Nutta või naerda, mõistmatusel ja vastuoludel ei ole piire…

[url=https://www.ohtuleht.ee/843110/kehalise-kasvatuse-uus-ainekava-kuulutab-normitaitmise-tabuks]https://www.ohtuleht.ee/843110/kehalise-kasvatuse-uus-ainekava-kuulutab-normitaitmise-tabuks[/url]

Ma istun ja juurdlen, et kas selle teemaga tegelevad inimesed ise ka aru saavad, mida nad taotlevad või räägivad? Või on meediasse sattuvad repliigid, loosunglaused ja mõttekillud puhtalt ajakirjanduslik väärtõlgendus? Ausalt, ei tea enam, kas nutta või naerda. Kui mingeid norme ei saa tulema (olema), siis ei saa ainekavasse ka sisse kirjutada selliseid mõisteid nagu ÕPITULEMUSED ja/või EESMÄRGID. Aga kui me ei kirjuta ainekavasse taotlust, mida me selle dokumendiga saavutada tahame (EESMÄRGID, ÕPITULEMUSED), siis ei ole see, noorte inimeste kehakultuurialast pädevust taotlev juhis enam AINEKAVA. Keeleveebi andmetel on mõistel “norm” järgmised tähendused: “määr, ettekirjutus”. Kohe, kui ainekavasse on lisatud sõnad ÕPITULEMUSED või EESMÄRGID, ongi ainekavasse automaatselt sisse kirjutanud kriteeriumi (normi) põhisuse kontseptsioon. Õpitulemus ongi ju ettekirjutus (määr, kriteerium, norm, oskuse tase, kvaliteet jne), mis tuleks kas klassi või kooliastme lõpuks saavutada. Väide, et “mingeid norme ei ole” on umbes sama absurdne, kui, et “tulevikus ei pea õpilased kehalises kasvatuses enam mingeid õpitulemusi saavutama, vaid on ainult eesmärgid”, või vastupidi. Sama hästi võiks eelnevalt viidatud artikli pealkirjastada: “Kehalise kasvatuse uus ainekava kuulutab õpitulemuste saavutamise (eesmärkide püstitamise) tabuks”. Mitte, et ma eesmärkide või õpitulemuste püstitamist tauniksin, otse vastupidi, ilma nendeta ei olegi võimalik kuhugi jõuda. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas ometi ei saa inimesed aru, et ÕPITULEMUSED ja EESMÄRGID ainekavades ongi juba olemuslikult normatiivsed ettekirjutused (oodatav tulemus, norm, määr, kvaliteet, nõutav oskuslik tase, kriteerium, pädevus jne). Või väidab keegi vastupidist, et “norme ei ole, aga õpitulemusena tuleb saavutada palli põrgatamisoskus”. “EI, NORME EI OLE, AGA SAAVUTADA TULEB…”. Saate juba isegi aru, eks! Ja edasi, mis siis, kui keegi saavutab selle põrgatamisoskuse natuke parema ja teine ebapiisavast püüdlikkusest tulenevalt oluliselt kehvema? Praktikas ongi tihtipeale nii ja olemegi otsapidi hindekriteeriumite juures, mis tuleb suuresti igal õpetajal endal välja töötada.

Viidatud artiklis väärib kommenteerimist ka lause: ”Peaks ära kaduma see, et kõik õpilased teevad kõiki sooritusi või harjutusi ühtemoodi ja ilmtingimata ühepalju”. “Kõik õpilased teevad kõiki sooritusi või harjutusi ühtemoodi…”. Me oleme inimliik ja meie baasfunktsioonid on väikeste variatsioonidega ühesugused, siin ei ole midagi pikalt kirjutada. Lause teine pool, et “peab ilmtingimata tegema ühepalju”. Kas on keegi kunagi pidanud tegema ühepalju? Ei ole ju! Mõni õpilane jõuab õpitulemust silmas pidades 100%, teine 75%-ni ja kolmas panustab püüdlikkusega, mis lõppeesmärki silmas pidades annab võib-olla 50%-lise kvaliteediga soorituse. See ju ongi individuaalsus. Õppimine on töö ja iga töö tulemuslikkust (teadmiste ja oskuste omandamist; õpitulemuste saavutamist; eesmärkideni jõudmist) on võimalik mõõta või hinnata. See on isegi vajalik, sest see näitab meile, kuidas oleme aega kasutanud, mida teinud efektiivselt/ebaefektiivselt ja mida saaks paremini. Õpitulemus on lõppsiht kuhu tuleks ideaalis jõuda. Aga milline hinne või hinnang anda, kui õpilane jõuab lõppsihti silmas pidades poole peale, 75% või 90% juurde? Need ongi kriteeriumid, mis on määratletud kas hinnetega 1, 2, 3, 4, 5 või hinnangutega (ka pikemalt ja kujundavalt kirjeldustega) eeskujulik, hea, rahuldav või puudulik koos mõne lisalusega. Üksnes subjektiivsusel baseeruvat, äärmiselt abstraktset hindamiskontseptsiooni on selle õigustajad iseäranis varmad esile tõstma, kui sellest saab hea alibi vähem tegemisele, mittetegemisele, mittepingutamisele (mitte üksnes füüsiliselt, ka vaimselt), kuid tunnustamisel/tasustamisel/hindamisel ei taheta individuaalsuse aspekti enam kuidagi arvesse võtta. Kas see pole pisut veider? Ei tohi läbi hinde jumala eest kuidagi väljendada, et keegi tegi vähem ja tagasihoidlikumalt või keegi tegi väga hästi. See on ju kõige ehtsam tasalülitamine! Kõik ei saavutagi alati püstitatud õpitulemust ja sealt tekivadki hindelised kriteeriumid.Kuidas töö, nõnda palk! Ka ei arene kaugeltki kõik individuaalselt tohutu kiirusega, nagu seda arvatakse. Usutakse, et kui me lähtume aga üksnes individuaalsest arengust, siis on kõikidel koguaeg neljad ja viied, ei ole see nii lilleline. Paljud küsimused on individuaalselt hinnates lahendamata. Näiteks, kui kiiresti peaks üksnes individuaalselt lähenedes ühe või teise õpitulemuseni jõudma, millisel määral taandarengut on vaadeldaval ajaperioodil mingit hinnangut väärt või milline on õpilase maksimaalne võimekus maksimaalse panustamise korral jne. Paraku on need küsimused, millele on ilma objektiivset mõõdet arvestamata praktiliselt võimatu vastust anda. Siit ka põhjus, miks hindamine ei saa olla üksnes subjektiivsusest lähtuv.

Ehk, minu küsimused on: kui kõik on koguaeg nii individuaalne, siis kuidas saab üldse ainekavades esitada mingeid üldiseid eesmärke ja õpitulemusi? Kui kõik on niivõrd subjektiivne nagu seda meile lakkamatult rõhutatakse ja objektiivsus sedavõrd taunitud, nagu ta täna on, siis mille alusel seisavad Eesti koolide erinevate ainete (sealhulgas kehaline kasvatus) ainekavades mõisted ÕPITULEMUSED ja EESMÄRGID? Kui kõik on nii individuaalne, siis mille alusel kirjutatakse “Jaanile” ja “Jürile” nii ajaloos, matemaatikas kui kehalises kasvatuses kooliastme lõppu ühesugune eeldatav õpitulemus?

Lõpetuseks tagasi kehalise kasvatuse juurde. Mis kõige huvitavam, kuidas saab uuenenud ujumisõpetusesse ette kirjutada selged NORMID: “Ujumisoskus uuendatud ainekavas hõlmab järgmisi sooritusi: TULEB hüpata vette, ulatub üle pea, ujuda 100 meetrit rinnuli, sukelduda ja haarata käega veekogu põhjast ese, puhata asendeid vahetades paigal kolm minutit, ujuda 100 meetrit selili, väljuda veest.”

[url=https://oppekava.innove.ee/uuendatud-liikumisopetuse-ainekava-rakendamine-tagab-opilastele-ujumisoskuse/]https://oppekava.innove.ee/uuendatud-liikumisopetuse-ainekava-rakendamine-tagab-opilastele-ujumisoskuse/[/url]

Andke mulle andeks, aga ka need on ju päevselged NORMID, kõige ehedamal kujul. Ette on kirjutatud ju selgelt UUED NORMID (kriteeriumid), mille täitmise (või mittetäitmise) alusel hakkame määratlema ujumisoskuse kvaliteeti. Kuidas saab ujumisõpetusesse kehtestada NORMID, aga liikumisõpetuses tervikuna (ja selles sisalduvates erinevates teemades) on see midagi ennekuulmatut? Üle kitse ei tohiks sundida hüppama, kui laps kardab, aga üle pea vette TULEB hüpata? Mis siis, kui laps kardab?

Just sellised vastuolulised ilmingud, mida ei ole kehalise kasvatuse ainekava uuendamisega seonduvalt vähe näitavad selgelt, et ei teata ka ise, mida tehakse või tahetakse teha.

Kokkuvõttes pean oma tööd armastava praktikuna hakkama tunnistama, et mul hakkavad sõnad, laused ja mõtted selle olukorra selgitamiseks otsa saama. Olen oma kirjutistes selgitanud neid teemasid palju ja põhjalikult. Tuleb peale jõuetus ja paratamatult tekib tunne, et kui on otsustatud nendest asjadest mitte aru saada, siis…

Autor: Janar Rückenberg