Naissportlased

Seisukoht, et süsivesikute, rasvade ja valkude optimaalne vahekord inimese toidus on väga oluline ning ratsionaalse toitumise üks põhilisi eeldusi, on teadaolevalt esmakordselt avaldatud Tartu Ülikooli teadlaste G. Fr. K. H. Bidderi (1810-1894) ja C. E. H. Schmidti (1822-1894) ühises 1852. a. ilmunud monograafias Seedemahlad ja ainevahetus”. Tänapäevaste arusaamade kohaselt peetakse toidu koostist optimaalseks, kui 55-60% selle üldisest energeetilisest potentsiaalist tuleneb süsivesikutest, 10-15% valkudest ning kuni 30% rasvadest. Sportlastele, kellel kehalise töö osakaal organismi üldises energiakulus on väga suur, loetakse peamist energeetilist väärtust omavate toitainete soovitavateks proportsioonideks toidus 60-70% süsivesikuid, 10-15% valkusid ning 20-25% rasvasid. Seega toitumise tasandil eristuvad sportlased mittesportlastest reeglina suurema üldise energiatarbe ja samuti suurema süsivesikute vajaduse poolest. Kahtlemata mõjutavad sportlase toitumist oluliselt nii spordialade iseärasused kui ka rakendatavate treeningukoormuste maht ja intensiivsus.

Spordi, eelkõige tippspordi areng on aga esile toonud rea spetsiifiliselt naissportlaste ja nende toitumise ning tervisega seonduvaid probleeme. Viimastest on suurimat tähelepanu pälvinud toitumishäired, amenorröa ja osteoporoos. Uusimas teaduskirjanduses on nende omavahel tihedas seoses olevate ja sageli koos ilmnevate tervisehäirete kohta ühise nimetajana kasutusele võetud termin naissportlase triaad” (ingl. k. female athlete triad”)

Toitumishäired

Organismi energiabilanss on tasakaalus, kui tarbitava toidu energeetiline väärtus on võrdne üldise energiakuluga. Väga paljude uuringute andmed viitavad asjaolule, et naissportlastel on sageli probleeme oma energiavajaduse adekvaatse katmisega. Hilisemate eksperimentide andmete põhjal võib järeldada, et varasemates uuringutes naissportlastel täheldatud energiadefitsiit ei pruukinud alati olla tõeline, vaid pigem näilik, tulenedes kasutatud uurimismeetodite puudulikkusest. Samas on siiski tõsiasi, et eriti vastupidavusalasid ning võimlemist ja atleetvõimlemist tipptasemel harrastavatele naistele, ka balletitantsijatele on iseloomulik väga madal rasvkoe osakaal keha koostises, samuti suuremal või vähemal määral avalduv alakaalulisus.

Alakaalulisus on enamasti toitumise korrigeerimise ja treeningukoormuste reguleerimise teel suhteliselt hõlpsasti kõrvaldatav probleem. Tõsi küll, selleks peab nii sportlane ise kui ka treener kirjeldatud olukorda kui probleemi endale esmalt teadvustama.

Teiselt poolt võib aga sportlase soovist saavutada võimalikult madal kehakaal või püsida nii saledana kui vähegi võimalik aegamööda välja kujuneda tõeline kinnisidee. See on rohkem tõenäoline neil juhtudel, kui treener, keda usaldatakse, samuti naissportlase kehakaalule ja välimusele pidevat tähelepanu osutab. Niisugune taust loob soodumuse tõsiste psühhosomaatiliste terviseprobleemide väljakujunemiseks, mis on tuntud kui toitumishäired. Toitumishäiretena käsitletakse kahte mõnevõrra erinevat patoloogilist seisundit: anorexia nervosa ja bulimia nervosa. Kumbki neist ei ole spetsiifiliselt sportlastega seonduv nähtus. Uuringud on näidanud, et anoreksia all kannatab ligikaudu 3-5% inimestest, naised seejuures rohkem kui mehed. Buliimia prevaleerib naissoo hulgas veelgi enam, selle esinemissagedus kooli-ja ülikoolieas tütarlaste seas küünib 5-20%-ni. Tähelepanu vääriv on aga see, et sportlaste puhul on toitumishäirete esinemissagedus keskmiselt 2-3 korda suurem, kui üldises populatsioonis. Sellest tulenevalt on kasutusele võetud mõiste anorexia athletica, millega tähistatakse sportlastel ilmnevat anoreksiat ja selle eripära. On siiski ilmne, et toitumishäirete esinemissageduses ilmnevad märkimisväärsed sotsiaalpsühholoogilised iseärasused. Näiteks erinevalt teistest on Norras teostatud uuringud näidanud, et naissportlaste (603 indiviidi) ja mittesportlastest samaealiste naiste (522 uuritavat) seas oli toitumishäirete esinemissagedus praktiliselt ühesugune, vastavalt 12% ja 11%.

Anoreksia peamisteks tunnusteks loetakse püsivat alakaalulisust (15-25% alla normaalse), pidevat tugevasti väljendunud hirmu kehakaalu suurenemise ees, väärastunud etteujutusi oma välimusest ja amenorröad (naistel). Buliimia olulisemad kriteeriumid on kalduvus sagedasele ülesöömisele (väga lühikese aja vältel süüakse tohutu kogus toitu; selliste episoodide sagedus küünib 2-20 korrani nädalas, korraga manustatav kogus 3000 kcal-ni ja üle selle), suutmatus oma käitumist ületoitumise episoodide ajal tahteliselt kontrollida, regulaarne tahtlik oksendamise esilekutsumine, lahtistite-diureetikumide manustamine või eneseunustuseni treenimine kehakaalu vähendamise nimel pärast ohjeldamatut söömist, püsiv haiglaslikult üliterav tähelepanu oma välimusele ja kehakaalule. Toitumishäirete kliiniliseks diagnoosimiseks kasutatav kriteeriumite loetelu on tunduvalt pikem.

Amenorröa

Ebanormaalselt madalast rasvkoe osakaalust keha koostises ning alakaalulisusest võivad tuleneda mitmed naistele spetsiifilised terviseprobleemid. Vastupidavusalade naissportlaste seas on väga sagedased menstruatsioonihäired, mida on täheldatud näiteks ligi 50%-l pikamaajooksjatest. Tegemist on nii levinud nähtusega, et tihtipeale suhtutakse sellesse nii treenerite kui sportlaste endi seas kui vastupidavustreeningu tavalisse kõrvalmõjusse. Tegelikult on amenorröa tervisehäire, millel võivad olla kaugeleulatuvad ja äärmiselt negatiivsed tagajärjed.

Amenorröa all mõistetakse menstruatsiooni puudumist naistel selles eas, kus ta normaalselt peaks esinema ja kui see ei ole seotud rasedusega. Kuigi üldtunnustatud kriteerium puudub, loetakse reeglina amenorröaks menstruatsiooni puudumist 3-6 järjestikuse kuu jooksul. Primaarse amenorröana käsitatakse menstruatsiooni puudumist naistel, kel seda kunagi ei ole esinenud, sekundaarse amenorröana aga olukorda, kus naisel, kel on lühemat või pikemat aega toimunud korrapärased tsüklid, need lakkavad.

Kuigi toitumise piirangutest tulenevat negatiivset energiabilanssi ning sellest põhjustatud madalat kehakaalu ja vähest rasvkoe hulka organismis peetakse üheks olulisemaks nn. spordi amenorröa” tekke põhjuseks, on siin siiski tegemist pigem terve rea riskifaktorite koosmõjuga.

Erinevad riskifaktorid:

*Ülemäärane treeningukoormus või koormuse järsk suurenemine
*Keha rasvamassi liiga madal tase või selle järsk vähenemine
* Rasvkoe vähenemine „kriitilistes” kehapiirkondades (reied, tuharad)
*Ülemääraselt piiratud toitumine (jäik taimetoitlus, oluline energiavaegus)
*Toitumishäired või häiritud toitumine
*Spordiala iseärasused (jooksmine, võimlemine vs ujumine, jalgrattasport)
*Emotsionaalne stress
*Korrapäraste tsüklite hiline algus või suured treeningukoormused enne seda
*Treeningust sõltumatu amenorröa või soodumus selleks
Mõned naised on tundlikumad ühtede, mõned teiste riskifaktorite suhtes. Samuti on mõned riskitegurite kombinatsioonid ohtlikumad kui teised. Paljude naiste puhul ei pruugi isegi mitme riskifaktori olemasolu veel sugugi vältimatult kaasa tuua häireid nende organismi normaalses tsüklilises talitluses. Siiski, mida suurema treeningukoormusega on tegemist, seda suurem on oht kõne all oleva tervisehäire tekkeks. Nii on tuvastatud oluline seos nädalase treeningukilometraazi ja amenorröa esinemissageduse vahel ülikoolieas kergejõustiklastel: nädalane treeningu maht 5 ja 112 km seostus menstruatsioonihäiretega vastavalt 6% ja 43% juhtudest. Märkimisväärne on ka spordialade spetsiifiline mõju. Eristatakse kolme rühma alasid, kus amenorröa esinemissagedus on oluliselt suurem kui muudel juhtudel.

Need on:
1) alad, kus sportlase välimus määrab oluliselt sportliku tagajärje (võimlemine, iluvõimlemine, iluuisutamine, võistlustants),
2) alad, kus madalat kehakaalu peetakse edu eelduseks (vastupidavusalad, mägironimine),
3) alad, kus võistlused toimuvad kaalukategooriate kaupa (judo, karate).

Veelgi enam, küllaltki selgesti eristuvad ühed vastupidavusalad teistest: jooksjatel näiteks on amenorröad täheldatud tunduvalt sagedamini kui ujujatel või jalgrattureil.

Osteoporoos

Osteoporoos on luukoe hõrenemine, luude pooristumine ja nende massi vähenemine, mille tagajärjel nad muutuvad hapraks ja kergesti murduvateks. Osteoporoos on olnud valdavalt vanemaealiste inimeste probleemiks, kuid viimastel aastatel on selgelt esile tulnud selle haiguse noorenemise” tendents, kusjuures üheks riskigrupiks on osutunud naissportlased.

Teatavasti on naise luustiku normaalses arengus suur tähtsus naissuguhormoonidel -östrogeenidel. Luude massi ja tiheduse suurenemine kestab noortel tervetel naistel ligikaudu 28. eluaastani, kõige kiirem ja olulisem areng toimub aga varasemas teismeliseeas. Alates 35.-40. eluaastast algab naistel luukoe järk-järguline hõrenemine (demineraliseerumine), algul tempoga ligikaudu -1% aastas. Menopausiga kaasneb järsk östrogeenide produktsiooni langus naise organismis, mis omakorda põhjustab kaltsiumi imendumise languse soolestikus, vähendab türeokaltsitoniini produktsiooni ning suurendab kaltsiumi resorptsiooni luukoest. Need asjaolud tõstavad luukoe hõrenemise tempo 3-6% -ni aastas menopausi järgseks 4-5 aastaks.

Amenorröaga kaasneb östrogeenide produktsiooni langus naise organismis analoogiliselt menopausiga. Seega põhjustab amenorröa ka analoogilisi nihkeid luude seisundis, s.t. stimuleerib nende demineraliseerumise protsessi. Eriti mõtlemapanev on olukord, kus amenorröa ilmneb tesmeliseeas või 20-ndates eluaastates. Neil puhkudel võib luukoe areng tugevasti pidurduda, hilisemas elus on kaotatut praktiliselt võimatu tagasi saada. Seega tähendab amenorröa noores eas oluliselt suurenenud osteoporoosiriski hilisemal eluperioodil.

Kehaliselt aktiivsetel naistel, sealhulgas mitmete alade naissportlastel, on luukoe tihedus osutunud oluliselt suuremaks kui nende samaealistel kuid väheaktiivsetel sookaaslastel. Ometi ei tähenda see, et kehalise treeninguga saaks amenorröast tingitud luukoe hõrenemist takistada. Vastupidavusalade naissportlastel, kel ilmneb amenorröa, on täheldatud luude hõrenemist vaatamata märkimisväärsele regulaarsele kehalisele koormusele. Veelgi enam, täiesti võimalik on, et osteoporoos süveneb kiiresti niisuguse määrani, et sportlase luustik ei talu enam treeninguga kaasnevaid koormusi ning sagedased luude mõranemised ning isegi murrud saavad kogu spordikarjäärile peamiseks piduriks.

Eriti tugevaks stiimuliks osteoporoosi arengule naistel on amenorröa esinemine koos kaltsiumi vaegusega toidus. Täiskasvanu päevaseks kaltsiumivajaduseks hinnatakse erinevates maades 800-1200 mg. Tõsi küll, raseduse ja laste rinnaga toitmise aegu peetakse naise kaltsiumitarvet 37-50% võrra suuremaks, seega 1100-1500 mg päevas.

Erinevate uuringute andmed näitavad, et naissportlased saavad sageli toiduga oluliselt vähem kaltsiumi kui eespool mainitud normidele toetudes vajalikuks peetakse. Meeste puhul on see probleemiks suhteliselt harva, piirdudes peamiselt niisuguste spordialade esindajatega, kus levinud tavaks on spetsiaalselt võistlusteks kehakaalu vähendamine (maadlus, judo jt.). Niisugune erinevus naiste ja meeste vahel tuleneb suuresti tõsiasjast, et toiduga saadav kaltsiumi (aga ka raua) kogus on tugevas korrelatsioonis toidu üldise energeetilise potentsiaaliga. Kuna meeste üldine energiavajadus (ja ka tarbimine) on suurem kui naistel, saavad nad suurema hulga toiduga ühtlasi ka rohkem kaltsiumi, mis enamasti katab nende vajaduse selle mineraali järele küllaldaselt. Naistel, sealhulgas naissportlastel võib aga lihtsalt tarbitava toidu väiksema koguse tõttu hõlpsasti ilmneda kaltsiumi alatarbimine, eriti neil puhkudel, kus toitumist näiteks kehakaalu reguleerimise huvides tahtlikult piiratakse.

Öeldu ei tähenda seda, et naissportlastel (ja naistel üldse) tuleks vajaliku koguse kaltsiumi saamiseks energeetilises mõttes üle toituda. Probleem on täiesti lahendatav toiduainete teadliku valikuga, võttes arvesse nende kaltsiumisisaldust. Tavapärase segatoidu puhul saadakse 60-75% kaltsiumist piimast ja piimatoodetest. Seega on toidu kaltsiumisisaldust kõige hõlpsam tõsta just selle rühma toiduainete osakaalu suurendamisega dieedis. Märkimisväärseks kaltsiumi allikaks on ka kala ja kalakonservid, eriti niisugusel kujul, kus neid on võimalik süüa koos luudega. Taimsetest produktidest paistavad suhteliselt suure kaltsiumisisaldusega silma mandlid.

Arvestada tuleb ka muude toiduga saadavate ainete mõju nii kaltsiumi omastatavusele kui ka eritumisele organismist. Nii ei tee näiteks piimast ja piimatoodetest esmajärgulist kaltsiumiallikat mitte üksnes selle mineraalaine kõrge sisaldus neis, vaid ka laktoosi ja D-vitamiini olemasolu samades toiduainetes, mis mõlemad soodustavad kaltsiumi imendumist inimese seedetraktist. Ka A- ja C-vitamiinil, samuti raual, magneesiumil ja fosforil on oluline kaltsiumi omastamist soodustav toime. Seevastu ülemäärane valgu tarbimine stimuleerib märkimisväärselt kaltsiumi eritumist uriiniga. Näiteks toidu valgusisalduse kahekordistamine (ühelt grammilt kahele grammile 1 kg kehakaalu kohta ööpäevas) võib suurendada kaltsiumi kaotusi uriiniga ligikaudu 50%. Tähelepanuväärne on ka naatriumi ja kofeiini kaltsiumi eritumist stimuleeriv toime.

Kokkuvõte

Naissportlaste spetsiifilised terviseprobleemid seonduvad eelkõige toitumishäirete, amenorröa ja osteoporoosiga. Nimetatud kompleksi – naissportlase triaadi – tekkimise ja süvenemise vältimiseks on nii treeneri kui sportlase esmaseks ülesandeks mainitud ohtusid endale teadvustada ja püüda mõista nende põhjusi. Sportliku edu taotlemine iga hinna eest, ka tervise arvel, võib küll lühiajaliselt anda soovitud tulemusi, pikemas perspektiivis viib aga väga tõenäoliselt lähemale karjääri enneaegsele sunnitud lõppemisele, sügavale pettumusele ja tõsistele terviseprobleemidele. Naissportlase spetsiifilisi vajadusi ja treeningukoormusi arvestav toitumine on üks olulisimaid eeldusi nii sportliku potentsiaali realiseerimiseks kui tervise säästmiseks.
Autorid: Luule Medijainen, Vahur Ööpik
Allikas: http://www.ut.ee/tervis/

Autor: Greta