Naised ja jõutreening: I osa

Naised ja jõutreening, see on huvitav ja minu arvates äärmiselt kütkestav kooslus. Naised sooritamas kangide ja hantlitega harjutusi, see on kuidagi eriline, muljetavaldav ja ütleksin isegi, et omamoodi seksikas.

Ehkki tippspordi tasandil ja sellega seonduvalt (näiteks klassikaline tõstmine) on naised juba kaua aega jõutreeninguga kokku puutunud võib öelda, et naistest tavaharjutajate hulgas on jõutreening võrdlemisi uus nähtus. Esimesed praktilised sammud astusid 1950–ndatel Ameerika kergejõustiklastest naised, kes üritasid jõutreeningutest oma põhialale täiendust saada. Ent, esimesed katsetused ei tähendanud veel seda, et jõutreening oli naiste seas tavapärane. Uuesti sellest, et jõutreening on treeningvorm, mida ka naised võiksid praktiseerida hakati tõsisemalt rääkima alles seitsmekümnendate aastate algul seoses kulturismi populaarsuse suurenemisega. Ent ka sel perioodil, hoolimata barjääri ületamisest oli naiste jõusaali harrastatavuse levimine massidesse võrdlemisi visa. Võib öelda, et jõutreeningu populaarsus naisharjutajate seas hakkas korralikult populaarsust koguma 90-ndate aastate algul. Täna, aastal 2014 võib kahtlusteta väita, et jõusaalis harjutav naine ei ole enam midagi tavapäratut, pigem vastupidi.

Ütlen kohe algul ära, et suuri treeningmetoodilisi erinevusi meeste ja naiste jõutreeningul ei ole. Põhimõtted koormust reguleerivate muutujatega manipuleerides on sisuliselt ühesugused. Lihtsas keeles tähendab see seda, et kui me räägime näiteks meeste puhul, et maksimaaljõu arendamiseks tuleks teha baasharjutusi ja kasutada kordusvahemikku 1-6 kordust seerias, siis see sama kehtib üldiselt ka naistele, kelle eesmärgiks on maksimaaljõu arendamine. Üldjoontes alluvad naised jõutreeningutele täpselt samamoodi nagu mehed. Naised on võimelised arendama jõudu ja lihasmassi. Rakenduvad täpselt samasugused treeningmetoodilised põhimõtted, see puudutab harjutuste valikut, intensiivsust, treeningumahtu ja kõiki teisi koormuse regulatsiooni parameetreid.

Peamine ja kõige suurem erinevus meeste ja naiste vahel ongi vere testosterooni taseme erinevused. See omakorda tingibki selle, et naised ei ole võimelised absoluutses mõttes arendama jõunäitajaid ja kasvatama omale sellised lihaseid, kui see meeste puhul võimalik on. Mehe normaalne testosteroonitase võib vanusest tulenevalt kõikuda vahemikus 200-1200 ng/dl, samal ajal naistel on see vahemikus 15-70 ng/dl. Keskmiseks tasemeks täiskasvanud tervel mehel on ca. 700 ng/dl, naistel on vastav näitaja 42.5 ng/dl. See tähendab, et meeste testosteroonitase on keskmiselt 16.47 korda kõrgem kui naistel. Need tõsiasjad peaks kummutama kõik müüdid, mis on seotud kartustega, et naised muutuvad jõutreeningut tehes lihaselisteks ja mehelikuks. Naturaalset tavalist naisharjutajat ei muuda jõutreening kunagi liiga mehelikuks.

Aga, kui naiste ja meeste lähenemine jõutreeningutele treeningmetoodiliselt ei peaks erinema, millest siis üldse rääkida? Ehkki väga suuri erinevusi tõepoolest ei ole on siiski mõningad ealisest anatoomiast ja füsioloogiast tulenevad, aga ka aastakümnete pikkuse vaatluspraktika tagajärjel fikseeritud mees– ja naisharjutajate vahelised huvitavad erisused.

Järgneb…

Autor: Janar Rückenberg