SPINNING

Sõnaga Spinning tuletab enamusele meist meelde kõigepealt kalaõnge, koos selle juurde kuuluvate tamiilirullide ja lantidega. Imestada pole siin midagi, sest ala on Eestis suhteliselt vähetuntud ning kuni eelmise aasta oktoobrini sai spinninguga tegeleda vaid Status Club`is, mis ei kuulu just kõige odavamate hindadega klubide hulka. See tähendas muidugi seda, et ala oli kättesaadav vaid kitsale ringkonnale. Nüüd on hakatud spinningutunde korraldama ka mujal ning treeningstiil, kui selline kogub kiiresti populaarsust.
Spinningu nimetus tuleneb sõnast Spin ehk kerima. See vastab täielikult ala olemusele, sest põhiosa treeningust sõidetakse suhteliselt suurte pööretega. Spetsiaalsetel treeninguratastel puudub vabajooks ning seepärast on sunnitud kõik spinnarid kogu trenni vältel jalgu liigutama.
Treeningud toimuvad muusika saatel ja treeneri juhendamisel. See annab suurepärase koormuse ning on hea viis arendada kiiruslikku vastupidavust. Sellepärast kohtabki talvistel treeningutel nii maantee kui ka trekirattureid.
Tunnid on kaasakiskuvad, sest vahelduvad harjutused ning muusika ei lase tüdimusel tulla. Tean omast käest, et koha peal pool tundi veloergomeetrit sõtkuda, pole just kõige huvitavam. Tavaline jõusaalikülastaja sõidab ennast enne treeningule minekut siserattal kümme minutit soojaks ning sellega asi piirdub. Kuid ilma muusika ja juhendamiseta on see ühe koha peal väntamine ka jalgrattasporti harrastanud sportlastele parajalt nüri tegevus.
Treeninguid saab valida vastavalt pikkusele ja stiilile. Põhiliselt on levinud Uphill lühike treening mäkkesõiduharjutustega, Fatburn põhirõhk ühtlase koormuse hoidmisel ja aeroobse vastupidavuse treenimisel, samuti neile kes harrastavad vastupidavusalasid, Interval vahelduvad suured koormused, mäkkesõidud ja kiirendused.
Kuid hoolimata stiilidest ja reeglitest on igal treeneril oma väljakujunenud metoodika ja viis, kuidas ta trenni läbi viib. Kuna juhendan põhiliselt Interval treeninguid, olen sinna lisanud palju jalgrattasõiduelemente. Nagu näiteks kiirenduslõigud, mäkketõusud ning vahelduva koormusega tempo hoidmise. Olen kunagi harrastanud tipptasemel trekisõitu nung seepärast on niisugused treeningud mulle südamelähedased ja tuttavad ja neid on ka seetõttu lihtsam ja huvitavam läbi viia.
Spinningutrennidesse suhtutakse sageli sellise eelarvamusega, nagu oleks need mõeldud vaid rattaproffidele ja ülitugeva füüsilise vormiga inimestele. Tegelikult on säärased kartused asjatud, kuna kõik alustavad kunagi mingisuguste treeningutega nullist ja näiteks minu jaoks on aeroobikasammude-harjutuste omandamine märgatavalt raskem, kui pedaalide ringiajamine. Peljatakse ka näha, kuidas teised vanemad tegijad kiiremini väntavad ning suuremate koormustega sõidavad. No way! Tundides keskenduvad spinnarid reeglina harjutustele, mitte teiste passimisele! Selle eest, et igav ei hakkaks, hoolitsevad juba treenerid. Alguses võib rattasõitu mitteharrastanud inimesele peavalu tekitada õige sõiduasend. Uutel harrastajatel aitan tavaliselt sadulad ja juhtrauad paika panna, sest vale asendiga sõites võib tavalisest treeningust kujuneda tõeline katsumus. Sõiduasend mängib nii spinningu, kui ka rattasõidu juures olulist rolli ning seepärast teeksin juttu sellest järgmisel korral juba pikemalt.

Autor: Urmas Tölp