Saab asja või ei saa…?

Taas panen paberile omi mõtteid, mitte ei vahenda tõlkena kellegi teise tarkust. Millest siis täna jutt? Eks ikka seesama vana teema kulturism, trenn, raskuste tõstmine ei midagi uut.

Alates ajast, kui trenni tegema hakkasin, olen end selles valdkonnas fanaatikuks pidanud. Treeningstaazi on nüüdseks 11 aastat ja tagasi vaadates ei ole ma oma ettevõtmistele jõusaalis kunagi leebelt lähenenud. Ma ei väida kindlasti, et olen seda alati kõige õigemini teinud, kuid kindlasti alati suure fanatismiga. Eks see peegeldab inimese loomusest nii mõndagi. Ennast on muidugi halb hinnata, see võib kõlada ehk kiidulauluna ja ei pruugi olla alati adekvaatne, ent kui ma seda tegema siiski peaksin, siis julgeksin väita, et minust on asja saanud (raskuste tõstmise maastikul on kujunenud vastav suhtumine ja on jõutud teatud tasemeni). Selle põhjuseks pean suuresti asjaolu, et mul on algusest peale olnud selle spordi vastu suur huvi ja kiindumus. See omakorda on mind juba algusest peale motiveerinud edasi tegutsema, edasi minema ja paremaks püüdlema.

See lühike intro minust endast ongi toonud meid minu mõtiskluse põhituuma juurde mis on oluline, et kellesti „saaks asja, et ta jõuaks kuhugi, et ta võiks oma tulemuste üle uhkust tunda ja treening oleks meeldiv osa tema elulaadist???

On ilmne, et jõusaal, suured lihased, head jõunäitajad, võimalikult suur lamades surumise rekord, hea biitseps jne. need huvid saavad enamasti alguse teismelise eas. Seoses sel perioodil asetleidva mehestumisega on see ka igati loogiline. Ent olles ise ikkagi juba omaette „level`il, on huvitav vaadata kuidas noored mehed asja juurde tulevad, kuidas tekib neil soov saada jõudu ja lihast juurde, kuidas see edasi areneb ja kui kiiresti see tahtmine mõnel mehel võib olla kaob. Kuna olen ise koolis kehalise kasvatuse õpetaja, annan trenni ja suhtlen poistega palju, on huvitav vaadelda, mõtiskleda ja analüüsida, kellest saab asja ja kellest ei saa. Selline äratundmine on isegi vajalik, äärmiselt vajalik ma ütleksin. Miks? Sellepärast, et ütlen ausalt olen tüdinenud investeerimast oma aega, õpetusi, emotsionaalset kaasaelamist ja näpunäiteid tüüpidesse, kes „tulevad ja lähevad ning kes tegelikult üldse ei saa aru mida nad teevad, ei tea mida tahavad ja ei taha seda tegelikult teha ning teevad paljudel juhtudel hoopis valedel eesmärkidel.
Aitan meelsasti poisse, kes on asjast huvitatud. Aga kuidas teada, kes on asjast huvitatud??? Esiteks mõned on juba natuurilt sellist enesekindlust ja asjalikkust õhkavad. Teiseks teate need poisid, kellest ma arvan, et võiks asja saada…on näha, et nad on asjast huvitatud. Nad loevad ise alakohaseid artikleid, nad tuhnivad foorumites, nad on endale algtõed selgeks teinud. Ma vastan meeleldi asjalikele küsimustele. Hakkajate poiste üheks tunnuseks ongi see, et nad küsivad asjalikke küsimusi. Ilmselgelt on näha, et need poisid (algajad) on enesele selgeks teinud, et midagi ei saavuta kiiresti ja eesmärkide täitmine võtab aega. Ühelt poolt on see kiiresti saavutamise tahe nii inimlik, teisalt jälle kuidagi nii lihtsakoeline ja lapsikuna tunduv – juba see, et kui kiiresti on kiiresti?

Ka amazoni foorumis võib tihtipeale näha küsimusi, et:

„Kuidas saada võimalikult kiiresti suuri piitepsit? (täpselt selline sõnastus ja õigekiri)

„Kui palju ma peaks 15 aastaselt tõstma?

„Kuidas oleks võimalik saada võimalikult lühikese ajaga võimalikult lihastesse?

„Mille poolest valk on parem kui proteiin?

„Kui palju ma peaks treenima et saaks normaalse keha endale ja suruks rinnalt 120kg?

„Mitu või palju kõhulihaseid ma peaks tegema, et kõhu sixpack tuleks ilusti välja?

Siis muidugi kõik sellised küsimused mis on seeria, mis on kordus jne. sellised pisidetalid, ent nii olulised detailid…need peaks kõik ennem omale selgeks tegema. Tihtipeale on nii, et mehed, kes küsivad:

„Kuidas saada võimalikult kiiresti suuri piitepsit?

…ongi needsamad tüübid, kes arvavad, et 3 x 8 12, see 8 12 on raskus, mida tuleb tõsta.

Igasugused „KUI KIIRESTI küsimused on kõige totramad ja jaburamad küsimused üldse, mida keegi treeningu kohta küsida võib. Miks? No võtame näiteks kasvõi seesama küsimus: „Kuidas saada võimalikult kiiresti suuri piitepsit?

Esiteks kui pikk aeg on kiiresti. See, mis ühe jaoks on pikk aeg, tundub teisele normaalne mingi eesmärgi saavutamiseks. Teiseks see „mäng (treening ja seeläbi millegi saavutamine) ei käi (vähemalt ei peaks käima) üldse kiiruse peale. Kõik me areneme erinevalt, millel on omakorda „54 erinevat põhjust. Kolmandaks see, kes nii küsib…on näha, et tahab midagi väga kergelt saada. Vana ütlus…tasuta lõunaid ei ole olemas. Neljandaks kui suur on suur kas 50 cm ne, 38 cm ne või 46 cm ne biitseps? Viiendaks on lause nii sisuliselt kui grammatiliselt valesti sõnastatud. Sellisele küsimusele ei tõtta ju kuidagi oma aega pühendama ning pikalt ja laialt vastama. Küsimus peegeldab, et inimene näeb vaid „iseenda ette, ta pole sellest kulturismi ja jõutreeningu maailmast, sellest filosoofiast üldse aru saanud, ega üritanudki sellesse süüvida.

„Kui palju ma peaks 15 aastaselt tõstma?

No ma ei pane seda isegi pahaks, kuid mõelgem ikkagi ennem mida me küsime. Võtame siis otsast peale. Esiteks ega sellist normatiivi ei ole kuskil antud kui palju peaks keegi tõstma. Teiseks mismoodi tõstma? Tõsta annab ju äärmiselt mitut moodi. Enda käest on ka palju küsitud kui palju sa tõstad? Küsib ja nõuab vastust :)) Ma siis alati sellepeale, et täpsusta, mida silmas pead kas sa mõtled kükki, jõutõmmet, rinnalt surumist, rebimist, tõukamist, biitsepstõstet, jalgadega surumist või mida? Enamasti ma muidugi juba tean, mida nad mõtlevad ikka lamades surumist :)). Aga on ju nii tobe küsimus kui palju sa tõstad?

Seepärast, kui te tahategi mingit pilti oma tasemest saada, siis küsige ikka täpsemalt, konkreetsemalt, näiteks:

„Olen 15 aastane ja treeninud 8 kuud ning surun lamades rinnalt 70 kg kas see on hea tulemus? Veel asjalikum oleksite te siis, kui oskaksite lisada, kui palju oli surumine siis, kui hakkasite trenni tegema, palju kaalusite, palju kaalute praegu jne.

Selline oleks minu nägemus asjalikust küsimusest, kui te üldse tahate midagi sellist küsida. Mingi kriitikameel peaks ju selles suhtes ka olema, et äkki nii küsides ma jään lolliks. Ma ei ütle, et te ei peaks üldse küsima, kuid selleks, et küsides mitte lolliks jääda, selleks ongi vajalik ikkagi mõningane eeltöö.

Asjalikult algajalt selliseid (eelnevas näites toodud) küsimusi ei tahaks kuulda ja enamsti ei kuule ka. Ok loomulikult, ka asjalikud treenijad võivad neid küsimusi esitada, kuid nad küsivad seda ainult ükskord ja kui neile ära seletada, siis enam nad sellist asja ei küsi või teiseks, nad otsivad sellele ise vastuse. Samas mehed, kes loodavad jõutrenni abil naisi rabada ja arvavad, et kõik sõltubki suurest rinnast ja biitsepsist ainult selliseid totrusi küsivadki. Ja kui räägid pikalt laialt loo ära, küsib ta järgmisel õhtul MSN s taas sama asja, justkui poleks eelmisest õhtust midagi kõrvade vahele kukkunud.

Ok et ma kuidagi ülevana ei tunduks oma jutuga mul pole midagi selle vastu, kui küsitakse ka neid eelpool nimetatuid küsimusi, kuid, nagu ütlesin, jama on majas siis, kui ma olen msn s 2 3 tundi asja seletanud, kuid juba järgmisel päeval küsitakse sama asja uuesti. Ja nii on olnud korduvalt!

Kui mees on asjalik ja fanaatilise suhtumisega? Nagu ütlesin, reeglina selliselt alustajalt lolle küsimusi ei tule, sest on näha, et enne üldse mingit küsimust on kõvasti eeltööd tehtud. Neilt tulevad juba küsimused erinevate treeningkavade kohta, erinevate jaotuste kohta, mitu korda nädalas teha lihasmassi arendamiseks läbi ühte kehaosa, mis on periodiseerimine jne.

Üks oluline aspekt, mis inimese olemuse oma treeningute teostamisel asjalikuks või mitte eriti aktiivseks muudab, on see, millised on nende eesmärgid ja põhjused, mis neid tõukavad trenni tegema. Diskuteerisin sel teemal, artikli kirjutamise ajal, oma hea ja samuti väga fanaatilise sõbra Norman Kipliga (meest võib kohata Revalis) ning tema arvas: üks asi mille järgi olen vaadanud algajaid, et kas neist tuleks midagi või ei, on olnud see, et millised on nende eesmärgid ja põhjused, mis neid tõukavad trenni tegema. Seejuures on alati väga selgelt aru saada millise inimtüübiga on tegu. Kas saali ilmub selline tüüpiline rullnokk, kelle puhtaks ainumaks eesmärgiks on läbi jõusaalitrenni baaris paremini isaseid peksta ja saada emaseid paremini voodisse. Tahetakse olla ainult nö. kõvad mehed – need on valed eesmärgid ja ei tooda head tulemust. See, et meeldid naistele ja ei pea „kartma pätte see peaks olema ikka selline lisaboonus. Esmaseks peaks olema siiski mingi sügavam huvi asja vastu, meeldivus selle tegevuse enda vastu. Kui seda sädet ei ole silmis ei saagi asja, see kirg on peamine siiski.

Veel – pidevalt räägin siin asjalikkusest ja asja saamisest. Arvan, et olen lugejale võlgu seletuse, mida nende selle sõnakasutuse all silmas olen pidanud. Esiteks arvan, et asja on saanud mehest siis, kui ta on jõusaalist suutnud teha endale meeldiva hobi aastateks (terveks eluks) ja ei käi seal pelgalt aega, juttu puhudes, surnuks löömas. Treenitakse 3 4 korda nädalas, pingutatakse, püütakse jõunäitajates edasi jõuda ning saadakse trennist hea tunne.

Teiseks võiks ”asja saamist” defineerida ka põhiliste jõunäitajate järgi. See on küll puhtalt minu subjektiivne arvamus, kuid kui mees on jõudnud tasmeni, et ta kükib 200 kg, tõmbab 250 kg ja surub 150 kg, siis ei peaks ta üheski seltskonnas oma jõunäitajaid häbenema. Leian aga, et sellise taseme saavutamine (naturaalselt ja ilma surumissärkideta ning trikoodeta) nõuab juba pühendumist, eesmärkide püstitamist ja just nendel Normani poolt esile toodud asjaoludel treeningu juurde sattumist.

Kahjuks on tihtipeale muidugi nii, et alustades on eeltöö tegijaid ja asjalikke tüüpe vähe. Paljudel juhtudel on ka eesmärgid valed, kuid, et mitte näidata artiklit üdini negatiivse varjundiga, ütleksin, et olukord ilmselgelt paraneb. Üldine fitkultuur on minu arvates sedavõrd palju tõusnud, et paljud noored on enda jaoks oma trennitegemise eesmärgid lähtuvalt õigetest põhimõtetest suutnud korrektselt mõttestada.

Lõpetuseks – kas saab asja saab küll, kuid nendest, kes tahavad, kel eesmärgid õiged, kes asja kallal ise tööd teevad ning kes saavad aru, et midagi ei tule kiiresti.

Nii, et noored ja vanad alustajad suhtumine tõsiseks ja julgelt abi küsima, kuid ABC tehke endale ennem ikkagi ise selgeks!!!

Küsimus, mida ma kõige rohkem vihkan – kuidas saada nii põkiks nagu sina??? :)))

Autor: Autor Janar Rückenberg