Ära lase kükkides põlvi varvastest mööda. Müüt või tegelikkus? I osa

Üks levinumaid õpetusi ja uskumusi treeningmaastikul on, et kükkides ei tohiks põlvi kunagi varvaste vertikaaltasapinnast mööda lasta.

Seda „reeglit“ kuuleme mantrana väga paljusid treenereid ja fitnessi spetsialiste kuulutamas: „Ära lase kükkides põlvi varvastest mööda!“

Tegelikkus on see, et selle väite toetamiseks ei ole just väga palju teaduslikku tõendusmaterjali. On tõsi, et põlve etteliikumine kükkimise ajal suurendab põlveliigesele kanduvat koormust. Ent, puudub mingisugune „maagiline punkt“, mida ületades muutub põlveliigesele avalduv koormus eriti ohtlikuks. Varvastest juhinduvat vertikaaltasapinda nähakse tihtipeale liiga kontrastselt. Põlvede varvastest mittemöödumine ei ole nii must – valgelt ohtlik või mitteohtlik, kui seda tihtipeale näidata üritatakse.

On olukordi, keha, luude ja liigeste iseärasusi, mille korral „kramplikult põlvede varvastest mittemöödalaskmine“ võib hoopis lisaprobleeme tekitada, näiteks teistes liigestes, mis ka kükkimise korral töös on.

Seda teemat käsitles päris põhjalikult ja illustratiivselt Fry oma kaastöötajatega (Fry, Smith & Schilling 2003). Seitsme treenitud meeskatsealuse korral vaadeldi kükkimist. Kolme katsealuse korral piiritleti põlvede möödumine varvastest, kolme katsealuse korral mitte. Kusjuures põlvede möödumist varvastest piiritleti sõna otseses tähenduses kükkija ette vertikaalselt püsti asetatud puidust plaadiga. Nagu eeldati, põlved varvastest üle vs põlved kuni varvaste vertikaaltasapinnani, koormus põlveliigesele küki ajal oli suurem nendel kükkijatel, kes lasid põlved varvastest üle (150 vs 117 njuutonmeetrit). Kõlab nii, nagu põlvede teadlik mittemöödalaskmine kükkides on õigustatud, hea ja õige asi, kas pole?

Aga, ärgem kiirustagem

Põlveliigeste piiritletud liikumisega kükkimine suunas seevastu märgatavalt suurema koormuse puusaliigestele, kui see oli põlvi varvastest mööda lastes kükkimise korral. Kusjuures erinevus oli sedavõrd suur kui 302 vs 28 njuutonmeetrit ja seda „puusaliigese kasuks“.

Ent, nende tulemuste juures on ehk veelgi problemaatilisem see, et piiritletud põlveliigese liikumise korral tekkinud koormuse kandumine puusaliigesele tulenes läbi selle, et tasakaalu säilitamiseks tuli ülakeha puusadest väga palju ette kallutada. Põlvi varvastest küll mööda ei lase, kuid tasakaalu ja raskuskeskme säilitamiseks tuleb kehast suhteliselt palju ette kalduda. Samas on uurimused omakorda tõestanud, et suur ettekalle kehast kükkimise ajal suure raskusega on väga suure alaselja vigastuste riskiga. Ja alaselg on võrreldes teiste liigestega väga habras piirkond. Seega, ei ole just hea vahetuskaup.

Millise teadmisega edasi kükkida ja mis on sõnum sellest arutelust? Tsiteerin siinkohal Fry´d ennast, kes võtab teema kokku päris hästi: „On kriitilise tähtsusega vähendada kükkimisega kaasnevaid liigseid jõudusid põlveliigestele, samas on oluline, et ka puusaliigesed ei satuks ebasoovitava koormuse alla. Liialt suur alaline koormus puusaliigestel kandub õige pea omakorda üle alaseljale. Oluline on liigutust analüüsides välja töötada kõikide harjutuses osalevate liigeste jaoks optimaalne liigutuslik struktuur. Harjutuste (sealhulgas kükkimine) tehnika ettekirjutused ei tohiks keskenduda üksnes lähtudes ühe liigese ohutusest (põlveliiges) jättes samal ajal unarusse teiste liigutuses osalevate liigeste vigastuste riski (puusad ja alaselg).“

Originaalartikkel siin: [url=http://www.lookgreatnaked.com/blog/knees-past-toes-during-the-squat/]Knees-Past-Toes During the Squat[/url]

Järgneb…
Seotud artiklid:
[url=http://www.fitness.ee/artikkel/1528/ra-lase-kukkides-polvi-varvastest-mooda-muut-voi-tegelikkus-ii-osa]Ära lase kükkides põlvi varvastest mööda. Müüt või tegelikkus? II osa[/url]

Autor: Janar Rückenberg (tõlge)