Minu eesmärk on saada…
…samasuguseks nagu Markus Ruhl, ei hoopis Phil Heath. Tegelikult selg võiks olla nagu Ronnie´l, kuid käed tahaks saada samasuguseks nagu Heath´il, jalad võiks olla Vic Richards´i omad.
Küllap selliselt on mõelnud nii mõnigi meist, treeninguid alustades loomulikult. Kes ütleb, et tal ei olnud alustades meeltes mõlkumas mõnda etaloni või soovunelmat, et kellegi sarnaseks saada, see valetab päris kindlasti. Paljudel juhtudel on selliseks absoluutseks etaloniks olnud ilmselt Arnold Schwarzenegger. Selleks on mõistagi ka põhjust.
See, mida ma eelnevalt kirjeldasin, on muidugi ilus ja algaja staatusele väga omane. Eesmärgid peavadki olema, muidu ei ole ju kuhugi pürgida, kuid häda on selles, et liiga paljudel on sihid liiga ebareaalsed ja utoopilised.
Minu kirjutise mõte on panna teid enne oma eesmärkide püstitamist veidi mõtisklema. Kõik võiks alguse saada kahest küsimusest: milliseid eesmärke omale üldse seada ja milliseid eesmärke on reaalne üldse saavutada? „Olge kahe jalaga maapeal, „koguge oma kaine mõistus kokku ja mõelge selle peale. Teie mõelge oma mõtteid ja jõudke omade järldusteni, mina kirjutan, mis mina asjast arvan.
Järgnev kirjutis oleks suunitletud pigem siiski algajaile, kuna eeldan, et kogenud treenijad on reaalsusega kursis. On täiesti mõttetu omale eesmärgiks seada Jay Cutler´it, Dexter Jackson´it, Kevin Levrone´it ja nii edasi ja nii edasi. Ei saa mittekeegi teist kunagi selliseks, ei saa mina kunagi selliseks, ei saa selliseks tõenäoliselt Marek Kalmus, Ott Kiivikas ega Taavi Koovit. Miks ei saa? Ikka seesama vana jutt…need mehed söövad esiteks selliseid aineid ja sellistes kogustes, mida meie siin ei saaks rahaliselt omale ilmselt ka tahtmise korral lubada. Teiseks…geneetika. Need on kaks peamist tegurit, mis määravadki lõpptulemuse. Kõhklemata, ma ei arvagi, et minu Kiivika, Kalmuse või Morozov´i töötahe ja pingutuse aste trennides oleks väiksem kui IFBB proffidel, kindlasti mitte. Ent abiained ja geneetika seavad omad piirid. Seepärast, noored mehed, ma lõhun teie illusioonid…ükskõik, kui palju te treenite, kui hästi te puhkate või millist toitu sööte…te ei saa omale kunagi Cutler´i selga, Richards´i jalgu või Levrone´i triitsepsit. Loomulikult, neid mehi on kuidagi hämmastav vaadata, tekib imelikult kurb tunne, et endal ei ole võimalik selliseks saada. Kurb tunne seepärast, et reaalsus nii karm on. On ju teada, mis sellise välimuse taga seisab. Ma ei hakka siin rääkima jälle „steroidide poolt või vastu, lihtsalt teada on, mis on sellise vägevuse põhjus. Pigem tekib ikka ja jälle mõte, et miks loodus ei ole andnud mehele naturaalset potentsiaali nii suureks saada, nagu seda suured IFBB tegelased on. Loomulikult, kui emotsioonid kõrvale jätta, siis mõistan, et kui selline potentsiaal oleks, oleks kõik mehed küll suuremad, kuid peagi ei rahuldaks enam ka sellised mõõtmed.
Räägime veel ühest asjast. Asjast, mis on käesoleva teemaga tegelikult seotud, isegi päris otseselt. Mõelge, kui teile antaks võimalus küsida ühe kulturisti käest kõike treeningu ja toitumisega seonduvat, siis kelle te valiks? Ilmselt ma ei eksi, kui väidan, et suur osa valiks ikka need kõige vägevamad…Coleman, Yates, Levrone, Dillett, Cutler, Greene jne. Küllap oleks treeningtegemiste algusaastail isegi nii otsustanud. See on aga äärmiselt lühinägelik. Loomulikult on huvitav näha, kuulda ja tõdeda, mida need mehed trennis teevad. Eks seda ole ka juba nähtud. Ent arvata, et „kui ma teen ka nii, siis arenen samamoodi ja saan ka selliseks, on ülimalt naiivne. Kogenud harjutaja teab seda niigi, kuid alustaja hellitab tõenäoliselt selliseid lootusi päris pikalt. Need mehed, aga ka väga paljud nimekad amatöörid on sellised, kuna nad on meist teiega arenenud hoopis teistes tingimustes (pean silmas aineid), samuti on enamusel staaridest ka head kehalised eeldused.
Ma ei ütle, et Greene ei tea treeningust suurt midagi, kuna ta on ainete abil kasvanud. Küll ütlen ma seda, et mingit imet te temalt kuulda ei saa. Kui te olete geneetiliselt täiesti keskmine indiviid, treenite naturaalselt, siis küsige nõu sellise treenija (edasijõudnu) käest, kes on teiega sarnastel tingimustel treeninud ja arenenud ning kes on omanud teiega suhteliselt sarnast lähtetaset. Eesti tasemel võib ilmselt ka ainete tähtsuse sisuliselt välistada, sest kahtlemata neid tarbitakse, kuid suurusjärk võrreldes muu maailmaga on ilmselt kontrastne.
Ei ole mõtet ihaleda kokkusaamist Joel Stubbs´iga, et küsida mida ta on teinud, et selline selg omale saada. Parimat selja geneetikat on vähe leida, ehk vaid mõningad kulturismiajaloo legendid suudaksid mehele seljas konkurentsi pakkuda. Moraal on selles, et kui tahate nõu, kuidas head selga või jalga (mis iganes lihast) saada ja teil on nende kehaosadega probleeme, siis uurige välja, kes on ka nende kehaosadega hädas olnud, kuid nüüd omavad väljapaistvat lihaskonda.
Ma võin ilmselt heaks näiteks tuua oma jalad ja nende arengu. Ma ei saa kahjuks praegugi väita, et mul on hea jalg, ei ole. Jah, on perioode, kus ta tundub hea ja vägev, samas on aegu, aga ka poose, kus jalad on ikka selgelt kehvad, tõesti kehvad. Ent ma võin öelda, et kui ma vaatan oma viieteistkümneaastase treeningstaazi algusesse, siis areng on olnud ulmeline. On ilmne, et minu jalad on äärmiselt kehva geneetikaga. Sellest annab tõendust see, et ma olen neile ikka väga metsikult „piitsa andnud, ent selle „valu peale ei ole tulemus ikka see, mis ta võib olla keskmise või hea geneetikaga mehel oleks. Olen teinud seeriaid stabiilselt ühest kuni saja korduseni välja, kükkinud (erinevate jalgade vahega, kõrgele kastile, madalale kastile), jalgadega surunud, väljaasteid teinud (suure raskusega lühikesi seeriaid, kerge raskusega pikki seeriaid), kõik võimalikud eri ja shokimeetodid on pidevalt kasutusel, teinud nii suurt raskust kui lühikest seeriat kõikides harjutustes, samamoodi pikka seeriat ja väikest raskust, ka suurt raskust ja küllaltki pikka seeriat, kükkinud 1, 2, 3 ja isegi 4 x nädalas jne. Samas…minu vend treenib jalga ehk ühel korral kuus, kui sedagi ja tema jalg on peaaegu, et igal ajahetkel minu omast märgatavalt jämedam. Tõsi, minu jalad on reljeefsemad, kuid tema jalad siiski massiivsemad, mitte lihtsalt paksud, vaid lihaseliselt massiivsed. Veel enam, ma tean, tunnen ja olen kogenud, et nii kui koormus „tagant kaob, „kaob mul alt ka jalg. Selleks, et jalalihaste mass ja saavutatud tase säiliks, pean treeningul jalgu koguaeg millegagi üllatama, samuti, ettevaatlik pean olema ka liigse aeroobsega. Sarnased probleemid on ilmselt paljudel erinevate lihastega ja minu arust on see ehedaim ilming mitte just parimast geneetikast.
Seepärast, ärge tahtke Coleman´i nõu kuulda, et kuidas nii suureks saab. Mehel on ilmselt nii mõndagi rääkida, kuid õppida on midagi pigem selliselt treenijalt, kes ei ole parima geneetikaga, on nullist alustanud, kõvasti tööd teinud ja selliselt aastatega kuhugi jõudnud. Hea geneetikaga mees ei pea suure tõenäosusega nägema isegi mitte poolt seda vaeva, mis kehvade eeldustega treenijal läbi tuleb teha.
Ärge seadke endale eesmärgiks tegelasi „teiselt planeedilt. Yates´i, Wheeler`i või Osladil´i taseme asetamine oma lõppeesmärgiks oleks ilmselt 99.9% – l juhtudest iseenese mõttetu petmine. Ühel hetkel, kui avastate, et teie püstitatud eesmärk võrdub taevast kuu ja tähtede allatoomisega, võib teie motivatsioon tõsiselt kannatada saada. Saavutusmotivatsiooni teooria ütleb ka, et kui „distants teie võimete (võimaluste) ja püstitatud eesmärkide vahel on liiga suur, siis motivatsiooni, mis tegutsema ajendaks, ei teki. See motivatsioon võib teil küll algul olla, kuid „maa peale tulles võivad asjad ehk muutuda. Seetõttu veelkord, milleks ennast petta? Võtke enesele reaalseid eesmärke, alustuseks on head ka kõik tuntumad ja väljapaistvamad nimed eestist, kui see tase on käes, vaadake edasi.
Hea suhtumine oleks ka see, kui te võistlete iseendaga. Teadvustage endale oma taset, reaalseid võimalusi arenemiseks, järgige progressi ja üritage ennast ajaga paremaks saada. Sellise suhtumise teostamisel on loomulikult abiks igasugune treeningualane (ka toitumisalane) informatsioon nii suurtelt staaridelt, aga ka madalama tasemega harjutajatelt, kuid ärge seejuures unustage, et see kõige suurem ja kõige vägevam ei pruugi alati olla kõige teadjam, kõige targem ja kõige töökam!
Autor: Autor Janar Rückenberg