RAAMATUARVUSTUS | Eestlasest maailmameister võiks praegu sõjas tiblasid kasti lüüa

Soomes elav eestlane Olev Annus jõudis kulturistina maailma absoluutsesse paremikku: pärast amatööride MM-kulla võitmist triumfeeris ta proffide Mister Universumil. Äsja ilmus eesti keeles värvika spordimehe meenutusteraamat „Tallinna Terminaator – Olev Annuse lugu”.

Õhtulehe reporter luges trükisooja eksemplari ühe hingetõmbega läbi ning toob kokkuvõtte lugejateni. Sündmustest pisut ette rutates tuleb märkida, et 273-leheküljelises raamatus leidub kõike: kulturismi telgitagustest seksini!

Lotila sulg jookseb hästi

Sami Lotila kirjutatud teose esimene peatükk pani siinkirjutaja mõtted hoobilt lendama. Nimelt teenis Annus Nõukogude armees Spetsnazi erivägedes ning omandas vaenlase tapmiseks või hävitamiseks kõik vajalikud omadused.

„Olevi tulistatud terava otsaga kuulid raksatasid märklaudadesse, mis kukkusid alla. Kuulid pididki tabama, sest vastasel juhul ei läbiks noorsõdur laskmiseksamit ja see tekitaks probleeme, mida Olev muidugi ei tahtnud. Ta oli piisavalt hea laskur isegi pimedas, kui samasugust ja sama kaugel seisvat märklauda tulistati öösihikuga,” kirjeldab autor peategelast.

Samas oli Annus ka suurepärane tänavakakleja, kes lõi kõik oma vastased armutult ööbikuid kuulama. Just selliseid mitmekülgseid mehi vajaks praegu kodumaad kaitsev Ukraina võitluses barbaarsete venelastega.

Endise tippkulturisti kiituseks tuleb öelda, et raamatus lubab ta endast maalida tõetruu portree. „Üks Olevi esimesi mälestusi Tallinnas Sõbra tänaval veedetud lapsepõlvest oli see, kuidas suuremad poisid ringis seisid ja ergutasid, kui tema rusikatega teise poisi kõhetut keha tagus. Tümps-tümps. Poiss üürgas valust ja ehk ka häbist, kuid Olev ei jätnud järele. Ta oli toona nelja- või viieaastane ja teine poiss oli olnud temast noorem või vähemalt väiksemat kasvu.”

Pahatihti kiputakse elulooraamatutes isikliku elu delikaatsemaid seiku kiivalt varjama. Annus on ses mõttes erand. Ta tunnistab, et kasuisaga olid tal palju paremad suhted kui napsulembese bioloogilise isaga, kellega ta suurema osa elust tegelikult ei suhelnudki.

Annuse lapsepõlv oli kõike muud kui meelakkumine. „Vahel oli Olev sõna otseses mõttes näljas või pidi vähemalt koriseva kõhuga magama minema. Ta ei langenud sellest siiski masendusse, sest teadis või vähemalt aimas, et teiste Tallinna eakaaslaste elu ei olnud parem, välja arvatud ehk juhul, kui lapse isa juhtus kuuluma nomenklatuuri ehk kommunistliku partei eliidi sekka. Neil olid Tallinnas oma kauplused ja haiglad. Juba lapsena tundus Olevile, et ta valiks pigem nälja kui puna-aate,” loeme raamatust.

Nooremale põlvkonnale annab teos hiilgava ülevaate elust Eesti NSVs. „Väikesele Olevile tundus iseäranis ebaõiglane, et kuigi inimesed töötasid mitmel kohal, ei olnud neil piisavalt raha toidu ega rõivaste jaoks. Olevi ema töötas päeval kudujana ning tegi ka õhtuti ja nädalavahetustel kodus kudumistöid, kuid sellegipoolest pidi ta alati enne palgapäeva ülakorruse õdedelt raha laenama.”

Mõnikord tegi Olev pisikese poisina kodus ka põrsatempe. Ükskord rajas ta koos õega tuppa uisuväljaku. „Lapsed olid leidnud kastrulist eelmise päeva kartulipudru jäägi ja selle vaibale määrinud – ning rada oligi valmis. Kui korralikult hoogu võtta, oli see üllatavalt libe ja lubas kogu vaiba pikkuses liugu lasta.”

Pikantsed eraeluseigad

Annus viib lugeja mitu korda ka oma magamistuppa ja nendib siiralt, et ei saanud eestlannast abikaasalt piisavalt seksi. Naljaga pooleks võib öelda, et kaks korda tegid nad seda kindlasti, sest neil on kaks tütart.

„Olevit, elujõus noort meest hakkas varsti ahistama ka asjaolu, et seks ei pakkunud tema noorikule suuremat huvi. /…/ Vahel harva lubas Mare mehe lähemale, ent oli pahur. „Noh, tee kiiresti.„ Olev oli hämmingus ega saanud naise mõttest ja tunnetest aru.“

Mõistagi tiirutas tõusva tähe ümber palju pilkupüüdvaid õrnema soo esindajaid. Flirtimisest ja kõrvalehüpetest on seiklustest huvitatud lugejate rõõmuks raamatus piisavalt juttu. Annuse elus jäi siiski esikohale kulturism.

Mõistagi kirjeldab Lotila palju ka ränkraskeid treeninguid, kui kangid olid rauast lookas. Raamatus saab veel kord kinnitust tõsiasi, et Annus oli ka geneetiliselt selle alaga tegelemiseks loodud. Loomulikult tõid talle edu nutikas harjutamine ja karmid dieedid, mille talumiseks on suutelised ainult vähesed.

Põhjalikult on luubi alla võetud Annuse teekond Soome. Tema võitlusest KGBga, kirjast NSV Liidu bossile Leonid Brežnevile ja fiktiivsest abielust soomlannaga on varemgi juttu olnud, ent raamatus peatutakse üksikasjadel täpsemalt.

Teoses on välja öeldud seegi, et NSV Liidus nautis kulturismiäss tänu tutvustele mitmeid hüvesid. Soome ei läinud ta otsima paremat elujärge, eesmärk oli jõuda tiitlivõistlustele, sest raudse eesriide tagant lubati teda üksnes sotsmaades toimunud jõuproovidele.

Annus lajatab mitmele endisele ametivennale ja spordiametnikule verbaalse lõuahaagi. Kokkuvõttes võib öelda, et „Tallinna Terminaator – Olev Annuse lugu” on mõnus lugemine. Ilmselt pakub raamat keskmisest suuremat huvi ka pikantseid seiku ja värvikaid lugusid hindavatele tavalugejatele.

Deivil Tserp