Nälg – sõber või vaenlane? Osa II

Küllastushormoonid

Pre-absorbtiivsed signaalid

Kohe kui alustame söömisega, hakatakse ajju edasi andma küllastussignaale. See toimub, kui magu hakkab sissevõetava toidu tõttu venima ning toitained jõuavad peensoolde. Need signaalid hakkavad mõjuma 15 minutit pärast esimese suutäie võtmist. Seega on olemas hormoonid, mis on täiesti sõltumatud toidukoguse mahust ning aktiveeruvad vastavalt mao täituvusele.

Kui toit satub kontakti ensüümidega, tekivad soolestikus hormoonid, mis saadavad ajju küllastussignaale. Nendeks hormoonideks on koletsüstokiniin (CCK), enterostatiin, peptiid YY (PYY), glükagooni sarnane peptiid-1 (GLP-1) ja gastroinhibeeriv peptiid (GIP). Need hormoonid seonduvad hüpotalamuses retseptoritega.

Rasvad ja proteiin tekitavad suure osa küllastushormoonist CCK. CCK aeglustab toidu lagundamist ning rasvased, proteiinirohked toidud seeduvad seetõttu aeglaselt. CCK-d ja enterostatiini käsitletavates uurimustes räägitakse „hilinenud” küllastusest. See tuleneb sellest, et vabad rasvhapped vabanevad aeglasemalt kui glükoos; vabad rasvhapped on aga just nimelt küllastussignaalideks. See tekitab mõningast vastuolu ka nende jutule, kes väidavad, et rasvu ja süsivesikuid ei tohi süüa samal toidukorral: toitained ei lagune tegelikult ühel ja samal ajal.

Peptiid YY on suhteliselt hiljuti avastatud peptiid, mis muu hulgas takistab näljahormooni (NPY) teket ning moodustub vastavalt toidu kogukaloraa¸ile. Valgurikas toit põhjustab soolestikus PYY hormooni eritumist. Seda kutsutakse ka „anorektiliseks” hormooniks, sest ta tekitab täiskõhutunde ning takistab seega jätkuvat söömist.

Peptiidid GLP ja GIP kuuluvad inkretiinide hulka ning nad soodustavad insuliini eritumist enne kui veresuhkru tase hakkab tõusma. Nii nagu CCK, lükkavad nad samuti edasi toidu lagundamist ning annavad märku küllastustunde tekkimisest.

Absorbtiivsed signaalid

Kui organism on söödud toidu ära seedinud, jõuab suur osa verre glükoosi näol, mis toimib samuti küllastussignaalina. Seda küllastussignaali kutsutakse ka absorbtiivseks signaaliks. Värativeen täitub glükoosiga ja see stimuleerib glükoosi retseptoreid, mis uitnärvi vahendusel teatavad, et energia on kasutusvalmis.

Süsivesikud on toitained, mis kõige lihtsamini muutuvad glükoosiks. Hoolimata kõigest negatiivsest, mida viimasel ajal süsivesikutest räägitakse, on glükoos arvatavasti tähtsaim üksikfaktor, mis määrab, kas inimene on näljane või ei. Glükoos on aju esmane energiaallikas ning selle puudumine on võimas näljasignaal.

Vere glükoosisisaldus püsib kogu aeg enam-vähem stabiilsena. Vere glükoos määrab samuti näljatunde saabumist ning selle marginaalne vähenemine on samamoodi tugev näljasignaal. Isegi pika paastu ajal säilitab organism vere glükoosisisalduse, kasutades glükogeeni, mis on talletatud maksa, samuti proteiini ja valku, muutes need glükoosiks. Organismi seisukohalt on aju pideva energiaga varustamine eriti oluline.

Kõhunääre peab eritama insuliini, et glükoosi imendumine toimuks efektiivselt, ning insuliin ise on samuti küllastushormoon. Ringlev insuliin stimuleerib otseselt kesknärvisüsteemi rakke, mis vahendavad informatsiooni hüpotalamusega ning teatavad küllastumisest.

Lisaks glükoosile ja maksa glükogeenivarudele mõjutavad ka veres olevad vabad rasvhapped toidukordade vahel küllastatuse tunnet.

Milline toitaine täidab kõige paremini?

Populaarseim meetod selle uurimiseks on olnud katseisikutele erinevate toitude söötmine, mille energiasisaldus on sama, kuid koostis erinev. Sellest tulenevalt tehakse siis järeldus, millisel toitainel on suurim mõju küllastatuse tekkimisele.

Korduvalt on osutunud võitjaks proteiin see on toitaine, mis täidab enim. Viimase ajani oli aga proteiini küllastustunnet tekitav mehanism suhtkoht teadmata. Praeguseks on teada, et rohke proteiinikogus põhjustab suure koguse anorektilise hormooni (PYY) eritumise. On ka arvatud, et teiseks mehanismiks võib olla see, et rohkesti proteiini sisaldava toidukorra järel toimub värativeenis glükoneogenees, mis põhimõtteliselt tähendab, et proteiin stimuleerib ka glükoosiretseptoreid.

Mõned tõendid on selle kohta, et järgmisena mõjutavad küllastatust kõige rohkem süsivesikud ning rasvade osatähtsus on väikseim. Selle üle siiski vaieldakse, sest on mitmeid uurimusi, kus nende kahe vahel pole leitud märkimisväärset erinevust. Nende toitainete puhul võivad otsustavaks osutuda hoopis individuaalsed faktorid, mis mõjutavad, kumb toitaine tekitab rohkem küllastatuse tunnet.

Süsivesikute poolt kõneleb fakt, et nende volüüm on sama kalorisisalduse juures suurem kui rasvadel ning nende poolt tekitatav küllastustunne tekib kiiremini. Glükoos imendub kiiresti, rasvade imendumine sõltub aga rasvhappeahelate pikkusest. Sellest tulenevalt võib teha ka järelduse, et süsivesikute põhjustatud küllastustunne on lühiajalisem kui rasvadel, sest nad kasutatakse ära erineva kiirusega. Glükoos kasutatakse ära kiiremini, samas kui rasvhapped siirduvad vereringesse väikese viivitusega.

Lisaks peab toitainete puhul arvesse võtma ka nende energiatiheduse, mahu ja sisalduse, millest otseselt oleneb, kui täitev on eine. Mida suurem on vee- ja kiudainesisaldus, seda kõhtutäitvam on söök.

Tõlge ajakirjast Body; Autor: Martin Berkhan

Autor: Greta