Minu rääkimata lugu: kuidas eesmärkidele liigselt pühendundudes enda südame ohtlikult üle koormasin

Minu nimi on Sander.
Ja räägin enda loo, et teised noored ei teeks selliseid vigu nagu mina tegin.

Alustan lühidalt sellest, et olen 178 cm pikk ning suvel saan 25 aastat vanaks. Terve oma elu olen ma olnud küllaltki sportlik. Murdmaa suusatamine oli see ala, mille ma juba nooruses leidsin ning sellega tegelesin ikka tõsiselt. Kui veel gümnaasiumis käisin, suutsin ka lõpuks kooli kiireima aja võistlustel välja sõita. Seda siis omas vanuseklassis. Üleüldiselt ei ole sport mulle võõras, kuid on üks probleem. Nimelt olen ma meeletult kiire ainevahetusega, mistõttu igasugune kaalus juurde võtmine on minu jaoks äärmiselt raske. Loomulikult on see ka selles osas kasulik, et vähemalt võin ma süüa, mida hing ihkab ning ei pea liigsete kalorite pärast muretsema. Kui ma aga kaks aastat tagasi sõjaväkke läksin, siis esimesel päeval vaatas arstlikul ülevaatusel vastu tõsiasi – minu kaal oli vaid 59 kg. Olgu märgitud, et mu pikkus pole juba vähemalt 5 aastat muutunud. Kui nüüd ka tagasi mõelda, siis ma ei tahaks öelda, et mul olid toitumishäired. Vähemalt mul ei olnud mingit põhjust, aga millegipärast jätsin ma pidevalt näiteks hommikusööke vahele. Miks? Kes seda teab…

Sõjaväes aga panin ma endale eesmärgiks, et hakkan korralikult trenni tegema ning kuna seal oli kolm korda päevas korralik söök, siis tundus, et kõik läheb vägagi lihtsalt. Kilod hakkasidki alguses kogunema ning poole teenistuse peal kaalusin ma 66 kg. Teenistuse lõpuks oli kaal 63 kg. Seega kuhugi kadusid 3 kilo ära. See 63 kg jäi õnneks kogu mu bakalaureuse õppe viimase aasta jooksul pidama, aga üleeelmise aasta märtsis avastasin ma ikkagi, et ma ei ole absoluudselt oma kehaga rahul.

Siit hakkabki nüüd põhiline osa, miks ma oma loo räägiks. Sellel ajal avastasin ma ka Fitness.ee, kus oli tõesti palju kasulikku lugemist. Võtsin endale treeningkava, muretsesin koju treeningvarustust, uurisin internetist veelgi infot. Katsusin ka mingisuguse toitumiskava endale luua ja ostsin endale oma esimse koguse toidulisandeid. Panin omale eesmärgiks, et septembris, kui magistrisse lähen, pean kaaluma 75kg. Ja nii ma hakkasin vähemalt 3 korda nädalas kodus treenima. Küll Fitness.ee-st võetud treeningkava, küll internetis treeningvideode järgi. Alguses hakkasid ka kilod tulema, kuid mitte nii kiiresti, kui oleksin seda soovinud. Seega jätkasin ikka treenimist, et äkki ikka saan oma eesmärgi kätte.

Augustis pakuti mulle töökohta Eesti prestiižikas ettevõttes, mille ma loomulikult vastu võtsin, ise teades, et nüüd olen ma nii täis kohaga üliõpilane, kui ka täiskohaga töötaja. Septembris liitusin ma spordiklubiga, sest tundus, et koduste vahenditega ma ikkagi ei saavuta seda, mida soovin. Sel momendil oli minu kaal 68 kg. Nüüd tegin ma aga ühe suurima vea – ma arvasin, et küll ma olen piisavalt treeninud, et ma nüüd hakkan 5 päeva nädalas trennis käima. Suurimaks veaks oli aga see, et ma läksin igal hommikul kaalule lootes sealt mingit arengut näha. Kuid see areng oli olematu, mis sundis mis üha rohkem treenima. Vanemate soovitustest ning noomitustest hoolimata hakkasin ma ennast 5 päeva nädalas põhimõtteliselt lõhkuma. Noore inimesena ei läinud ma loomulikult normaalsel ajal magama, et ennast välja puhata. Nii ma siis ennast lammutasin kuni selleni, et jõusaalist oleksin lahkunud ainult kiirabi kanderaamil. Oli kordi, kus olin sunnitud poole trenni pealt lahkuma (vähemalt sain aru millal on piir) ning teel koju olin valmis juba auto tee äärde jätma ning endale ise kiirabi kutsuma. Pilt tahtis lihtsalt pidevalt eest ära minna. Antud momendil olin ma oma kaalu saanud 73 kg, mis loomulikult innustas, et lõpuks saan ka oma loodetud kaalu, kuid samas mõlkus juba mõttes maagiline number 80 kg. Kuna aga tervis ei pidanud enam vastu, ei jäänud mul muud üle, kui saali tolm oma jalgatelt vähemalt mõneks ajaks pühkida. Oma rolli võis mängida ka tööst ja koolist põhjustatud stress.

Hetkel olen ma aga vaikselt hakkanud uuesti jõusaalis käima. Alustades oli mu kaal langenud 68 kiloni ning varem olnud jõust ja energiast polnud midagi alles. Praegu olen ma katsunud ikkagi 3 korda nädalas käia. Ajaliselt olen ma aga nädalas kokku sama kaua, kui ka siis, kui ma ennast lõhkusin. Seda tänu sellele, et süda pole mul siiani taastunud ning iga liigutus viib mul pulsi äärmiselt kõrgele ja seeriate vaheliseks taastumiseks läheb kauem aega. Õnneks on see aeg aga vaikselt vähenema hakanud. Muutnud olen ka seda, et nüüd ronin ma kaalule vaid kord nädalas, pühapäeviti. Eile näitas kaal hommikul peale ülestõusmist 69,6 kg, ehk vaikselt on hakanud areng uuesti toimuma. Toitumise olen samuti uuesti paika pannud ning järjepidevus on hektel ainus edu võti.

Tuginedes enda läbikogetule soovitan Teile kõigile:

* Enne järgmist trenni tuleb ennast korralikult välja puhata.
* Korralik toitumine on oluline.
* Rohkem ei ole parem, seega piisab ka vähematest trennipäevadest.
* Viimaseks aga see, millest minu probleemid alguse said – Ei tohiks liiga tihti kaalule ronida ega ennast peeglist vahtida. Areng ei ole nii kiirelt märgatav ning pidevalt arengu otsimine viib ainult iseenda tervise rikkumiseni.

Lugupidamisega,
Sander
Kui ka Sinul on rääkida oma rääkimata lugu, kirjuta sellest e-mailile [mail=toimetus@fitness.ee]toimetus@fitness.ee[/mail] ja Sinu lugu olgu õpetuseks kõigile kaasteelistele.

Autor: toimetaja Janika Jürgenson