Mõtisklusi ja soovitusi: II osa…
7. Minevik ja olevik. Loevad mõlemad, nii see, mida keegi kunagi on teinud, aga ka see, milline on olukord hetkel. Üks ei tohiks hakata teist varjutama. Kahjuks, paljud näevad üksnes seda, mis on „täna, siin ja praegu“. Kõik siin maises maailmas ongi mööduv ning ajutine ei tohiks kunagi ähmastada suurte inimeste suuri tegusid. Ei ole mõeldav, et kord saavutatud tippvorm spordis on terve elu säiliv. Aga see tõsiasi puudutab üldiselt kõiki eluvaldkondi.
8. Teooria ja praktika. Olen inimesi ja ennast ümbritsevat jälgides järjest enam hakanud aru saama, et väga tihti on ka kõige kehvem praktika parem kui ideaalne ja ilus teooria, millele tegusid ei järgne. Ka see kehtib igas eluvaldkonnas. Treeningumaastikul tegutsedes on sellest eriti hea aru saada, neid on palju, kes „teavad“, kuidas peaks ja kuidas on õige, aga reaalselt toimivaid treeningkavasid, programme või aastaplaane oskavad vähesed koostada. Jutumehi on palju, praktikas tegutsejaid vähe.
9. Lõuatõmbed. Esmalt tahaks seitsmekümne aastani elada (vähemalt) ja kui see õnnestub, tahaks suuta sellises vanuses teha vähemalt 10 korralikku lõuatõmmet.
10. Puhastage ennast ja oma meeli. Lõpmatuseni ei ole võimalik areneda, ei ole võimalik lõputult uusi asju leiutada ja välja mõelda. Selleks, et ükskõik millest jätkuvalt rõõmu leida, selleks ongi vastandid ja kontrastid. Näen ja kuulen, kuidas inimesed seisavad toidust lookas poelettide ees ja kurdavad, et „midagi head ei olegi nagu süüa võtta“, „tahaks midagi head, aga ise ka ei tea, mida tahaks, aga midagi tahaks“ jne. See ongi see hetk, kui on aeg „restart“ teha. Olge mõnda aega paastul või lihtsalt loobuge natukeseks ajaks „heast-paremast“, mitte mõneks tunniks, vaid mõneks päevaks, nädalaks või koguni kuuks ja te näete, kui hästi maitsevad „mõttetuna“ tundunud söögid/joogid. Paljud mu oma lähedased inimesed imestavad jätkuvalt, kuidas ma suudan nautida lihtsalt ära keedetud makarone, kuhu on vaid törts ketšupit juurde lisatud? Või maitsetut kohupiima hapukoore ja näputäie soolaga. Aga sellepärast, et alaline toidu jälgimine igapäevaselt ja piirava iseloomuga võistluseelsed dieedid on õpetanud mind igasugust toitu nautima ja hindama. Samasugune „refreshimine“ toimib absoluutselt kõikide asjadega meie elus: söömine, inimestega suhtlemine, pidupäevad, seksimine, toidulisandid jne. Moraal on selles, et mõnda asja uuesti avastada, seda nautida, selleks tuleb sellest asjast lihtsalt veidi aega eemal olla. Et tunda, kui hea on kodus olla, selleks tarvitseb ja tuleb sealt aeg-ajalt ära käia. Nagu algul ütlesin, kõiki asju ei ole võimalik lõputult edasi arendada, muuta või paremaks teha. Selle mõtteviisi eiramine ongi tänase ühiskonna viinud olukorrani, et täiesti mõistusevastaseid käitumisi, tendentse, nähtusi jne on hakatud normaliseerima. Kuskilt jookseb piir, millest edasi ei ole muudetud/edasiarendatud uuendus enam normaalne/arendav/vajalik, vaid otse vastupidi, see on taandarendav, ebanormaalne, mõttetult raiskav ja meile koguni kahjulik. Juba 2005. aastal oli meie poelettidel 40 leivasorti. Kas see on mõistlik või vajalik? 2012. aastal oli värskete pagaritoodete sektoris Eesti turul müügil kokku 346 erinevat leiva- ja 445 saiasorti, ehk kokku 791 pagaritoodet. Keegi ei küsi, et kas see on ka vajalik ja mõistlik, peaasi, et aga tarbitaks, tarbitaks ja veelkord tarbitaks. Muidu sama toode, aga uus pakend ja näpuotsatäis nisukliisid juurde ja jälle läheb…
11. Areng toimub läbi vastandite. Igasugune areng toimub tegelikult läbi vastandite. Treeningprotsess on selle ilmekaks näiteks. Selleks, et midagi läheks paremaks või tekiks
juurde, selleks tuleb esmalt kulutada, kehvemaks muuta ja lammutada. Seetõttu ei ole võimalik, et koguaeg on üksnes hea, mõnus ja mugav. Kahjuks, seda tõsisasja ignoreeritakse tänases haridussüsteemis.
12. Kas Digi ja internet ikka ühendavad? Võtke kodus vool ära, internet ja wifi maha ja vaadake, kuidas pere hakkab igaüks oma „urust“ kööki ja suurde tuppa kokku kogunema. Räägitakse juttu, mängitakse lauamänge, kes tuleb sööma, kes hakkab joonistama jne. Kas internet ikka ühendab meid meile kõige lähedasemate ja tähtsamate inimestega? On palju räägitud/kirjutatud, et pigem on see löönud meie suhetesse (eriti lähedastega) suured kiilud. Ja siin tõstatub minu jaoks juba omakorda uus küsimus: kust jookseb see piir, et kõige heaga enamasti kaasas käiv halb ei hakka selle nn. „hea“ väärtust ja kasulikkust ületama?
Järgneb…
Autor: Janar Rückenberg