Oleg Ljadov Albatrosis

Kusagil keskpäeval, vahel õhtupoole, võtab Oleg mahuka spordikoti ja istub mikrobussi rooli. Sõit ei lähe sedakorda kaugele. Kõige rohkem kilomeeter-poolteist. Ja ongi Albatros. Mullu veebruaris uksed avanud laitmatu sisustusega spordiklubi.

Päev-päevalt on see paik ilma erilise kärata kogunud kenakese hulga poolehoidjaid. Ka tuntud linnakodanikke. Klubi ühe omaniku endise maadleja Valdek Kauriti sõnul harjutavad siin või olid selle koha esimesed õnnistajad hansapankur Indrek Neivelt, linnavolikogu liige Arved Liivrand, EMT juhatuse esimees, ekskorvpallur Peep Aaviksoo, Muuga Sadama tollilao direktor, eksrattur Vladimir Smirnov, ekslinnapea Robert Lepikson ja paljud teised.

Kütusefirma BKE juht Oleg Ljadov, NLi endisi esinumbreid temposõidus, teeb soojenduseks mõned võimlemisharjutused. Seejärel ronib velotrenazöörile ja veedab seal oma veerand tundi. Järgneb pikk kätteõpitud tsükkel erinevate jõumasinate džunglis.

Muskliline klubiperemees Valdek Kaurit käib ringi ja torgib: ”Vara tulite teda vaatama, palja silmaga ütleb ära, et kunagine tippsportlaslik vorm on seitsme mäe ja oru taga, aga kõva terviseportsu saab Oleg siit kätte alati.” Ljadov ei tee kuulmagi. Naerab. Nostalgia, mis muud. Vastuseks pakub etteaste, mida saalisolijatest mitte keegi korrata ei suudaks. Võtab sisse täisspagaadi. Stiilselt. Puhtalt. Naeratusega. Jah. Aga tõsi mis tõsi. Tõelise hea tunde saab alles kusagil kolme nädala pärast kätte. Parasjagu on töögi nii pingeline, et jõusaali saab vaid ülepäeviti tulla. Kui vähegi tuju, mahub nädalasse kolm-neli jooksutundi selle sõna otseses mõttes.

Üks suvi tahtsin veel mõnest võistlusest ikka ka osa võtta aga panin siis pidurid peale. Tõsi, ratta tellisin ära ja sain kätte ka.
Hawai on paljudele tegevtriatleetidele unistuseks jäänud. Ljadov on kaks korda käinud. Esimeselt edukaima debütandi auhinna kaasa toonud. Tema marki, napilt üle üheksa tunni, on vaid Litovtšenko suutnud üle lüüa. Autorallikirg on taandunud, seepärast võib ta nüüd tervisesporti, nagu mullu võtta.

Elu on hea, kuid hea elu on veel parem. Üks on kindel, varaliselt end kindlustanud mees pole loorberitele jäänud. Ja mitte kõik rikkurid ei mõtle veel spordisaali peale. Või siiski?

Autor: Ferd Teller