„Söö aga saia ja kaal kukub…“
Kuna artikkel oli tasuline, siis lugu ennast ma lugeda ei saanud. Ent see ei olegi oluline. Ka ei tunne ma loo peategelast Eglet ja kindlasti müts maha kaotatud kilode suhtes. Selline kaalukaotus ei ole lihtne. Küll tahan tähelepanu juhtida sedasorti lugude illusoorseid ettekujutusi ja väärarusaamisi külvavatele pealkirjadele. Näiteks, minu jaoks on selle loo pealkirja teine pool, „Ma ei piira end absoluutselt millegagi — kui tahan, söön sarvesaia!“, absoluutselt ühest ettekujutust külvav (kui ma asetan ennast võrdlemisi kasinate toitumisteadmistega tavalugeja olukorda): „söö aga sarvesaia ja kaal aga kukub“!
Niisiis, ma ei kritiseeri mitte kedagi, kuivõrd juhin tähelepanu sellele, et pealkirjas esitatud lugemisele meelitav lööklause on pealiskaudselt loetuna väga eksitav. Ja paljud teevadki sellest põgusalt silmadega üle lastud silmatorkavast loosunglausest vale järelduse. Tegemist on mingis mõttes isegi sellise stereotüüpse pealkirjastatusega omas žanris (toitumine, kaalukaotus, dieedid, treening ning alati nende valdkondadega seonduvalt otsitud/eeldatavad imenipid). Selliseid lugusid on ennegi loetud, kuidas keegi on kaotanud kohutavalt palju kaalu, sündinud seeläbi justkui uuesti ja selle kõige juurde on loodud kuvand, et „mingeid sööke valima ei pea (erilisi muutusi nagu teha ei tulekski) ja söön absoluutselt kõike, mida tahan“. Justkui keegi saavutas midagi väga head ja suures koguses, kusjuures väga väikese vaevaga. Aga tähelepanuta jääb tõsiasi, et see pruugib olla täna nii (võib kõike süüa), siis, kui normaalkaal on taastatud ning pikk loobumisi kätkenud võrdlemisi distsiplineeritud teekond on seljataga. Tõsiasi on see, et keegi ei langeta kaalu sarvesaia või viinereid (näited) süües! Ma lihtsalt juhin sellele tähelepanu ja see on tänase mõtiskluse kõige olulisem sõnum. Kui kehakaal juba on kontrolli all ja füüsiline aktiivsus hea, siis võib loomulikult vastavalt aktiivsusele ning mõõdukas koguses omale peaaegu, et kõike lubada. Tegelikult ilmneb see ka juba mõnest esimesest nähtavast reast, et probleem ka antud olukorra puhul on olnud nisutoodete liigtarbimises. Aga veelkord, pealkiri on selline, et „söö aga sarvesaia ja kaal kukub“. Kuvand pealkirjast ja olukorra tegelikkus juba iseenesest on vastuolus. Paljud loevadki tänapäeval ainult pealkirju ja läbi selliste lööklausete luuaksegi väärarusaamad.
Üleüldse väärib mõne reaga selgitamist, et kuidas see kaalulangetamine, seejuures millegi lubamine või mittelubamine käivad. Minu seisukoht on selles osas selline, et kui me paneme ülekaalus inimese dieedile või kaalu langetama, siis on ilmselgelt üsna loogiline see, et lisaks liikumisaktiivsuse tõstmisele kõrvaldame me toitumisest ka kõik selle, mis on selle ülekaalu põhjustajaks. See puudutab nii toiduvalikut kui koguseid. On selge, et kui inimene on ülekaalus ning juba on ainevahetuse igasugusest rämpsust endal sassi söönud, kasvõi nendest samadest nisutoodetest, siis me ei pane teda dieedile jättes neid samasid asju endise intensiivsusega tema menüüsse. Me elimineerime ülekaalulise inimese toitumist korrastama hakates tema menüüst igasuguse rämpstoidu praktiliselt täielikult. See on vähemalt alguses (mõnda aega) nii! Minu teooria, praktika ja tunnetus selles osas ongi sellised, et mida rohkem kaal kukub (protsess liigub soovitavas suunas), seda enam võime omale ka tavapärast toitu hakata tagasi lubama. Seda muidugi eeldusel, et oleme aktiivsed, sest midagi pole teha, see nõndanimetatud tavatoit, aga ka toitumisharjumused keskmiselt on väga ülesöömist soodustavad. Kui te olete liikuv inimene, toitumine on laias laastus tervislik, siis loomulikult võite omale ka aeg-ajalt saia, pelmeene või lihakastet lubada. Aga, me ei jäta ju inimesele (kohe dieedi alguses) sedasama saia, pelmeene ning kartulit lihakastmega endiselt menüüsse (ja veel samas mahus), kes paralleelselt madala füüsilise aktiivsusega ongi nendest samadest asjadest ennast paksuks söönud. Kui protsess on juba käivitunud (te tunnete oma keha ja kaal liigub allapoole), siis aeg-ajalt väikese lemmikmaiuse lubamine, kontrollitult ja teadvustatult, see on dieedi jätkusuutlikkust silmas pidades isegi vajalik.
Elan täna sellist elu, et saan päris tihti süüa šokolaadi (peaaegu iga päev), moosi ja saia, luban aeg-ajalt omale kooki, kusjuures minu kaal on konstantne. See on nii seetõttu, et ma kulutan selle kõik ära, teadlikult. Kui ma oma toiduga saadavat energiat ära ei kulutaks, siis teeks mind need koogikesed, moosisai, šokolaad, jäätis jne õige kiiresti 110 kg-seks. Ja kui ma laseksingi ennast 110 kg-seks, tänu teadagi milliste toitude söömisele, siis on üsna ilmne, et kui ma 110 kg pealt toitumist korrastades kaalu langetades hakkaksin uuesti alla tulema, siis oleks esimesed asjad koogikesed, moosisai, šokolaad, jäätis, mille menüüst eemaldaksin.
Moraal ongi selles, et kõike (peaaegu) võib tõepoolest süüa, kui säilitame mõõdutunde ning tasakaalu kehalise aktiivsuse ja toiduenergia vahel. Ent, kui see tasakaal nihkub mõneks ajaks paigast ja seda liigse toiduenergia suunas, siis tuleb suurenenud kehakaalu allapoole korrigeerimiseks ka teatud toitudeks mõneks ajaks loobuda. Kas täielikult loobuda või vähendada väga oluliselt koguseid. Ja loobumine harjumuspärasest ei ole kunagi lihtne, mitte kunagi!
Autor: Janar Rückenberg