Miks sportimine on noortele vajalik ja kasulik?

Tihti on nii, et millestki räägitakse, kuid tegelikult ei vallata teemat või räägitakse, kuid teema sisu ja olemus jäävad ka rääkijale endale arusaamatuks ja abstraktseks. Nii on ka selle, pealkirjaks oleva küsimusega. Sageli võib kuulda, et sporditegemise olulisusest räägitakse, kuid kui paluda seda olulisust lahti mõtestada, siis nagu ei osatagi midagi konkreetset öelda. Enne veel, kui asun oma mõtet teieni tooma, olgu öeldud, et antud kirjutis oli algselt mõeldud tegelikult gümnaasiumi õpilastele õppematerjalina. Arvan, et selline selgitus tulevastele lapsevanematele on igati kohane ja mõtteainet pakkuv. Ent miks mitte jagada seda mõtisklust ka selles, igati sportlikus ja edumeelses foorumis.

Niisiis, miks sport on kasulik… miks sportimine noores eas on vajalik ja kasulik? Ma ei kavatse hakata süvitsi välja tooma sportimise, kehaliste harjutuste ja tegevuste kasulikkust inimese kehale. Seda on juba palju tehtud ja tehakse ilmselt edaspidigi. Pigem üritaksin lahti mõtestada sportimisest tulenevad kasvatuslikud kasutegurid. Räägime sportimise kasvatuslikust funktsioonist ja mõjudest inimese kujunemisele ja olemusele.

Sportimise mõjudest inimese tõekspidamistele ja ellu suhtumisele on tegelikult väga ammu aru saadud. Targad mehed on on öelnud, et sport arendab kehalisi võimeid, vaimseid võimeid, soodustab suhtlemisoskust ja omab tohutut rolli isiksuse kujundamisel. Mida see ilus üldine jutt võiks nii lihtsustatult tähendada? Seda on oluline mõista, iseäranis lapsevanematel.

Ma julgeks väita, et kui ühte last on tabanud spordipisik, siis on see parim asi, mis noore inimesega juhtuda saab. Ei olegi vahet, mis alaga on tegemist. Pärast esmast nakatumist on vaja ainult natukene kannatust ja aega, et tekiks esimesed tulemused. Tulemus on see, mis motiveerib ühelt poolt asjaga edasi tegelema. Teiselt poolt, kui noorel inimesel on huvi ja motiveeritus, sünnib ka kohusetunne. Eeldusel, et keskkond (on koht kus harjutada, on treener/õpetaja, toimuvad võistlused, sport on populaarne jne) on hea, ongi see kooslus, kohusetunne ja motivatsioon kõige võti. Need kaks (kohusetunne ja motivatsioon) mõjustavad inimest, iseäranis noort kujunevat indiviidi ainult positiivses suunas.

Kuna ma ise olen raskejõustiku inimene, siis loomulikult meeldib mulle rääkida ja tuua näiteid just sellest valdkonnast. Oli kord noormees, kes proovis kehalise kasvatuse tunnis rinnalt suruda ja ta surus kuidagi moodi 67.5 kg. Sõbrapoiss, kes kaalub samapalju, kuid käib kolm korda nädalas jõusaalis, surus 105 kg. Mehed kaaluvad mõlemad 80 kg. Noormehe jaoks, kes surus 67.5 kg oli omamoodi imestus, et kuidas võib see vahe kahe mehe vahel nii suur olla. Sellest surumise päevast alates tekkis selles nõrgemas vennikeses mingi säde ja kuidagimoodi õnnestus tugevamal sõbral ta edaspidi ka jõutreeningutele kaasa saada. Mõne kuuga surus see 67.5 kg’i suruja oma rekordiks 100 kg. Aga süües kasvab ju isu, veelgi enam, et sõber, kes oli varemalt 105 kg peal, oli jõudnud nüüdseks juba 120 kg’ni. Ka 100 kg’i mees ihales nüüd juba 120 kg’i kätte saada. Kõik oli ilus, mees oli tahtmist täis, isegi spetsiaalne surumisele keskenduv kava sai tellitud, kuid oli üks suur probleem. Algselt 67.5 kg’i surujale meeldis kangesti pidutseda. Igal nädalavahetusel külastati kindlasti ööklubisid ja võeti mõnusasti napsu. Mehepoeg tegi korralikult ka suitsu, kaasa arvatud kanepit. Kui algselt, 100 kg ni jõudes see treeninguid suurt ei seganud, siis nüüd, olles programmil, kus igal treeningul tuleb ära suruda kindlad seeriad ja kordused konkreetse raskusega, andis selline elustiil tunda. Neljandal nädalal, teel 120 kg ni oli vennikese programm kinni. Sõber, kes rohkem surus, sai kinnijäämise põhjusest muidugi kohe aru. Käes oli valikute aeg. Tuli valida tüüpilise läbustava elustiili ja omale seatud väikeste eesmärkide vahel. Ja eesmärk oli motiveeriv, kuna selle 120 kg ga oleks noormees olnud kooli surumise edetabeli top 3 s. Olgu veel öeldud, et noormees käis sündmuste kulgemise ajal 11. klassis. Niisiis, tuli valida, kas pühendumine oma eesmärgile või anduda endiselt peole ja pillerkaarele?

Selliseid stsenaariume on sadutuhandeid. Oleks naiivne ja eluvõõras väita, et enamus või paljud või suurem osa valivad selle parema variandi. Ei, kaugeltki mitte ei ole see nii. Pigem vastupidi, enamus noori elabki ju sellist tavalise noore elu. Ent hea ja vajalik oleks see, et noorel inimesel tekiks selline võimalus selliseks dilemmaks ja veel parem muidugi, kui motivatsioon ning kohusetunne jääksid domineerima ning ta teeb selle õige valiku. Ja kui ei jäägi, siis vähemalt meie/teie/vanemad on teinud kõik selleks, et noorel inimesel tekiksid sedasorti valikud.

Tulles tagas eelneva lookese juurde, oletame, et meie kangelane valib selle positiivse raja ja otsustab edasi elada lähtuvalt oma pisikesest (esialgu vaid pisikesest) eesmärgist. Mida see tähendab? See tähendab seda, et inimene on oma sisemuses suutnud jõuda otsusele, mis on õige ja mis on vale. On aru saadud, et pubides sõelumine ja iganädalane õlle lakkumine ei ole õige. On palju enamaid asju, mille poole pürgida ja millest rõõmu tunda. Nagu juba varemalt ütlesin…tekivad kohusetunne, distsipliin, muututakse enesekindlamaks, tulemused paranevad, esmaste eesmärkide täitmine sünnitab uusi eesmärke, et edu oleks veelgi suurem ollakse sunitud ka oma toitumist korrigeerima jne. Selline kompott võib paljudel juhtudel vormida või noore kujuneva indiviidi korral sisse juhatada täiesti uue elustiili. Elustiili, mis ei pea loomulikult olema läbi ja lõhki täiskarske ja askeetlik, kuid mille viljeleja on sportlik, enesekindel, tal on oma eesmärgid ja kohusetunne nende täitmiseks…ta on väärikas inimene. Miks see karsklus on oluline? Ega täiskarsklus ei olegi vajalik. Ent olgem ausad, joomine ja suitsetamine on need, mis on noorte seas ülipopulaarsed ja mõjustavad nende elu väga suurel määral. Muidugi, ega sellest, niiöelda sarvede mahajooksmisest ja proovimisest, ei pääse keegi, kuid on suur vahe, mis vanuses sellist joomaelu elada ja kui pikalt seda viljeleda. Kui midagi motiveerivat kõrvale ei tekigi, võib terve elu sellest negatiivselt mõjustatud saada.

Meie kangelane valis ka õnneks teise tee, selle positiivse tee. Lugu juhtus 15 aastat tagasi ja tänaseks on tüüp paremuselt vabariigi kolmas lamades suruja, tal on oma spordiklubi ning lisaks meeldib talle tegeleda veel kettaheitmisega. Suitsu ei tee juba 13 aastat ja alkoholist lubab endale jaanipäeval ja vana aasta õhtul vaid mõned õlled. Tal on kena naine ja ning poeg ja tütar. Tean seda, kuna ma ise selle loo välja mõtlesin. Ent selline story võiks olla tüüpiline näide sellest, kuidas sportimine või treening võiks noort inimest sellelt halli massi, ma söandaksin siiski öelda, et halvalt rajalt, kõrvale keerata. Selleks näiteks oleks võinud olla ükskõik milline spordiala.
Muidugi, alternatiive on ju teisigi ja alati ei pea see hea rada olema sport. Ma ei üritagi seda väita, kuid ütlen kindlasti, et sporditegemine on üks parematest variantidest. Just sellepärast, et see nõuab siiski suhteliselt karsket ellusuhtumist ja distsipliini. Kui programmid tahavad täitmist, võistlused on tulemas, tähtsad ja reaalsed eesmärgid on seatud, siis ei saa lihtsalt omale mingit läbustamist lubada. Samas, kui te olete näiteks suur arvutihuviline, programmeerija vms, siis üldjoontes ega pidu või paar nädalas või 2 3 õlut igal õhtul ei ole väga suureks probleemiks.

Veel… on päris kindel, et sporditegemisest tingitud distsipliin kandub suuresti üle ka teistesse eluvaldkondadesse. Samuti ausa mängu mentaalsus ja kõik sinna juurde kuuluv. Austatakse reegleid, vastast ja oma vanemaid.

Meenutan veelkord, et kindlasti ei lähe alati nii hästi nagu minu loos, ilmselt suurem osa üritajatest põrub. Paljud seavad küll eesmärgid, kuid ikkagi katkestavad ja löövad käega. Ent noortele tuleb vähemasti võimalus anda!

See olekski lihtne näide küllaltki pikalt ja põhjalikult lahtiseletatuna, miks noori tuleks spordi juurde suunata ning kuidas sport produtseerib ja kujundab noori väärikateks kodanikeks!

Autor: Autor Janar Rückenberg