelise koordinatsiooni paranemine
* Bilaterlaase defitsiidi vähenemine
* Motoorsete ühikute sünkronisatsiooni paranemine
* Lihaskiudude paranenud aktivatsioon (EMG)
* Motoneuronite ja lihaskiudude erutuvuse tõus, sünapsite töö tõhustumine

Kõikide nimetatud mehhanismide täiustumine tähendab kokkuvõttes lihastevahelise ja lihasesiseste koordinatsioonimehhanismide paranemist jõuharjutuste tegemisel. Nende nimetatud koordinatsioonimehhanismide täiustumine ongi hüpertroofiata kaasneva jõu ja selle arengu taga. Samuti paranevad jõutreeninguga kõõluste ja sidemete omadused, mis panustub samuti jõu juurdekasvu ilma suurema hüpertroofiata.

Lihaskiudude kinnitumise nurk. Nurk, mille all lihaskiud kinnituvad näib otseselt mõjutavat (kusjuures oluliselt) jõu genereerimise võimet. Mida suurema nurga all lihaskiud kinnituvad (sulglihaste korral) seda enam väheneb lihase võime jõudu genereerida (Kawakami jt. 1995). Huvitavalt on uurimustes leitud, et kulturistidel on enamasti lihaskiudude kinnitumise nurgad suuremad kui samal tasemel jõutõstjatel, seda arvatavasti ka treeningmetoodikast tulenevalt (Ikegawa jt. 2008).

Tõlkijalt: tundub siis, et seda nurka on treeninguga võimalik teatud määral mõjutada.

Sarnaselt jõu suurenemisele ilma hüpertroofiata on ka mitmeid võimalusi kasvatada lihaseid suuremaks nii, et maksimaaljõud oluliselt ei parane. Üks mehhanism, mille arvelt see tulla saab on mittekontraktiilse komponendi ja selles sisalduvate elementide kasvu stimuleerimise arvelt. Mittekontraktiilne hüpertroofia tähendab kollageeni, glükogeeni ja teiste raku sarkoplasmas sisalduvate organellide ja substraatide kasvamist. Me tunneme seda fenomeni ka “sarkoplasmaatilise hüpertroofia” nime all (Siff ja Verkhoshansky, 1999).

Ja, kuna jõud kui omadus produtseeritakse otseselt ikkagi läbi sarkomeeride, siis sarkoplasmamahu suurenemine 1 KM – i märgatavalt ei paranda. Ent, mittekontraktiilsete komponentide suurenemise arvelt tulnud lihasraku mahukus väljendub selgelt lihase massi ja suuruse kasvuna.

Samuti põhjustab aeglaste I tüüpi kiudude massi kasv hüpertroofiat ilma märgatava jõu juurdekasvuta. Need kiud on tegelikult vastupidavusele orienteeritud kiud ja ei oma võimet produtseerida suurt jõudu (McCardle jt. 2010). Ent, mida paljud ei tea ja alahindavad on tõsiasi, et I tüüpi kiud on vabalt võimelised hüpertrofeeruma, kui neid jõutreeninguga mõjutada. Mis siis, et nende kasvupotentsiaal on umbes 50% väiksem kui kiiretel kiududel, nad on siiski võimelised edukalt hüpertrofeeruma ja hüpertrofeeruvadki, kui stiimul on seda tingiv (Kosek jt. 2006; Staron jt. 1989). Väga paljudel kulturistidel ongi I tüüpi kiudude läbilõige selgelt paksem kui jõutõstjatel (Tesch ja Larsson, 1982). See võib ka selgitada, miks Platz oli märgatavalt suurema vastupidavusega kui Hatfield, kuid ei olnud maksimaalse jõu poolest nii tugev kui konkurent.

Kui maksimaalne jõud sõltuks väga oluliselt lihashüpertroofiast, siis olekski jõutõstjad tõenäoliselt meie planeedi suurimad inimolendid. Samuti “jahiks” kulturistid tunduvalt rohkem maksimaalseid raskusi, mitte niivõrd “pumbatust”. Lihtsalt väljendudes, tugev ei tähenda alati suurt ja kõige suurem ei ole alati kõige tugevam.

Ikkagi, miks siis kulturistid on rohkem lihastes kui jõutõstjad?

Asi ei ole geneetikas…

Inimesi tõmbab üldjoontes tegelema sellega, milles nad tugevad on. Jõutreeningu maailmas kipuvadki ebatavaliselt suure jõuga indiviididest saama jõutõstjad (või treenivad nagu jõutõstjad), samal ajal need, kel tuleb lihasmass kergemalt kipuvad muutuma kulturistideks (või treenivad nagu kulturisid).

Jõutõstmine on paljuski seotud jäsemete (luude) pikkusega, liigeste nurkadega, närvisüsteemi ja tehnika täiustamisega. Samas ajal kulturism on suunatud esteetikale, taotletakse sümmeetriat, proportsioone ja lihaselisust.

Jõud sõltub paljudest faktoritest, kuid maksimaalse jõu produtseerimisel üks määravamaid tegureid on kõõluste kinnitumine. Kasutame näiteks biitsepstõsteid. Kahe harjutaja biitseps võib lihase mõistes olla sama suur ja sama tugev, kuid pelgalt kõõluse kinnitumise kaugusest on üks võimeline tegema biitsepstõsteid võib – olla kaks korda suurema raskusega. Niisamuti on jõutõstmises määravad keha pikkus, õlavarre, sääre ja reite pikkused ja omavahelised proportsioonid.

Tihtipeale on muidugi ka musternäited professionaalsetest kulturistidest ja jõutõstjatest mõnevõrra moonutatud. Kulturismis liiguvad suuremad rahad ja näiteks selline mees nagu Ronnie Coleman oleks võinud vabalt olla maailma parim ka jõutõstmises. Tõenäoliselt suuremad auhinnarahad ja tunnustus kallutasid Ronnie siiski kulturismi poole.

Siiski, ka see arutlus ei selgita veel, miks kulturistid on lihaselisemad kui jõutõstjad. Üks oluline fenomen, mida ei saa tähelepanuta jätta – kui jõutõstjad hakkavad treenima sarnaselt kulturistidele, hakkavad ka nende lihased kasvama.

Asi ei ole ainetes…

Layne Norton artikli esipildil

Loomulikult, profikulturistid tarvitavad suurtes kogustes anaboolseid steroide, kuid niisamuti teevad seda ka jõutõstjad. Võib – olla kulturistide seas kasutatakse laiemat ainearsenali ja vahel kaldutakse kergemini ka kogustelt ekstreemsustesse, kuid see on siiski vähemus. Enamus jääb mõõdukaks. Kas ja kui palju ained võivad kulturistide ja jõutõstjate vahet mõjutada, ka seda on väga raske öelda.

Kõige lähemale jõuame ilmselt siis, kui võrdleme naturaalset kulturisti naturaalse jõutõstjaga. Sama tasemega naturaalsete kulturistide kõrval on sama tasemega naturaalsed jõutõstjad oma mõõtmetelt suhteliselt väikesed. Näiteks Layne Norton versus John Lyras.

Järgneb…
Seotud artiklid:
[url=http://www.fitness.ee/artikkel/1510/miks-kulturistid-on-rohkem-lihastes-kui-joutostjad-i-osa]Miks kulturistid on rohkem lihastes kui jõutõstjad… I osa[/url]

Autor: Janar Rückenberg (tõlge)