Seedevaevused gluteeni sisaldavate toitude söömisel – kas tegemist võib olla tsöliaakiaga?
Kõhuvalu on keeruline sümptom nagu väsimus ja peavalu, selle põhjustajaid on mitmeid. Kui korinad kõhus, valud, kõhulahtisus või puhitus jäävad pärast söömist kestma, siis tasub kindlasti minna testima.
Selles artiklis anname nõu, millised on tsöliaakia sümptomid ja kuidas nende esinemisel edasi tegutseda ning millal kahtlustada gluteenitalumatust ehk mitte-tsöliaakia gluteenitundlikkust, millel on sarnased sümptomid.
Mis on tsöliaakia?
Tsöliaakia on tõsine autoimmuunhaigus, mille puhul ainus ravi on eluaegne range gluteenivaba dieet. Loobuma peab täielikult odrast, nisust ja rukkist. Tsöliaakliahaige tervise lööb tugevalt rivist välja isegi väike kogus gluteeni, seega kindlasti ei ole tegemist moehaigusega.
Tsöliaakia korral tekib immuunsüsteemi reaktsioon rukkis, nisus ja odras leiduvale valkainele gluteen, peensoolelimaskesta hatud kahjustuvad ning organism ei suuda toidus leiduvaid toitaineid enam korralikult omastada.
Kahjustunud peensoole korral kujuneb aja jooksul inimese organismis toitainete vaegus, vitamiinide ja mineraalainete puudus. Tüüpilisemad nähud on krooniline kõhulahtisus, -puhitus ja -valud ning toitainete kaost tingitud kõhnumine. Tihti kaasneb ka isupuudus ja haiglane enesetunne. Samas ei tohi alahinnata võimalust, et tsöliaatik on seedeprobleemide tõttu hoopis ülekaaluline.
Gluteenitalumatus ehk mitte-tsöliaakia gluteenitundlikkus
Osadel inimestel võivad esineda sooleprobleemid gluteeni sisaldavaid toite süües ka siis, kui neil ei ole tsöliaakiat. Seda kutsutakse mitte-tsöliaakia gluteenitundlikkuseks ning gluteenitalumatuseks. Sellisel juhul ei ilmne inimestel peensoole limaskesta kahjustusi ning suutlikkus gluteeni taluda on erinev. Sellele diagnoosile eelnevalt tuleks aga tsöliaakia esinemine välistada.
Ebaselge on veel ka immuunsüsteemi täpne roll mitte-tsöliaakia gluteenitundlikkuse osas ja see vajab täiendavaid uuringuid. Haigusseisundi tuvastamiseks ei ole veel olemas piisavalt häid diagnostilisi teste, mis oleksid meditsiiniliselt tõendatud. Just selle tõttu on seedeprobleemide esinemisel alati vajalik konsulteerida arstiga ja gluteenivaba dieeti hakata järgima alles siis, kui seda arst soovitab.
Osa sümptomeid võib segi ajada ärritunud soole sündroomi või mitte-tsöliaakia gluteenitundlikkuse ehk gluteenitalumatuse sümptomitega, teist osa aga pidada stressi või vananemisega seonduvateks. Mida varasem on tsöliaakia diagnoosimine ja rangem dieet, seda kiirem on soole limaskesta paranemine ja haigusnähtude kadumine. Seepärast on mõistlik kahtluse korral teha test ning kui diagnoos on kindel, siis dieedi koostamisel aitab Eesti Toitumisnõustajate Ühenduse kutsetunnistuse saanud toitumisnõustaja või toitumisterapeut.
Tsöliaakia avaldumine
Tsöliaakia võib esmakordselt avalduda igas vanuses, sagedamini täiskasvanueas ja vahel lausa eakana, pärast 65. eluaastat. Nooremas eas on haiguse diagnoosimine kergem, sest sümptomid on selgemalt väljendunud. Vanemas eas võib haiguse algus ja kulg olla varjatud, sümptomid vähem väljendunud ning on seetõttu raskemini äratuntavad.
Tsöliaakia Diagnoos ja ravi
Tsöliaakia vajab testimist ning diagnoosi korral toiduvaliku korrigeerimist või ravi.
Tsöliaakiat on viimaste aastate jooksul Eestis hüppeliselt rohkem diagnoositud, kuid põhjuseks see, et testimine on muutunud lihtsamaks ja kättesaadavamaks. Nii mõnigi kõhuvalu on saanud õige ravi või siis vastupidi – kinnituse, et võib teraviljatooteid edasi süüa.
Tsöliaakiat diagnoositakse vereanalüüside ja peensoole limaskesta uuringuga. Laste puhul on teatud olukordades võimalik jätta ära peensoole biopsia. Haiguse kahtlustuse korral tuleb jätkata gluteeni söömist kogu diagnoosimise protsessi ajal. Tsöliaakia vereanalüüsid tuleb teha enne toidulaua piiramist, et teha kindlaks, kas halb enesetunne ja tervisehädad tulenevad just tsöliaakiast.
Gluteenivaba dieet ja selle järgimine on tsöliaakia diagnoosi saamisel väga tähtis. Toiduaineid, mis ei sisalda nisu, rukist ja otra, on aga vähe. Gluteeni sisaldab näiteks enamik valmistoite. Isegi natuke gluteeni paneb haige peensoole rakud hävinema. Gluteenivaba toidu gluteenisisalduse piirmäär on 20 milligrammi kilogrammi kohta.
Gluteen on paljudes toitudes lisatud sidujana, justkui liimaine, et tagada toote tekstuur. Gluteenivabades toodetes on see asendatud mõne muu ainega, mis ei pruugi aga üldse olla tervislikum, vaid on hädavajalik neile, kel haigus diagnoositud. Seepärast ei saa öelda, et gluteenivabad tooted oleksid kuidagi tervislikumad, pigem võib see olla vastupidi ehk ilma põhjuseta ei pea inimene neid valima.