Pühendumisest…

Olen mõelnud ja mingil määral tundub, et kui tahad kirjutist „hästi müüa“, siis sõnasta see stiilis „Kaheksa nippi, kuidas…“, „Kuus meetodit, selleks, et…“, „Kümme põhjust, miks…“ jne. Kirjuta, et „treeni nii ja nii palju, söö juurde seda, teist ja kolmandat, et siis ongi tulemus hea“. Illustreeri oma kirjatöö ka vastavalt vahvate pildikestega ja asi peaks minema. See on muidugi minu üldistus ja ei kehti kindlasti alati. Samuti on sedasorti lähenemine artiklite kirjutamisele minu põhimõtetega täielikus vastuolus. Aga siiski, katsu sa leida lugejaid artiklile, kus räägitakse lihtsalt raskest tööst või pühendumisest.

Kummaline, aga nii see paraku on ja tõetera on siin kindlasti olemas. Eks ühelt poolt on selle põhjuseks see, et inimesed soovivad reaalseid, koheselt praktikasse rakendatavaid võtteid. Teisalt, paljudel juhtudel usutakse endiselt imedesse ja arvatakse, et on siiski olemas mingid „teised võtted“, „salalahendid“ või otseteed, mille abil oma soovitud eesmärkideni kuidagi hõlpsamalt jõuda. Imesid ei ole aga kahjuks või õnneks olemas. Selleks, et midagi saada, selleks tuleb ka vastu anda ja paljudel juhtudel päris palju. Mina ütlen teile, et kui mõnes artiklis rõhutatakse, et oma eesmärkideni jõuate, kui olete pühendunud, siis antakse teile läbi selle ühe sõna korraga rohkem kasulikku teavet, kui nii mõneski, väliselt justkui otseseid „nippe“ andvas kirjutises.

Mida tähendab pühendumine? Kui me ütleme „Sparta“, „Sparta koolisüsteem“ vms, siis me mõistame kõik selle all enamasti sama asja. Meile assotseerub omamoodi elukorraldus, range, distsipliin, karm treening jne. Sarnased seosed ja emotsioonid peaksid tekkima ka siis, kui räägitakse pühendumisest. Kui öeldakse, et „pühendumine“ on edu alus, siis üldjoontes peaksime enam – vähem mõistma, mida nõuab hea tulemuseni jõudmine. Paraku, „pühendumine“ selle sõna kõige ehedamas ja minule mõistetavas tähenduses pole tulemusi taotledes endiselt populaarne ega saa seda vist kunagi olema.

Pühendumine tähendab minu jaoks kolme omavahel läbipõimunud komponenti: loobumist, kannatlikkust ja eesmärgi saavutamiseks kõigi vajalike abinõude kaasamist.

Minu mõtisklus pühendumisest kehtib tegelikult kõikide eluvaldkondade kohta ja korral, kus tegeletakse oma eesmärkide saavutamisega. Mõistagi räägin mina ennekõike eesmärkide poole püüdlemisest ja pühendumisest spordis ning treeningus.

Loobumine

See komponent on pühendumisel võib–olla isegi kõige selgemini mõistetav. Kui midagi tahetakse saavutada, siis alati tuleb oma sihini jõudmiseks, kas vähemal või rohkemal määral, millestki loobuda. Vahet pole, on selleks eesmärgiks 10kg kehakaalust, 20kg lisa lamades surumise tulemusele või midagi muud. Kusjuures, mida suuremad on seatud ambitsioonid, seda suuremad on reeglina ka nõutavad loobumised ning nii mõnegi püstitatud eesmärgi saavutamiseks tuleb koguni terve oma vana elustiil uue vastu ümber vahetada. Tuleb ära jätta paljud varem söödud toidud, tuleb tegemata jätta nii mõnedki varem tehtud käigud ning tuleb loobuda nii mõnestki varasemast mugavusest. See ei ole lihtne ja kerge.

Kannatlikkus

Kõik elus toimuvad protsessid vajavad aega. Midagi ei juhtu hetkega ega toimu päevapealt. Paugupealt võib ainult ära surra, aga ka see ei pruugi alati kindel olla. Tegelikult on igal tegevusel on mingid tagajärjed, aga lihtsalt, need on sedavõrd minimaalsed, et me ei taju või ei märka neid. Teeme juba ühe trenni ja muutume teatud määral juba tugevamaks. Seesama superkompensatsioon on kõige ehedam ilming sellest, et ka ühe trenni tulemusena me areneme, ent need positiivsed muutused on sedavõrd väikesed, et me lihtsalt ei taju ega näe neid. Selleks, et trennidega kaasnevad mikroskoopilised funktsionaalsed positiivsed muutused „paistaks ükskord ka välja“ peavad meie trennid väga palju ning pikema aja jooksul regulaarselt ja progresseeruvalt korduma. Meid rahuldav minimaalseimgi areng nõuab enamasti väga palju kannatlikkust ja aega. Mitte midagi ei juhtu üleöö, vähemalt mitte midagi „käegakatsutavat“ ja märkimisväärset.

Kõik abinõud

Oleme kannatlikud, aega varunud ja nii mõnestki asjast loobunud, nüüd on oluline vaadata üle ja kaasata oma eesmärgi saavutamiseks kõik, mis kahe esimese punkti alla ei mahtunud. Kas taastumine on korras? Kas toitumine on paigas? Kas toidulisanditest olen kõik maksimaalselt kätte saanud? Kas minu treeningkavad vastavad ikka minu konkreetsetele eesmärkidele? Kas ma pingutan trennides piisavalt? Kas treeningsagedus on optimaalne? Ja nii edasi…

Nimetatud kolm komponenti moodustavad minu nägemuse kohaselt pühendumise ja loomulikult, te suudate millelegi pühenduda, kui te midagi tõesti väga soovite. Tahtmine on pühendumise eeldus! Nii, nagu näiteks, kui te tahate omale maja ehitada, siis peab teil selleks ka palju raha olema. Selleks, et millelegi jäägitult pühenduda, selleks peab ennem midagi väga tahtma. Kui raha ei ole, siis maja ei ehita või, kui piisavalt „midagi“ ei taheta, siis ei suudeta ka korralikult pühenduda.

Autor: Janar Rückenberg