Miks leib on kasulik

Täis elujõudu
Juba loodusõpetuse tunnis õppisime, et viljade kõige tähtsamad toitained on peidus just koore all. Seepärast ei koorita rukkiteri veskis peaaegu üldse, need jahvatatakse täisteraleiva tegemiseks peaasjalikult tervetest teradest. Nii on rukkileivas palju B-rühma vitamiine, mida vajavad inimese närvisüsteem ning nahk; E-vitamiini, mis on tähtis antioksüdant; ja palju mikroelemente ja mineraalaineid: rauda, magneesiumit, tsinki…
Selline toitainete kombinatsioon on võrreldav vaid multivitamiinitablettidega, kuid rukkileivast omastab organism toitaineid tunduvalt paremini kui tabletist.
”Imelised” terad
Paljud arvavad, et rukkileib on lihtsalt tavaline leib. Maitse lapsest saadik tuttav, seepärast ei midagi erilist.
Kuid maailma juhtivad toitumisteadlased on mitmete aastate jooksul uurinud rukist ja teinud rukkileiva tervislikkuse kohta olulisi tähelepanekuid. 90ndate aastate lõpul tehtud põhjalikest uuringutest on selgunud, et rukkiterad on lausa ”imeterad” valides just rukkileiva, oleme teinud oma tervisele mõeldes õige valiku.
Oled see, mida sööd
Rukkileiva tarbimine on viimastel aastatel vähenenud, ja meie organism saab liiga vähe kiudaineid. Eriti kehv olukord on laste ja noorte seas – üha vähem süüakse leiba ja üha enam tarbitakse rasvarohkeid ”krõpse”, suhkrurikkaid maiustusi ja limonaade. Et meie toiduvalik oleks meie tervise seisukohalt optimaalne, peaksime lisaks muudele vajalikele toitainetele, saama päevas 20-30 g kiudaineid.
Rukkileiva tegelikkus
Rukkileivas on kiudaineid rohkem kui üheski teises teraviljatootes. Kui sööd ühe viilu rukkitäisterajahust TERVE leiba – miks mitte röstituna – saad juba neli grammi kiudaineid. Kuus viilu päevas annab korraliku kiudainekoguse. Isegi Pööripäeva leiva imeõhuke viil annab ligi kaks grammi vajalikke kiudaineid.
Aga porgandid? Need on tõepoolest väga maitsvad ja tervislikud, kuid et saada 25 g kiudaineid, peab porgandeid krõmpsutama tervelt 25 tükki!
Armastus käib kõhu kaudu
Südamesõbralikku toiduvalikusse kuulub palju teravilja, eriti just teraviljas leiduvaid vees lahustuvaid kiudaineid. Südame tervist tähtsaks pidavad ameeriklased söövad tervisetoiduna kaera, kuid nad ei tea, et samu, vees lahustuvaid kiudaineid on rukkis veelgi rohkem! Rukkileib ja teised teraviljatooted on südamesõbralikud toiduained, sest nad aitavad reguleerida organismi kolesterooli- ja veresuhkru taset.
Kole kolesterool
Kõrge kolesteroolitase on südamele ja veresoonkonnale väga ohtlik. Teaduslike uuringutega on tõestatud, et palju rukkileiba söönud meeste kolesteroolitase langes 14% ja see oli nimelt just ”paha” LDL-kolesterool. Uuringus osalenud ”katsejänesed” sõid 8-10 viilu rukkileiba päevas..
Kiudained soolestiku puhastajatena
Vees mittelahustuvaid kiudaineid on palju just täisteraviljatoodetes. Kiudained seovad vett ja lisavad seda soolestikus kulgevasse massi. Võimalikud kahjulikud ained lahustuvad ja väljuvad kiiresti – kiudained toimivad justkui soolestiku puhastajatena.
Kuidas su… kõht käib?
Kui kõhukinnisus vaevab, on üheks võimalikuks lahenduseks süüa rohkem teravilja ja aktiivselt liikuda! Teaduslike uuringutega on tõestatud, et kui päevases toidumenüüs on viis viilu rukkileiba, saavad kõhukinnisuse probleemid leevendust.
Kiudained tasakaalustavad ka veresuhkru taset
Diabeetikute menüüs on oluline koht kiudainerikastel toitudel, seega ka rukkileival. Kiudained aeglustavad mao tühjenemist ja süsivesikute imendumist – veresuhkru tase tõuseb peale söömist aeglasemalt. Kui kaalud, mida pakkuda oma külalistele, kelle seas on diabeetik, valmista kergeid võileibu rukkileivast, millel on väherasvane liha-, kala- või juurviljakate.
Sale nagu Kaalujälgija
Ei ole midagi hämmastavat, et Kaalujälgijad on kuulutanud rukkileiva salenemistoiduks. Kuna rukkileiva rohked kiudained täidavad kõhtu ja soolestikku, ei ole näljatunnet ja samas ei tõuse ka kaal. Leivas on vähe kaloreid, kui vaid ei lisata ”salakaubana” rasvaseid leivakatteid. Soovituse kohaselt võib süüa rukkileiba hommikusöögiks, ooteks, lõunasöögiks, õhtuks – viilu või paar igaks toidukorraks, muretsemata lisakilode pärast.

Autor: M.M.