Mr. Olympia ajalugu – osa 1

Koostanud ja tõlkinud Janar Rückenberg

1963. aastal vaatas Joe Weider jagatavaid kulturismi auhindu ja leidis, et ükski neist ei sobinud tema visiooniga tuleviku kulturismist. Weider mõistis, et käesolev kulturistide põlvkond oli ületamas kaardistamata kõrgusi, oli vaja võistlust, mis oleks väärt ja vastav nende talentidele. Joe lõi võistluse Mr. Olympia, kus antakse ultimatiivne auhind võimsa ja ideaalse keha eest. Esimene Mr. Olympia teostus 1965 aastal.

Kõik algas 18. septembril 1965. a., kui rahvas Brooklini Muusika Akadeemias oli suures ootuses. Plaksutati käsi ja trambiti jalgu ning karjuti nii kõvasti kui jõuti, lavale astus California blond superstaar, kelle käed olid liiga suured, et seda uskuda. Mees, kelle pärast rahvas juubeldas – legendaarne Larry Scott – oli esimese Mr. Olympia õhtu.

Larry Scott oli omaaja kulturismi superstaar, kellel 1963 aastaks ei olnud enam midagi vallutada. Ta oli juba võitnud Mr. America, Mr. Maailma ja Mr. Universumi tiitlid, tal ei olnud enam midagi tõestada. Peale millegi tõestamise oli Scottil majatäis trofeesid, oli aeg hakata teenima kulturismiga raha.

Joe Weider pidas vajalikuks hoida Larry Scotti kulturismis, samuti nägi ta, et ala arenemiseks on vaja seda tagant tõugata. Ta lõi Mr. Olympia, et hoida kõik Mr. Universumi t¨empionid võistluskulturismis ja spordis üldse aktiivsetena ning anda neile võimalus teenida võistlemisega raha. Joe nägi ja tundis, et kulturismi saadab tulevikus edu ja kulturismit¨empionid peaks olema võimelised võistlemisega elatist teenima, nagu seda teevad teistegi spordialade profid.

Larry Scott võitis 1965 aasta Mr. Olympia ja kordas seda ka 1966 aastal. Pärast 1966 aastat L. Scott taandus ning Mr. Olympia kroon oli vaba kõigile selle ihalejaile.

1967 a. võitis ülekaalukalt kolmanda Mr. Olympia Sergio Oliva (hüüdnimega Müüt). Inimesed imestasid, kas Oliva saab veel üldse paremaks minna. Aga sai, Oliva võitis ka 1968 aasta võistluse vastastamatult, kuid 1969 oli Olivat ootamas kulturismi ajaloo üks suurimaid väljakutseid, Austria Tamm Arnold Schwarzenegger. Tasavägisest võistlusest väljus Olivas siiski võitjana. Oliva oli nüüd kolmekordne Mr. Olympia, kuid Arnold lubas, et Oliva ei ”löö” teda enam kunagi.

Järgmisel aastal treenisid mõlemad mehed kõvasti ja 1970 võitis Arnold Olivat ning oli seega kolmas mees, kes võitis Mr. Olympia tiitli. Arnold ütles, et ta hoiab tiitlit seni, kuni erru läheb ja teda niisama lihtsalt enam ei võideta.

Arnold võitis tiitli ülekaalukalt ka 1971 a. Sel aastal peeti Mr. Olympia esimest korda väljaspool New Yorki. Mr. Olympia toimus Pariisis samal päeval, kui toimus NABBA poolt korraldatav Mr. Universum Londonis. Olles truu IFBBle, võttis Arnold osa Mr. Olympiast sel ajal, kui teised tsempionid otsustasid Arnoldit vältida ja võtsid osa Mr. Universumist.

1972 aastal toimus Mr. Olympia Essenis, Saksamaal, kus leidis aset taas Arnoldi ja Sergio Oliva suur duell. Isegi tänapaeval veel vaieldakse, et kes oleks pidanud siiski võitma. Otsuse tegid seitse kohtunikku, kellest neli hääletasid Arnoldi poolt ning Arnold võitis taas.

1973 aastal toimus võistlus taas New Yorgis ja Arnold võttis oma neljanda järjestikkuse Mr. Olympia tiitli Franco Columbo ja Serge Nubreti eest. Enamik leidis, et see oli Arnoldil kergelt tulnud võit, kuid juba järgmisel aastal oli Arnoldit ootamas suur väljakutse – profiareenile astus Lou Ferrigno.

Olles 162.5 cm pikk ja kaaludes 121.5 kg oli Ferrigno Arnoldi kõigi aegade võimsaim vastane. Võistlus toimus New Yorgis, Madison Square Gardenis. Taas oli Arnold ülekaalukas ja võitis oma viienda järjestikkuse tiitli (1974), samal ajal hakkasid levima kuulujutud Arnoldi erruminekust.

1975 toimus Mr. Olympia Lõuna-Aafrikas, samal aastal hakati tegema Pumpin Ironit. Paljud Arnoldile lähedalseisvad inimesed arvasid, et põhjus, miks ta 1975 veel võistles oli asjaolu, et võistlust filmiti ja see võib kaasa aidata tema näitleja karjäärile. Arnold võitis ja teatas kohe ka oma erruminekust.

1976 aastal toimus võistlus Columboses, Ohios. Arnold oli sedakorda võistluse üks promootoritest. Võistluse võitis pärast viit aastat üritamist Franco Columbo. See ei olnud kerge võit, ta võitis Frank Zane`i kõigest juuksekarva jagu. Pärast võistlust teatas Columbo, et läheb erru, Zane samal ajal hoogustas treeninguid.

1977 aasta oligi Frank Zane´i aasta, ta võitis nii sel kui ka 1978 aastal ja tõestas, et Mr. Olympia ei pea alati olema hiigelsuurn – võidab kvaliteet.

1979 aastal võitis taas Zane ja juba kolmas kord järjest. Kas ta suudab purustada Arnoldi kuuekordse Mr. Olympia rekordi!
Aasta 1980 oli kulturismiajaloo üks vaidlusalusemaid aastaid.
1980 toimus võistlus Austraalias, võistlejate hulk oli senini suurim (16), comebacki tegi kulturismilegend Arnold. Paljud olid näinud Arnoldit enne 1980 aasta Mr. Olympiat treenimas, kuid arvati, et see on filmi jaoks. Kui Arnold lennukiga Austraaliasse saabus, arvasid teised võistlejad, et ta tuli tegema TV kommentaari.

Isegi veel pressikonverentsil arvasid kõik, et Arnold on seal lihtsalt IFBB promootorina ja ametnikuna. Kõik sai selgeks alles siis, kui jagati välja võistlejate numbreid, Arnold ikkagi võistleb. 1980.a. võitis Schwarzenegger oma seitsmenda Mr. Olymoia tiitli. Sellest räägitakse palju veel tänapäevalgi ja ei mõisteta miks ta sellise comebacki tegi.

Vaatlejad ja eksperdid räägivad palju sellestki, et hindamine sel viimasel võistlusel oli kõike muud kui adekvaatne ja õiglane.

Tõlkijalt: Kuigi olen ka ise suur Schwarzeneggeri fän, peab tõdema, et tõepoolest, vormipoolest oli ka paremaid mehi. Kes on näinud filmi ”Schwarzenegger – Total Rebuild”, saab seda ise näha. See film kajastab just seda 1980.a. Mr. Olympiat.

1981.a. Arnold taandus, olles koos Jim Lorimeriga Mr. Olympia üks peamiseid promootoreid. Taaskord toimus võistlus Columboses. Comebacki tegi Arnoldi hea sõber Franco Columbo ja kõvas konkurentsis (16 võistlejat) võitis tiitli.

1982.a. võõrustas Mr. Olympia üritust esimest korda Inglismaa, täpsemalt London. Tiitli võitis Chris Dickerson, kes kahel eelmisel aastal oli stabiilselt teine olnud. Kohe pärast võitu teatas Dickerson, et loobub edaspidisest aktiivsest võistlejakarjäärist.

1983.a. jõudis Mr. Olympia karussell taaskord Saksamaale, sedakorda toimus võistlus Münhenis. Võitis ”Liibanoni Lõvi” Samir Bannout. Talle olid väljakutsete esitajateks ning ”pingepakkujateks” Mohammed Makkaway Egiptusest ja uustulnuk ameeriklane Lee Haney. Bannout`il oli kõik (vormi kvaliteet), mida võiduks vaja ja ta sai tiitli, kuid keegi ei oleks osanud arvata, et algamas on uus ajastu (Lee Haney ajajärk).

1984.a. toimus võistlus taas New York Citys, kus Mr. Olympia finaali oli vaatama tulnud 5000 pealtvaatajat, eelvooru vaatas 4000 huvilist. Sellel aastal oli esimest korda suurim peavõit – Mr. Olympiale 100 000 dollarit. Ja nagu öeldud, sellest aastast sai alguse Lee Haney võitude jada. Lee võitis selle võistluse ja väga ülekaalukalt. Ta oli 177 cm pikk ja võistluskaal 111 kg.

1985.a. toimus show esimest korda Belgias. Haney oli taas ülivõimas, tema lähimateks konkurentideks olid sel aastal Albert Beckels ja Rich Gaspari. See oli Lee 2. tiitel.

Haney võitis ka 1986.a. Columboses ja paljud vaatlejad eksperdid hakkasid rääkima/aimama, et tegu on kõigi aegade võimsama Mr. Olympiaga. 1986.a. sai Haney`st juba kolmekordne tiitlivõitja ja ta hakkas Arnoldi rekordit ihaldama (7 x).

1987.a. toimus võistlus Rootsis. Võitja oli sama, Haney oli teistest peajagu üle. Ta oli võitnud 4. järjestikkuse tiitli ja Arnordi rekord oli käeulatuses.

1988.a. toimus võistlus Los Angeleses. Üritust oli tulnud vaatama 6000 pealtvaatajat, keda kõiki huvitas, kas Lee Haney võitude seeria jätkub. Auhind tiitli eest oli nüüd kõrgem kui kunagi varem – 150 000 dollarit. Taaskord võitis Lee Haney ja jällegi ülekaalukalt ning juba kolmandat aastat järjest pälvis teise koha Rich Gaspari.

Järgmisel aastal, so. siis 1989.a. toimusid võistlused Itaalias Riminis, kaunil Aadria mere rannikul. Sellel võistlusel, sellel aastal tuli Haney`l oma tiitli kaitsmisega tõsiselt vaeva näha. Areenile kerkisid ja pakkusid pinget sellised mehed nagu Lee Labrada ja Vince Taylor. Esimest korda nägi üldsus, et on ka mehi, kellest Lee ei ole ”peajagu” ja silmnähtavalt üle. Paljud vaatlejad väitsid isegi, et Haney`l üldse vedas, et ta võitis.
Aga ta võitis ja sellega oli ta jõudnud vähemalt ühe Arnoldi rekordini – 6 järjestikkust Mr. Olympia tiitlit.

1990.a. toimus võistlus jällegi USA-s Chicago Arie Crown Theater`is. Üritust oli jälgimas 4400 inimest. Peaauhinnaks oli 200 000 dollarit ja Haney üritas kaitsta oma tiitlit 7. korda järjest. Kui eelmine 1989 aasta oli Haney jaoks raske, siis sel, 1990.a. ta peaaegu kaotas ja oleks tiitli loovutanud. Veel pärast kahte esimest raundi oli Haney 2 punktiga taga, alles pärast posedowni õnnestus Haney´l võita. Sedakorda olid tõsisteks väljakutsujateks jällegi Lee Labrada ja uustulnuk Shawn Ray.

Haney oli tulnud seitse korda järjest Mr. Olympiaks.

1991.a. Mr. Olympia toimumispaigaks oli Orlando, Florida. Haney kavatses kaitsta oma tiitlit kaheksandat korda ja esimest korda tuli tal rinda pista mehega, kes oli tema enda mõõtu, täpselt sama pikk 177 cm ja 110 kg. See oli Dorian Yates (the Beast from Britain). Pärast kahte esimest raundi lahutas neid vaid 4 punkti. Kolmandas ja neljandas raundis õnnestus Haney`l eest ära rebida ja ta saavutas oma 8. järjestikkuse võidu.

Pärast seda uut rekordit (8 järjestikkust Mr. Olympia tiitlit) otsustas Haney, et aeg on areenilt lahkuda.

1992.a. toimus Mr. Olympia Helsingis, Soomes. Oli kindel, et sel aastal kroonitakse uus Mr. Olympia, kuna Lee Haney teatas erruminekust kohe pärast oma viimast võitu ja seega oli troon vaba.

Võistlus oli tasavägine, omavahel pistsid rinda 1991.a. U.S. Nationali Meister Kevin Levrone´i ja 1991.a. runner up (teine koht) Dorian Yates. Ent pärast kahte esimest raundi hakkas Yatesi edu kasvama ja ta võitis veenvalt.

Uus Mr. Olympia oli taaskord kroonitud, kuid kas see tähendas ka pikka Yates´i võitude jada?

järgneb…

Autor: Janar Rückenberg