Saaga läheb edasi: mõtteid kulturismist, dieedist ja kannatustest…

„Tulistan“ võistlusdieedi olemuse, kulturismi ja kannatamiste üle tekkinud diskussiooni kohta ka paar rida.

Eks selle raskusega on tõesti nagu on ja tunnistan kindlasti seda, et pole kahtlust, et seda rasva on võimalik põletada halba enesetunnet silmas pidades vaevalisemalt ja vähem vaevalisemalt.

Sümptomid, mida Ott kirjeldas, pidev väsimus, kokkuvõtmine ja kartus trenni ees, unepuudus, ilmselgelt tõsine ületreening, need kõik on minul olemas, mistõttu ongi kogu see protsess päris raske. Palju on selles suhtes ka viimase 2 – 3 aastaga muutunud, kuid, ma nendin endiselt, et ma ei kujuta ikkagi ette, kuidas ma päris ilma mõtlemiseta muudele toitudele (isudega tavatoidu järele – maksakaste peedisalatiga, guljašš, praekartulid ketšupi ja majoneesiga, pelmeenid ja praemuna, šokolaad, pehme kringel jne jne jne) seda teha saaksin. Saan ka sellest aru, et üks asi on organismi füüsiline vajadus teatud kaloraaži ja toitainete järgi, teine asi on lihtsalt aastatega tekkinud harjumus (ja emotsionaalne söömine) nende nn. tavatoitude järgi, mida on koguaeg saanud piiramatus koguses või sõltumata ajast sisse kühveldada. Ennast analüüsides olen üritanud need kaks asja ära lahutada. Mingi ajani võisin ma kindlasti neid kahte asja segamini ajada. Nii, nagu inimene ei pidavat tihtipeale ka söögiisul ja joogijanul vahet tegema, päris tõsiselt. Tundes, et organism midagi justkui küsib, tegelikult on see joogijanu, kuid inimesed hakkavad seda vajadust hoopis millegi närimisega rahuldama. Olen nüüdseks siiski veendunud, et ei aja reaalset füüsilist keha vajadust ja harjumusest tulenevat vajadust midagi närida, segamini.

Nagu Silvargi välja tõi, tõepoolest, eks me (inimesed) oleme äärmiselt erinevad. Polegi rohkem vaja, kui ühel on insuliini tundlikkus korras, teisel on keharakud insuliini toime suhtes üliresistentsed ja dieedi tüüpi silmas pidades kulgebki sealt edasi juba kogu toitumise organiseeritus suhteliselt erinevalt. Selles suhtes tundume mõlemad (Otiga) olevat sarnased, et mõlema organismid vajavad süsivesikuid. Minu jaoks 125 – 150 grammi süsikaid päevas on päris vähe, seda kinnitab enesetunne ja näitab senine praktika. Samas, olen süsivesikuid üritanud siiski koguaeg piirata ja kindlasti ongi see üks suhteliselt kehva enesetunde põhjustest. Et kaloraaži kontrollida ja normi piires hoida, selleks tõstangi samal ajal valkude ja rasva osakaalu. Miks üritan süsivesikuid siiski piirata või pigem alla suruda ja rasva ning valku süsivesikute arvelt päeviti tõsta on ikka seesama arusaam, usk ja teadmine, et keharasvade mobiliseerimine rasvadepoodest on optimaalne, kui insuliini taset väga mitte ei kõigutata ja hoida seda enamuse ajast siiski madalal. Just hetkel tegelen ka mammutartikliga ”Dieetide debatt..”, kus lahkan põhjalikult, et mis dieet siis kellegile sobib, kas toitainete proportsioonidel on üldse tähtsust, kui kaloraaž on kontrolli all, mis rolli omab kaalu langetamisel insuliin, keharakkude insuliini tundlikkuse vähenemine jne. Just täna kirjutasin sellesse loosse sellise lause, et ”kui tegemist on kiirusjõualade sportlasega ja eesmärgiks on kaalu säilimine või langetamine rasvade arvelt, siis ilma piisava päevase ratsiooni süsivesikuteta ei ole võimalik nimetatud kategooria sportlastel (kuhu kuulume ka meie) optimaalset sooritust säilitada. See on ka põhjus, miks tegelikult klassikaline „Paleodieet“ ja läbilõhki ketodieedid jõutõstjatele ja kulturistidele siiski ei sobi”. Aga, kirjutasin süsivesikuid silmas pidades sinna veel sellise lause: ”süsivesikuid tuleb kaalu aladada soovival kiirusjõuala sportlasel anda peale nii palju, kui vajalik ja nii vähe kui võimalik!”. Siin on muidugi palju nüansse, mida käsitleda, kuid lühidalt öeldes, usun sellesse. Seda põhimõtet olen ka ise oma dieetide teostamisel silmas pidanud ehk teisisõnu, kui insuliini kontsentratsioon veres on alaliselt kõrge (või kõigutatud), söön palju süsivesikuterikkaid toite (isegi kiudaineterikkaid ja liitsüsivesikuid), siis isegi hoolimata defitsiidist, mis on vastuväideteta kahtlemata üldse kõige alus, ei usu ma, et mu kaal vajalikul määral (optimaalse määral) langema hakkab. Olengi üritanud balansseerida sellel piiril, et sooritus enam – vähem säiliks. Ent ilmneb, et kogus, mis säilitab soorituse ei pruugi kaugeltki piisav olla normaalseks enesetundeks. Aga, loomulikult, kõik on individuaalne ja sina (Ott) oled enda lähenemist ja seisukohti samuti üliveenvalt tõestanud. Minul tulevad need vormid küll ilmselgelt mõnevõrra kehvema enesetunde pealt, kuid saan ka päris hea taseme kätte. Pole kahtlustki, et võin päris palju valesti ja tagurlikult teha, ilmselt teengi, samas vormid on läinud paremaks ja see ongi kõige tähtsam.

Küsimus on selles, kas saaks sama tulemust nüüd teha kuidagi valutumalt ja mõnevõrra kergema enesetundega?

Muide, siinkohal turgatab pähe, et kui sa viitsid kribada ”kahe sõnaga”, et kuidas su enda võistlusdieedi põhimõtted on muutunud, kujunenud või aastatega sinna paika loksunud, kus nad hetkel on.

Minu loogikat, miks suhteliselt sant enesetunne (pidev isu midagi närida) dieediperioodi viimases faasis on pigem normaalne nähe, toetab veel üks tõsiasi – keha rasvaprotsent ja selle muutumine ebanormaalselt madalale tasemele. Sarnaselt Silvari viidatule ei usu ka mina, et enesetunne saab päris ok olla, kui keharasvaprotsent on 5, 6, 7% või seal kandis. See ei ole ju loogiline, kui tavaoludes on 15, 17, no 12%, ka see on palju rohkem, kui see näitena toodud 6 või 7%. Et ei ole kuidagi usutav, et minu organism seda ei tunneta või mingisuguste signaalide läbi seda meelde ei tuleta. Kui tõepoolest status quo on see 14 – 15% ja mul on näiteks 7% ja see ei ole tunda? Sellesse ma ei usu, arvan, et see ongi suures osas see näljasignaal, mis suurenenud söögiisude näol rasvaprotsendi vähenedes saadetakse. Aga loomulikult, paralleelselt sellega nendin, et palju on peas kinni ja palju on võimalik seda asja läbi mõtte ja motiveerituse talutavamaks muuta.

Olen kuskilt lugenud, et kui inimese nägu on dieedi (toitumise) tulemusel nö. sissevajunud ehk teisisõnu, kui defitsiit on märgatavalt ja tugevalt vähendanud inimese näo rasvaprotsenti, siis viitab see pikemaajalisele ja korralikule mikro – ja makrotoitainete puudumisele. Ja meil kulturistidena on see defitsiit tõepoolest ju olemas, enamasti sõltuvalt valmistumise perioodist suhteliselt pikalt vältav. Usun, et kitsaks jäänud nägu, esiletükkivate põsesarnadega ei saa jällegi alaliselt hea enesetundega käsikäes käia. Ent, on levinud tõsiasi see, et kulturisti nägu ongi ka see, mis paljudel juhtudel on hea vormi indikaatoriks, samas osutab rasvaprotsendi vähenemine näopiirkonnas ka pikemaajalisele defitsiidile või alatoitlusele, mille sümptomiteks sissevajunud näole lisaks ongi magamatus, väsimus, apaatia, jõuetus, halb enesetunne, teatud hetkedel ka närvilisus, keskendumisvõime puudumine jt. Kõik eelnevad sümptomid ongi needsamad, millele Ott viitas, et ka tema koges neid varasemates valmistumistes. Ühelt poolt on hea vorm „loetav ka näost“. Teisalt on ju ametlikult ja teaduslikult tunnistatud, et kitsaks jäänud näoga kaasnevadki sümptomid ning kõrvalmõjud, mida olen ka ise kirjeldanud ja omal nahal kogenud. Kas teistmoodi ei olegi võimalik head vormi teha? Ma ei väida, et ei ole, küll väidan, et mina enda puhul ei näe lähiajal sellist võimalust!Mis puudutab kannatusi ja seda „kannatamise teemat“ üldse, siis kardan, et nii mõnigi inimene on minust võib – olla ka veidi valesti aru saanud. Selge see, et kuudekaupa vältav kaloridefitsiit on raske, nii kehale kui vaimule. Kes talub vähem, kes rohkem, aga ilmselt tuntav see siiski on. Et see asi ei ole meelakkumine, sellele osundab ka asjaolu, et miks me siis ikkagi näeme lavale jõudmas sedavõrd vähe harrastajaid ja veelgi enam, miks me näeme siis ikkagi nii vähe teravaid ja lõikavaid vorme? Vastan ise, ühelt poolt teadmised, teisalt jällegi see, et ei ole see asi „lillepidu“. Paljude võimalused „suretavad“ juba eos välja selle rutiini pisidetailid – toitude valik, ajastatus jne, rääkimata kaalumistest, kalorite lugemistest, alalisest enese jälgimisest jne. Asi muutub veelgi talumatuks, kui niigi harjumatu distsipliin hakkab siiski ka füüsiliselt tunda andma ja see hetk ei jää tulemata. Selles osas eristub kulturism eranditult kõikidest ülejäänud aladest ja täielikult. Nagu juba oma mõtteteradeski ütlesin: „trenni võib teha ja intensiivselt harjutada igaüks, aga katsu sa seda kõike teha tingimustes, kui kuust kuusse toitumine sinu taastumist ei toeta“. Teate, teoorias on need asjad väga lihtsad ja seda lugu siin on hea lugeda, mõeldes, et ei ole see asi nii hull, kui see tegelane siin kelgib. Ütlen vaid, et need asjad tuleb ise läbi kogeda. Aga, veelgi enam, minu teooriat „kulturismi erilisest raskusest“ ja seda ala viljelevate inimeste erilisest tahtejõust kinnitab elementaarne psühholoogia ABC. Kõik, kes on tuttavad Maslow vajaduste püramiidiga, need teavad, et inimesel on kaasasündinud vajadused.

Maslow teooria kohaselt on inimvajaduste hierarhia järgmine:

Füsioloogilised vajadused – seksuaal-, vee-, toidu- ja unevajadus;
Turvalisusvajadus – vajadus kaitstuse järgi;
Armastus- ja kuuluvusevajadus – vajadus kuuluda mingisse enda jaoks olulisse rühma ja tunda, et temast hoolitakse;
Tunnustusvajadus – vajadus teiste poolt väljendatava tunnustuse järele;
Eneseteostusvajadus – vajadus ”jätta jälg” kasutades ära enda täielikku potentsiaali, milleks inimesel jätkub võimeid, oskusi ja teadmisi.

Maslow teooria põhineb tõsiasjal, et inimene mõtleb kõrgemate vajaduste peale alles siis, kui madalamad kategooriad on rahuldatud. Näiteks eneseteostusele hakatakse mõtlema siis, kui tunnustusvajadus on rahuldatud või näiteks, eneseteostusele ei mõtle inimene, kellel ei ole madalamad vajadused veel täidetud. Kõige aluseks on uni, seks, toit ja vesi. Need on nn. baasvajadused, mis peavad saama rahuldatud ehk omakorda teisisõnu, kui madalama taseme vajadustest on mõni märgatavalt rahuldamata, siis inimesel ei tekigi tahtmist ja erilist motiveeritust kõrgema taseme vajadustega tegeleda. Kõige kõrgem tase vajaduste hierarhias on eneseteostusvajadus. Kui kõht on täis, tunne on hea, siis normaalsetes oludes peaks tekkima vajadus midagi teha, ennast teostada, millegagi tegeleda või omale seatud mingisuguste eesmärkide poole püüelda. Kulturism spordina on ka tegelikult ju hobi, harrastus või eneseteostus. Ent, kulturistid on selles osas täiesti „eritõug“. Kui inimesel on kõht tühi, ta tunneb, et midagi on puudu, ta tahab midagi süüa, pole isegi vahet, on see platseebo vajadus, mis tuleneb lihtsalt söömisharjumusest või on see keha reaalne füüsiline nõudlus toitainete suhtes, enne ei võetagi muud ette, ei mõeldagi muust, kui söögist, kuidas saaks kõhu täis, kuidas taastada hea enesetunne. Kulturismi kui režiimi erakordsus seisneb selles, et me peame võistlusteks valmistudes ennast tegelikult teostama tingimustes, kui üks väga oluline baasvajadus on suhteliselt rahuldamata. Ja selles osas jään resoluutselt oma seisukoha juurde, et ei ole olemas teist sarnast ning sedavõrd pikalt vältavat režiimi, kus tuleb ennast tulemuslikult realiseerida ühe väga olulise baasvajaduse defitsiidi tingimustes. 120–kg–ga 10 x 10 võib kükkida nii mõnigi mees, kuid tehkem seda siis, kui teie rasvaprotsent on 7%, süsivesikuid 110 grammi ja pärast 14 nädalast dieeti. Kes pole ise järgi proovinud, ärgem võtkem sõna, ärgem öelgem, et see on kerge, mõnus või talutav. Aga, see teebki meist „eriliigi“ teiste alade seas. Ja ma ei häbene tunnistada, et nii mõnigi kord on selliste trennide tegemiseks vaja väga tõsist eneseületamist, sest see on raske. Aga rahulolu tunne, mis pärast valdab, seda on võimatu kirjeldada.

Rõhutan juba ette, et ma ei alaväärtusta teisi alasid, pigem vastupidi, austan väga, suvised kergejõustiku võistlused on vägagi minu seniseid arvamusi teistest aladest muutnud. Kui karm on rahuldaval tasemel kasvõi näiteks 10–võistlus kahel järjestikkusel päeval läbi teha. Ent, kulturism on täiesti omaette askeetlik distsipliin. Et keegi ei solvuks, ma ütleks isegi nii, et kulturismi ei ole teiste aladega mõtet üldse võrreldagi. Tegemist on täiesti omaette üksusega. Suusatamine, sõudmine, rattasport, ujumine, triatlon, maadlus, jooksualad jne jne jne, hästitehtuna, pingutades, kõik on väga karmid alad, ülimat atleetilikkust nõudvad alad, kuid kõikide nende alade korral ei pea keha olema energiadefitsiidis (olgu see siis kui väike tahes) ja toitumine toetab pingutust ja taastumist.

Seega, tavapäraselt on elu selline, et kui kõht täis, siis hakkame vaatama, kas läheme kalale, trenni või näiteringi. Kulturismis on enne võistlusi asjad mõnevõrra teistmoodi. Ma ei ütle, et kõik kulturistid on valmistudes lausnälgas, kuid tunne on kindlasti selline, et natuke sööks alati veidi lisaks ja midagi on puudu.

Ja ikkagi, see pikk diskussioon toob meid taas tagasi algusesse: „Kas kõht peab ikka tühi olema, et kaal langeks?“ Selles osas jään vankumatult enda seisukoha juurde, et PEAB, mingitel hetkedel, mingis faasis, väga madala rasvaprotsendi püüdluses, PEAB. Iseasi, kes kui palju sel ennast häirida suudab mitte lasta või lasta. Ei pääse sellest ka seetõttu, et olen ise korduvalt tajunud, et kaloridefitsiit, mis võib päeviti küll väga mõõdukas ja minimaalne olla, pikemas perspektiivis päris selgelt kuidagi akumuleerub ja võimendub.

Niisiis, märgatav rasvaprotsendi vähenemine näopiirkonnas, rasvaprotsent 5 – 7% ning kaloridefitsiit, mis võib päevas olla küll mõõdukas, kuid vältab kuude kaupa, kehaline koormus, mida tuleb säilitada, need kõik kokku moodustavad argumentide paketi, mis üsna selgelt räägivad kõik selle poolt, et pigem oleks imelik, kui see kulminatsioon kuidagi kergesti talutav oleks. Sest tõepoolest, kui see kehale sedavõrd loomulik oleks, siis polekski ju ülekaalulisi ja võiksime kõik suhteliselt vähese vaevaga aastaringselt olla vormis. Samuti ei üritaks organism pärast „pidurite“ mahalaskmist kompenseerima hakata.

Veel kannatamisest ja kannatustest. Kui ma räägin oma artiklites, postitustes või bloqis kannatustest, siis tuleks seda mõista hoopis laiemas tähenduses, kui nii mõnigi lugeja seda siiani on võib – olla teinud. Viidates kasvõi oma viimasele artiklile, tegemist on hoopis millegi suurema ja laiemaga, kui ainult, „mina, minu dieet, söögiisud või raske enesetunne“. Üldse, see kannatuste ja raskuste teema on mulle ammu huvi pakkunud ja pärineb budistlikust filosoofiast: „Inimene areneb läbi raskuste ja kannatuste“. Inimene kasvab läbi kannatuste. Ja oma läbielamistes, tegemistes ning kujunemises tajun ise ka seda väga hästi. Eesti mees Gunnar Aarma on seda teemat hästi käsitlenud. Kui ma kirjutan oma viimases artiklis, et „Vahel peab elu olema raske, et oskaks hinnata hetke, kui on kerge…“, siis ka see lugu ei ole üksnes „lugu metsikust agooniast toidu järele“. Illustreerin „läbi raskuste kasvamist ja arenemist“ kui üldist laiemat teooriat läbi enda elamuste, tegemiste, tunnete ja läbielamiste. Ja ma väga usun sellesse teooriasse, sest, mitte midagi ei muutu ja ei juhtu, kui „vahepeal“ ei tule kannatada või ei ole raske.Kui 3. klassi poiss õpib inglise keele sõnu, tal on ka raske, sõnad ei jää pähe ja selline nn. tuupimine ei ole ju kerge ja meeldiv – ta kannatab. Aga, ta vaevleb, kannatab, talle ei meeldi see tegevus, tundub ületamatult raske, kuid ta peab vastu, pingutab, saab sõnad lõpuks selgeks ja areneb. Iga uus asi, mis erineb tavapärasest on mingis mõttes meie jaoks kannatamine, läbielamine, ei ole meeldiv ja tekitab stressi. Aga, me kannatame, kohaneme, elame üle ja lõpuks käsitleme seda arenemisena. Ka kõige lihtlabasem 5 x 5 programmi tegemine ei ole ju tegelikult midagi muud, kui arenemine läbi kannatamise, arenemine nii otseses kui kaudses tähenduses läbi raskuste, läbi raske olukorra. Vahet pole, millist progressiooni me kasutame või millisel tasemel harjutajaga on tegemist, kas igal treeningul või mingi vaadeldava perioodi peale peab midagi „tavalisest“ natukene teistmoodi minema, peab raskemaks minema.

Igasugune mäng, on see füüsilist laadi tegevus kehalise kasvatuse tunnis või teoreetilist laadi ülesanne ajaloo tunnis, on ka kannatamine ja lõppude lõpuks seeläbi kasvamine/arenemine/paremaks ning kogenumaks muutumine. Mäng on ainult maskeeritud kannatamine.

Ka inimsuhetes areneme läbi raskuste, läbi kannatuste. Kui keegi sulle ikka korralikult „ära torkab“, siis kindlasti oleme kogenud, kui valus selline „krõbe“ ütlemine teinekord võib olla või milliseid sisemisi kannatusi ja üleelamisi see kaasa toob. Aga, kõik taandub kokkuvõttes taas sellele, et meile on see küll ebameeldiv ja kannatusi põhjustav, kuid selle tulemusel oleme siiski jälle veidi kogenum, karastunum ja targem.

Seega, pole vahet, on selleks kükiprogrammi 5 x 5 kangisaalis, 10 uut inglise keele sõna homseks, „kullimäng“ kehalise kasvatuse tunnis, inimestevahelised suhted või tavapärasest toidust loobumine, need olukorrad loovad teatud ebemeeldivuse, raskused, mida mis on meie jaoks vähemal või rohkem määral stressi tekitavad ja kannatamine.

Selline on minu nägemus elust, edasiminekust, õppimisest, muutumisest ja arengust. Kulturism, iseäranis perioodidel, kui ihaldatava toidu näol on üks baasvajadustest rahuldamata on mind tervikuna, isiksusena meeletult muutnud ja kasvatanud. Ma ei kahtlegi, et ka Ott vormi tehes siiski mingil määral kannatab. Kui Ott ise teadlikult mitte, siis tema organism kindlasti. Usun, et asja võti peitub suuresti ka selles, et, kuna Ott sööb aastaringselt enamasti samamoodi, nagu võistlusteks valmistudes, siis ei olegi valmistumine tema keha ja vaimu jaoks midagi nii väga „teistsugust“ või „tavatut“. Mida vähem „tavatut“, „teistsugust“ või „uutmoodi“, seda vähem raskust, ebameeldivust või kannatust. Ehk, seesama „pendliefekt“, millest ka oma mõtteterades pajatasin. Mida suurema muutuse võistlustevahelisel perioodil oma elurutiini sisse laseme, seda enam tuleb neid muutusi valmistumise perioodil teises suunas tagasi kohendada. See kõik on kehale harjumuspärasest jällegi uus ja mis on teistmoodi ei ole meeldiv, põhjustab ebamugavust ja kannatust. Oti „elurütmi muutuste pendel“ ei käi võistlusperioodil ja võistlustevahelisel perioodil niivõrd äärmustesse, kui võib – olla enamusel kulturistidest. Samas, see, kui ma lasen peale võistlusi „rihma“ lõdvaks on mulle ka vajalik, ma lihtsalt tahan, vastasel korral ei suudaks ma üldse seda teha, mida ma teen (võistluskulturism). Loomulikult, olgem ausad, tervislikult toitudes on võimalik küll ka maitsvaid asju süüa, küll ja veel, kuid tahan tunda ennast vahest ka lihtsa inimesena, süüa guljašši, pannkooke meega, vahukoort õunakompotiga, šokolaadi, pizza´t ja hamburgerit. Tahan patustada ja 365 päeva aastast mitte mõelda, et mida, kuna või kui palju ma midagi suhu panen.

Aga, eks see ongi muidugi oma asi, kui lõdvaks keegi ennast võistluste vahel laseb. Sellest on räägitud palju. Enda viimase võistlustevahelise perioodi kohta võin öelda, et sõin meeletus mahus, seda mida tahtsin, juurde võtsin vaid + 5 kg, isegi mitte päris 5 kg, kuid ma ei saa ikka öelda, et see hetkel käsilolev kulminatsioon väga palju lõbusam oleks. Eks siin on palju asju, mis interaktsioonis olulist rolli mängivad ja ikkagi, lõppkokkuvõttes individuaalsus, individuaalsus ja veelkord individuaalsus. Fakt on see, et kaloridefitsiit on kehale suhteliselt tavapäratu olukord, raske ja teistmoodi. Mängus on ju selline oluline komponent, esmane füsioloogiline vajadus, nagu toit ja söömine. Mõistagi on päevad erinevad ja kui ma räägin mingisugustest kannatustest, siis see ei tähenda, et olen igal hetkel 24/7 mingisugustes meeletutes valudes.

Sissekukkunud nägu, triipkuiv keha ja madal rasvaprotsent – minu organism annab läbi enesetunde kindlasti märku, et „talle ei meeldi kuidagi ega sobi see olukord“. Huvitav oleks siinkohal kuulda Imre Vähi, Raigo Kuusnõmme ja Taavi Kooviti mõtteid, mis enesetundega nendel meestel head ja teravad vormid tulnud on?

Ehkki üritan öelda, et mulle need vormid kergelt ei tule, siiski ei peaks kogu selle „kannatuste jutu“ fookus alati olema omaette minu võistlusteks valmistumisel. Räägin „kannatamisest“ ka kui väärtuslikust seisundist, mis on mind inimesena palju kasvatanud ja arendanud.

Möönan, et loomulikult, tervislik toitumine ei ole kindlasti valulik ja ei põhjusta mingisuguseid kannatusi. Ent, selleni tuleb kindlasti jõuda, järk – järgult, keha status quo´d tuleb aastatega vähehaaval nihutada nii, et sööme seda, mida vajab meie keha, mitte seda, mida meie ise tahame. Seda on ilmselgelt teinud ka Ott, mistõttu on tal seda „kannatust“ oluliselt vähem ning see dieediaja muutustest tulenev „raskus“ on peaaegu olematu. Kõik ei jõuagi selleni, ühelt poolt teadmatusest, teiselt poolt geneetikast ja kes teab veel millest tulenevalt.

Loo lõpetaksin veelkord ikkagi oma vääramatu seisukohaga–maksimaalselt teravat võistlusvormi kulturismis, triibutavat, soonilist ja defineeritud väljanägemisega ei ole päris ilma halva enesetundeta võimalik teha. Lõpp (on selleks kellel 2 nädalat, kelle viimased 6 nädalat, kellel viimane kuu) peab raskeks minema, kui ei lähe, siis on see loodusseaduste vastane!

Autor: Janar Rückenberg