Saavutusvõimet limiteerivad tegurid …

Saavutusvõimet limiteerivad tegurid vastupidavusaladel ja kiirus jõualadel?

Teema on huvitav ja kes vähegi mõelda viitsib saab hästi aru, et paljuski on nii, et need faktorid, mis tagavad ühe valdkonna alade efektiivsuse (nt. vastupidavusalade puhul) on just teise äärmuse suhtes limiteerivateks faktoriteks.

Ent jõudmaks lahenduseni, mis siis konkreetselt üht või teist valdkonda limiteerib, asumegi koheselt asja kallale.

Enne kõike veel nii palju, et kui me räägime limiteerivusest või üleüldse saavutusvõimet pärssivatest teguritest, siis käesoleva töö autor julgeb väita, et kõikide esitatud faktorite näol on tegemist sisuliselt 100% geneetiliselt määratletud teguritega. On paar erandit, mida võib mitmeti tõlgendada, kuid käesolev töö peab limiteerivate tegurite all silmas eelkõige selliseid tegureid, mis jäävad sportlase resultatiivsust ka siis mõjutama (määrama), kui kõik muud tingimused (treening, toitumine ja taastumistingimused) oleksid ideaalsed.

Nagu juba eelnevalt mainitud, paljudel juhtudel on nii, et need faktorid, mis tagavad resultatiivsuse vastupidavusaladel, on pärssivaks kiirusja jõualadel. Tuginedes viimasele asjaolule käsitleb käesolev kirjutis limiteerivaid faktoreid vastupidavusalade ja kiirusjõualade korral seostatult ja kompleksselt.

Esimene, autori arvates kõige määravam faktor on lihaskiudude kompositsioon. Minu arusaamade ja kasinate teadmiste korral on see faktor elulise tähtsusega ja enne igasuguseid tõsisemaid spetsialiseerumisi tuleks määratleda oma kiuline tendents. See tähendab siis seda, et lihasbiopsia teel saadud proovi järgi määratletakse kas te omate rohkem kiireid, aeglaseid või segatüübilisi kiude. Millises suunas kaldutakse. On teada, et suurem osa inimestest jääb sinna kahe äärmuse keskele, omades suhteliselt võrdselt kiireid glükolüütilisi, aeglaseid oksüdatiivseid ja oksütatiiv-glükolüütilisi kiudusid.

Kiired glükolüütilised kiud kontrahheeruvad kiiresti, võimaldavad arendada suurt jõudu ja mis ainevhetuslikult neile kõige iseäralikum nad kasutavad energiaks valdavalt süsivesikuid ja fosfokreatiini. Teine äärmus aeglased oksüdatiivsed kiud on aeglaselt väsivad, nad suudavad kestvalt töödata, ent nad ei suuda arendada erilist jõudu. Nad on töös pidevalt, osaledes igapäevastes liigutustes.

Kui neid põgusaid definitsioone arvesse võtta, siis siit edasi järeldusi teha on üsna hõlbus ja loogiline. Vastupidavusalade puhul on resultatiivsem see sportlane, kes omab suuremat protsenti/osakaalu aeglaseid oksüdatiivseid lihaskiude. Kuskilt kirjandusest kunagi on loetud, et maailmatasemel edukas staier peaks omama ca. 70 75% aeglaseid lihaskiudusid. Täpselt vastupidine fenomen on kiirus-jõualade korral. Kui indiviidi kiudude ei osakaal ei ole 70 75% kiirete lihaskiudude kasuks, siis suure tõenäosusega sel sportlasel maailma sprindieliiti asja ei ole.

Miks üldse käsitletakse kiirus-ja jõualasid koos? Sellepärast, et mõlemad omadused (võimed) on arendatavad läbi küllaltki sarnaste treeningmetoodikate ning mõlemal juhul kannavad põhiraskust kiired glükolüütilised lihaskiud. Siit ka järgnev tõdemus ka jõualadel (tõstmine, kulturism) on kahtlemata edukamad need, kes omavad suuremat protsenti kiireid lihaskiude. Kiired kiud arendavad suurt jõudu ning omavad tunduvalt suuremat hüpertrofeerumispotentsiaali.

Järgmine limiteeriv faktor, seda just vastupidavusaladel, on maksimaalne hapnikutarbimine. See on näitaja, mis seisneb selles, et ka kopsude ja südame kõige energeetilisemal ja efektiivsemal toimimisel (talitlusel) saavad lihased ikka ainult kindla hulga hapnikku minutis. See on maksimaalne hapniku hulk, mida koed on võimelised omastama.

See näitaja on samuti geneetiliselt vägagi determineeritud ja arendatav vaid mõne protsendi ulatuses. Selline näide selle kohta, et näiteks minu vennal mõõdeti seda näitajat kunagi (ülikoolis praktikumi käigus) ja saadi, et tema maksimaalne hapnikutarbimine oli 54 milliliitrit minutis ühe kg kehakaalu kohta. Samas olen lugenud, et Jaak Mael pidavat see näitaja olema koguni 92 ml/min/kg kehakaalu kohta. Siinkohal peab tõdema, et uskumatud erinevused. Ka kõige suuremate treeningmahtude ja efektiivsemate treeningmetoodikate korral ei saaks minu vend eales konkureerida vastupidavusalade vallas, seda juhul kui eesmärgiks oleks kõrged kohad ja märkimisväärne resultatiivsus. On tüüpiline, et vastupidavusalade esindajatel on VO2 näiteks seal 75 või 80 või 83 ml/min/kg kehakaalu kohta. Kui kõige parema tahtmise juures saakski selle näidu 54 lt ca. 65 le, siis arvestades, et meestel on 75 ml/min/kg kehakaalu kohta jne. siis on selge, et tegemist on puhtalt geneetiliselt pärandatud/saadud limiteeriva faktoriga. Minu vennal oleks suhteliselt mõttetu spetsialiseeruda suusatajaks ja seal edu loota.

Läbi oma „tillukese „üliõpilaseaju julgeksin diskuteerida, et miks see nii on? Ei ole 100% kindel, aga äkki võib siin teatud paralleele tõmmata ka lihaskiudude kompositsiooniga. Kas on võimalik, et hapniku kasutamise võimet dikteerib ka mõningal määral see, kui suur on meie aeglaste oksüdatiivsete kiudude osakaal? Oleks loogiline mõelda, et kui see osakaal on suurem, siis ka võime töö ajal hapnikku tarbida suurem. Jätaksingi selle küsimuse lahtiseks ning oleks suur huvi eelneva hüpoteesi kehtivuse või mittekehtivuse kohta tõde teada! Kas need kaks kiudude kompositsioon ja maksimaalne hapniku tarbimine on korrelatsioonis?

Järgnevad faktorid, mis välja toon, on kõik samuti geneetiliselt määratletud, ent sellist anatoomilistlaadi.

Kehatüüp ja ainevahetuse tüüp. Geneetiliselt määratletud kehatüüp tähendab seda, et kui te olete ikka loodud kitsaste õlgadega ja laia puusaga (tüüpiline endomorf), siis seda on võimatu muuta. Jõutreeninguga ja lihasmassi kasvatamisega õlgadele võib seda vaid natukene leevendada, ent probleem jääb ja sinna ei saa midagi parata. Siit jällegi tuleneb, et sellise kehatüübiga indiviid ei lööks kunagi kulturismis läbi, kus on tähtsad just lai õlg ja kitsas talje.

Ainevahetuse tüüp on samuti sünnipäraselt determineeritud, mis tähendab seda, et kui te kaldute rasvumisele, olete aeglase ainevahetusega, siis ei ole lootustki olla edukas iluvõimleja või kulturist. Te võite küll läbi meeletute treeningute ja dieetide oma rasvaprotsenti kontrolli all hoida, kuid varem või hiljem te näete, et see on lootusetu ja neil ponnistustel sellise hinnaga ei ole mõtet. Viimane asjaolu võiks äkki olla ka nt. üks neist põhjustest, miks lugupeetud rammumees Tarmo Mitt omal ajal loobus kulturismist ja spetsialiseerus jõtõstmisele ja rammualadele.

Kehaosade, iseäranis aga jäsemete, nende luude pikkus. Julgen arvata, et igasugustel pikamaa (ka juba keskmaa) ja vastupidavusaladel on selge eelis ka neil, kel pikemad jäsemed. See on jällegi väga loogiline. Mida pikemad jäsemed (jalad), seda suurem on sammupikkus, seda väiksem on sammusagedus ning kokkuvõttes läbitakse distants väiksema arvu sammudega. Väiksem arv samme tähendab aga omakorda energia kokkuhoidu.

Siinkohal võiks märkida ka juba kehapikkust ja mõõtmeid tervikuna. Võtame näiteks kettaheitjad. Teame ju kõik, milliseid mõõtmeid omavad meie Kanter ja Tammert. Ott kiivikas on kahtlemata kindlasti küll tugev, kuid kui ta tahaks hakata tõsisemalt kettaheitmisega tegelema, siis ka kõige viimistletuma tehnika korral oleks ta alaline outsider, või mis :))?

Võttes arvesse jäsemete pikkust, siis täpselt vastupididine olukord tuleb kasuks aga nt. jõualadel. Märksa kergem, märksa eelistatumad on need, kes on lühikest kasvu, omavad lühikesi jäsemeid. Lihtsalt see teekond, mil raskust tõstetakse (kükk, surumised) on lühem ja see annab eelise.

Lihaste kuju ja kinnitumine luukangingidele. Tegemist elementaarse füüsikaga. Kui me võtame nt. õlavarre ja küünarvarre, siis teame, et küünarvart tõstab üles või painutab õlavarre kakspealihas (biitseps), mis algab üldistatult õlavarre luult ning kinnitub kahe peaga küünar ja kodarluule. Ent huvitav ongi see, et sugugi mitte kõigil inimestel ei kinnitu biitseps küünarnukist võrdsele kaugusele. Osadel kinnitub ta küünarnukile lähemale, teistel jällegi kaugemale. On aga selge, et need kelle biitseps kinnitub küünarnukist kaugemale (randme poole), suudavad biitsepsi jõul tõsta märksa suuremaid raskusi. Ja seda ei muuda mitte ühegi „valemiga. Kulturismis, jõutõstmises ja tõstespordis on sellel fenomenil aga oluline ja määrav tähtsus.

Lihaste anatoomiline kuju. Enamus aladel ei ole see võib olla niivõrd primaarne, ent kulturismis, kus hindamiskriteeriumid on kvalitatiivsed, näiteks küll. Ja kahjuks, kulturistide õnnetuseks on see aspekt samuti muutumatu.

Millega siis tegu? Nagu teada, ei ole kõigi inimeste lihased päris ühesuguse kujuga. Kasvõi nt. seesama biitseps. On olemas lühikesed biitsepsid, pikad biitsepsid, samas on olemas hästi kõrged (tipuga) biitsepsid, samuti laiad biitsepsid. Kulturismis on teadupärast hindamissüsteem vägagi subjektiivne ja kui mul on nt. lühike ilma tiputa ja vähemassiivne biitseps, siis võib juhtuda, et ma ei saagi kunagi tippvõistlusi võitma. Kuna, kui kõik muud parameetrid on meestel võrdsed võib seesama biitseps ka ehk määravaks saada.

Täpselt sama lugu on teiste lihastega. Kui kohtunikelaua taga istub 7 kohtunikku, kellele neljast ei meeldi/sümpatiseeri minu rinnalihase kuju, siis on minu saatus suuresti otsustatud. Loomulikult on olemas ka standardsed ja üldised hindamiskriteeriumid, kuid tegelikkuses on ikka nii, et iga kohtunik paneb oma subjektiivse eelistuse, see on ühelt poolt inimlik, teiselt poolt sportlase jaoks kahtlemata ebaõiglane. Ütlen veelkord, et nii on tegelikult kõikide lihastega. Igal inimesel on nad rohkem või vähem erisuguse kujuga ning kulturistidel, kes on kõik lihased massiivseks arendanud, sealt liigse rasva ära põletanud, paistavad need erinevused/eripärad vägagi hästi ja rõhutatult välja. Samas olgu veelkord öeldud, et lihase sünnipärast formaati ei muuda ühegi metoodika ega harjutusega. Me võime küll selle erinevaid osi maksimaalsuseni arendada, et üldine vorm täiuslikum oleks, aga mitte kujundada lihase anatoomilist kuju.

Need oleks autori arvates olulisemad limiteerivad tegurid nii kiirusjõualadel kui ka vastupidavusaladel.

On veel üks oluline märkimist vääriv tegur, mis on huvitav selles suhtes, et isegi kui indiviid on geneetiliselt vägagi soositud ja potensiaalikas, saab see tegur pärssivaks. Nimelt määrav tähtsus on ka indiviidi tahteomadustel töötahe, visadus, koormuste talumisvõime ja sihikindlus kui neid ei ole siis ei ole ka kõige ideaalsema geneetikaga midagi korda saata. Siinkohal võiks ju vaielda, aga töö autori arvates on tegemist suures osas kaasasündinud isiksuseomadustega. Kindlasti annab neid muuta (mõningal määral) ja kujundada, eriti oluline osatähtsus on selles osas vanematel, kui indiviid on väljakujunemiseas. Ent, kel ikka visadust ja töötahet ei ole, see ei saa ka kunagi resultatiivseks ega jõua eliiti.

Pean lõpetuseks veel oluliseks öelda, et kes tõsisemalt sporti harrastab ja soovib ühe või teise ala peale tõsisemalt spetsialiseeruda, sellel oleks äärmiselt oluline vastavaid resultatiivsust tagavaid faktoreid ja tegureid läbi meditsiiniliste ja laboratoorsete testide testida. Vastasel korral võib juhtuda, et raiskate hulga aastaid, enne kui adute, et valitud ala ei too teile kunagi resultatiivsust, kuna teil puuduvad geneetilised eeldused sel valitud alal edukas olla. Maksimaalne hapnikutarbimine ja skeletilihase kiuline kompositsioon on olulisemad, mis tuleks tõsiste spetsialiseerumiste eelnevalt ära teha. Need on ka keerulisemad ja ise ei saa neid teha. Keha pikkus, jäsemed jne., need näitajad saab igaüks ise läbi põgusa analüüsi ja visuaalse vaatluse määratleda.

Et kas 170 sentimeetrisel mehel on ikka mõtet elukutselise eduka kettaheitja karjääri peale mõelda. Sellest saab vast iga mees ise juba aru!

Autor: Silvar Rückenberg