Pendel…

Kõik me teame, mis on pendel. Mõelge minuga kaasa, mis juhtub, kui võtta pendlist kinni, tõmmata seda maksimaalselt liikumisamplituudi ühte äärmusesse ja siis lahti lasta. Täpselt nii, pendel vihiseb suure hooga tagasi, läbi tsentri ja otsejoones teise äärmusesse. Kui liigutada sedasama pendlit, kuid mitte päris äärmusesse, siis ei ole ka tagasiliikumine teisele poole maksimaalne.

Olen isekeskis mõtiskledes jõudnud huvitava, peaaegu, et reeglipäraselt toimiva tõdemuseni. Analüüsigem hetkeks, kas te pole mõelnud, et elus toimuvaga on väga sageli täpselt samamoodi. Mida kontrastsem on kõrvalekalle mugavast tsoonist või tavarutiinist, seda kontratsemad või äärmuslikumad on hiljem ka tagajärjed või kõrvalmõjud. See toimib nii spordis kui tavaelus, kõikvõimalikes erinevates valdkondades, nii füüsiliste kui vaimsete protsesside korral.

Väga paljud asjad elus toimivad „pendli printsiibi“ kohaselt. Toon siinkohal vaid mõned näited. Kas pole nii, et mida raskem, kurnavam ja väljakutsuvam oli treening, seda pikemat ja põhjalikumat taastumisaega me vajame. Mida enam me ennast trennis tühjaks pigistame, suutlikkuseni treenime (üks äärmus), seda pikemat aega oleme nö. kehaliselt rivist väljas (teine äärmus). Kui trenniga nii põhja ei pane, ei kulu ka taastumisele nii palju aega.

Või, räägime alkoholi tarbimisest. Kas pole nii, et mida rohkem purju sa ennast jood, seda enam aega kulub kainenemise peale. Pärast 6 – 7 pitsi võtmist ei ole järgmisel hommikul päris tavaline tunne, kuid seda tunnet ei anna kindlasti võrrelda selle pohmelusega, mis tekib siis, kui võtame eelmisel õhtul 25 – 26 pitsi.

Kes iganes on meie looja, tundub, et ta armastab mõõdukust ja stabiilsust. Räägime dieedipidamisest. Keerame „toidukraanid“ väga järsku ja suurel määral maksimaalselt kinni ehk tõmbame sellega piltlikult pendli maksimaalselt ühte äärmusesse. Mis juhtub, kui see „näljapendel“ perifeeriast vabastada ja karm dieet lõpetada? Mida sügavam ja järsem oli kaloridefitsiit ja toidu piiramine, seda suurem on tõenäosus, et me dieedi lõppedes kõik tagasi sööme ning paljudel juhtudel veel teist samapaljugi juurde, kui me dieediga kaotasime. Siit ka moraal, kui te tahate tervislikult toituda ning hea välja näha ja seda hilisemate „kõrvalmõjudeta“, siis ärge pendeldage, vaid muutke korrapärane tervislik toitumine selleks „tsentriks“, rutiiniks või TAVALISEKS. Elus on paraku aga nii, et tervislik toitumine on kahjuks pigem hälve, mitte see „normaalne“ seisund või taskaal.

Kui silmas pidada treeningut, siis äärmuste rakendamine, iseäranis oskuslik rakendamine ei pruugigi alati tagurlik olla ja võib nii mõnelgi juhul isegi progressiivseks osutuda. Pean siinkohal erinevate shokiprogrammide rakendamist. Näiteks Smolov´i süsteem, mille korral surutakse või kükitakse neljal korral nädalas. See on kahtlemata äärmus, ükski normaalne inimene ei suru ega küki neli korda nädalas ja ükski klassikaline jõuprogramm ei kätke endas nelja treeningut nädalas tõste kohta. Paraku, praktika annab tunnistust, et sellise äärmuse rakendamine teatud piiritletud aja jooksul ja teatud mahus võib arengule isegi vägagi tulusaks kujuneda. Läbi metsiku sageduse ja sellest tuleneva koormuse indutseerime teadlikult seda, et pendel hiljem maksimaalselt teise äärmusesse kihutaks ehk leiaks aset tavapäratu ja enneolematu ületaastumine, mille fikseeritvaks väljundiks peaks olema uus reaalne rekord (ja/või lihasmassi juurdekasv).

Mis puudutab äärmuste muutmist tavaliseks, siis sarnaselt tervisliku toitumisega on seda võimalik rakendada ka treeningutes. Näiteks seesama lõuatõmmete tegemine iga päev. Ei ole ju tavaline, et inimene teeb tavaelus iga päev teatud arvu lõuatõmbeid. Üritades iga päev siiski mingi arvu lõugasid tõmmata ja rakendades seda mingis mõttes äärmuslikku ideed mingi pikema perioodi vältel muudamegi sellise igapäevase lõuatõmmetest tuleneva koormuse oma keha jaoks tavaliseks. Keha on sunnitud igapäevaste lõuatõmmetega kohanema ning tulemuseks on korralik selja areng. Kusjuures, selline filosoofia toimib, garanteeritult. Loomulikult, tuleb leida maht, mida keha on võimeline igapäevaselt kannatama. Aga, paljalt juba mõte iseenesest on äärmuslik, et tõmmata iga päev, näiteks 6 kuud järjest 50 – 100 lõuga on äärmuslik.

Räägime veel elust enesest. Teate sellist inimtüüpi… nad teevad lakkamatult ja ohjeldamatult tööd. Koguaeg on neil kiire, üks töö ja tegevus ajab teist taga. Alati on midagi pooleli. Hommikul ärkavad vara ja päev lõppeb hilja õhtul. Pole aega ei enda ega oma pere jaoks. Isegi korralikult süüa pole aega. Nagu töönarkomaanid või nii. Selliste meestega juhtub tihtipeale nii, et nad „tõmbavad“ ja „tõmbavad“ mingi perioodi vältel ja siis ühtäkki viskab „vindi“ maha ning nad hakkavad jooma ja joovad ennast korralikult põhja. Käivad põhja ja neutraliseerivad kõik eelnevalt tehtu miinustesse, et siis jälle uuesti alustada. Mul on üks selline näide oma lähikonnast olemas. Muidu suurepärased inimesed, aga selles osas puudub täielikult oskus mõõdukalt elada. Terve elu käivadki ühest äärmusest teise. Ega vist muidu ei öelda, et liigne agarus on ogarus. Aga jällegi, ühest ekstreemsusest teise.

Aga, on ka otse vastupidiseid olukordi. On küll näiteid juhtumistest, kui kõige suuremad joodikud, elupõletajad, prassijad ja hoorajad teevad oma elus sajakaheksakümnekraadise pöörde ning on päeva pealt kõige suuremad usklikud, kõige vagamad ja jumalakuulekamad. Te võite selle peale öelda, et need on erandlikud ja äärmuslikud näited. Sellest ma räägingi. Räägingi sellest, et enamasti, mida enam tasakaalu punktist ühes suunas hälbida, üsna kindlalt käiakse ära teises äärmuses, enne kui tagasi tsentrisse jõutakse või kui üldse enam jõutakse. Mida enam me mõõdukusest kõrvale kaldume, seda enam me paljudel juhtudel läbi tasakaalu punkti ka vastasäärmuses ära käime.

Võiks ju öelda ka seda, et minu näited on äärmuslikud ja erandlikud. Aga ongi, hall mass, enamus tavainimestest viibib terve elu taskaaalu tsoonis. Minu näited ongi sellest, mis juhtub, kui hälbida ja hälbida normolekust väga kõvasti ühes või teises suunas. Need ongi olukorrad äärmustes käimisest, mille tagajärjed kipuvad enamasti olema reeglipäraselt etteaimatavad. Ehk, minu filosoofiasse võib edukalt üle kanda ka sellise vanasõna, nagu: „kuidas külvad, nõnda lõikad“. Paljudel juhtudel toimib see vägagi edukalt, et mida enam sa panustad (pendel ühte äärmusesse), seda enam sa ka tagasi saad (pendel teise äärmusesse).
Sellised mõtted keerlevad viimasel ajal minu peas…

Autor: Janar Rückenberg