Sprinteriks sünnitakse, staieriks saadakse?

Küsimus on üles ehitatud ja esitatud vägagi provotseerivalt. Esimese kiire analüüsi ja mõtiskluse alusel tahaks kangesti ühe ja ainsa resoluutse vastuse anda. Siis aga meenuvad erinevad faktid ja aspektid, mis kunagi loetud/kuuldud ning „segadus ongi „platsis.
Eelnevalt tuleks kindlaks määrata mõned tingimused millisest tasemest me räägime. See määratleb nii mõndagi ja selle alusel on üks kindel vastus olemas. Kui me räägime eliitsportlastest, maailmatasemest, siis jah julgeksin kõhklusteta väita, et nii sprinteriks „sünnitakse, kui ka staieriks tuleb „sündida. Detaile arvestamata on selge, et indiviid, kes omab suuremat/suurt osakaalu aeglaseid lihaskiude, on kordades soositumas olukorras kui see kel aeglaste kiudude arv väiksem. Kui ühel on näiteks aeglaste lihaskiudude protsent 80, teisel 48, siis ei ole pikemalt vaja arutleda. See on nii suur vahe, et isegi kõige ideaalsemate treeningtingimuste korral ei saa need kaks indiviidi kunagi konkureerima. Täpselt sama kehtib sprinterite ja kiirete lihaskiudude kohta.

Ent lugu ei ole sellega veel sugugi läbi. Et diskussiooni jätkata, tuleks määratleda konkreetsemalt nii kiirete kui aeglaste lihaskiudude täpsed karakteristikud.

KIIRED GLÜKOLÜÜTILISED LIHASKIUD

Kiired glükolüütilised kiud ehk II tüüpi lihaskiud on kiiresti kontrahheeruvad ja väsimusele vähe resistentsed lihaskiud. Võime kiiresti kontrahheeruda tuleneb neil võimest vabastada kiiresti lihase sarkoplasmaatilisest retiikulumist kaltsiumi. Teine erinevus, mis kiireid ja aeglaseid lihaskiudusid eristab, on ensüüm müosiin ATP aasi aktiivsus. Kiiretel glükolüütilistel kiududel on see väga kõrge. Kiired glükolüütilised kiud osalevad kiiretel, jõulistel ja anaeroobsetel lühiaegsetel pingutustel. Kiired lihaskiud on suure läbimõõduga, neid innerveerivad suured närvirakud ja nad kuuluvad suurtesse motoorsetesse üksustesse. Nende müoglobiini sisaldus, kapillaaristik ja mitokondrite arv on väikesed. Nende kreatiinfosfaadi ja glükogeeni reservid on suured, triglütseriidide reservid väikesed. Kokkuvõttes, nad on spetsialiseerunud kiiretele jõulistele liigutustele, mis on nii kiired, et vajalikku hapnikku selle kiirusega kohale transportida ei jõuta ning liigutused toimuvad anaeroobses keskkonnas ja tingimustes ning ATP resüntees toimub glükogeeni ja kreatiinfosfaadi arvelt.

AEGLASED OKSÜDATIIVSED LIHASKIUD

Hoidmaks kokku aega ja energiat olgu öeldud, et aeglaste lihaskiudude kõik omadused on valdavalt vastupidised eelnevalt nimetatuile.
On veel üks oluline nüanss, nimelt ei jagune kiired ja aeglased kiud nii selgepiiriliselt, kui eelnevalt mainitud. Kiired lihaskiud jagunevad veel omakorda tegelikult kaheks. Need, mida meie ülal iseloomustasime on II B tüüpi kiud ehk II tüüpi kiudude äärmus, on veel II tüüpi kiud, mille omadused jäävad sinna I (aeglaste) ja II B (kiirete) vahele. Nendeks kiududeks on II A tüüpi kiud.

KIUTÜÜP	AEGLASED I	KIIRED II A	KIIRED II B
Kontraktsiooni aeg	Aeglane	Kiire	Väga kiire
Motoneuroni suurus	Väike	Suur	Väga suur
Resistentsus väsimusele	Kõrge	Keskmine	Madal
Tegevuse iseloom	Aeroobne	Kestvam anaeroobne	Lühiaegne Anaeroobne
Jõu produktsioon	Väike	Suur	Väga suur
Mitondriaalne tihedus	Suur	Suur	Väike
Kapillaaristiku tihedus	Suur	Keskmine	Väike
Oksüdatiivne võimekus	Suur	Suur	Väike
Glükolüütiline võimekus	Väike	Suur	Suur
Primaarne kasutatav energiaallikas	Triglütseriidid	Fosfokreatiin, glükogeen	Fosfokreatiin, glükogeen

On teaduse poolt kinnitatud ja tõestatud fakt, et lihaskiudu oma põhiplaanis ei muuda, isegi treeninguga. Kui lihases domineerivad kiired kiud ja me treenime seda lihast aeroobses reziimis, siis kiired kiud seepeale aeglasteks ei muutu. Samalugu on aeglaste kiududega suured raskused neid kiireteks ei tee. KÜLL AGA on teada, et pidev regulaarne ja mahukas aeroobne treening kutsub esile II B tüüpi transformeerumise II A tüüpi kiudude suunas. See tähendab II B tüüpi kiududes toimuvad ainevahetuslikud nihked, mis sarnanevad aeglastes oksüdatiivsetes kiududes toimuvatele. Näiteks, II B kiududes tekib rohkem mitokondreid, suureneb kapillaaristik, suureneb oksüdatiivseid protsesse teostatavate ensüümide hulk ja aktiivsus jne.
Täpselt samasugune fenomen leiab aset, kui treenitakse ainult jõureziimis, siis toimub II A tüüpi kiudude ainevahetuslik „nihestumine II B tüüpi kiudude suunas. Suureneb anaeroobsete ensüümide arv, glükogeeni ja fosfokreatiinivarud jne.
Siin ongi nüüd üks oluline NÜANSS. Nimelt aeroobne võimekus sõltub valdavalt ainevahetuslikest aspektidest, seega kui II B tüüpi kiud teisenevad aeroobse treeningu tulemusena II A suunas, siis peaks tulemuseks olema aeroobse võimekuse üldine kasv. Seega võiks siit osaliselt saada vastuse meie küsimuse esimese poolele, mis oleks siis, et staieriks on tõepoolest võimalik saada.
Kui võtta arvesse vastupidist efekti, jõutreeningu tulemusena II A tüübi kiudude transformeerumist II B suunas, võiks järeldada, et samamoodi on võimalik ka treeningu tulemusena ennast sprinteriks treenida. Kahtlemata jõutreeningu tulemusena II A tüüpi kiudude ainevahetuslike omaduste nihkumine II B tüüpi kiudude suunas osaliselt ja mõningal määral sprinterlike omadusi parandab, ent kogu loo juures on omakorda veel üks AGA.
Nagu öeldud, aeroobset võimekust tagavad mehhanismid on valdavalt metaboolset laadi, seega treeningkoormusele märksa kohandatavad ja kohanevad. Metaboolsed mehhanismid ja protsessid on koormuste poolt küllaltki mõjutatavad. Ka sprinterlikud omadused sõltuvad kuigipalju ainevahetuslikest aspektidest, ent suures osas ka hoopis neuraalsetest faktoritest. Kui tõepoolest ainevahetuslikud mehhanismid on ühes või teises suunas nihutatavad, siis neuraalseid aspekte ei suuda miski muuta ega mõjutada. Kiired lihaskiud on juba esiteks oma olemuslikult suurema diameetriga, nad kuuluvad motoorsetesse üksustesse, mida innerveerivad suured motoneuronid. Lisaks need motoorsed üksused „kätkevad endas palju kiireid lihaskiudusid. Ning kiired lihaskiud omavad kõrgemat erutusläve, mis tähendab, et nad rekruteeruvad alati töösse suuremate raskuste korral. Seetõttu võiks esitatud küsimus isegi mingis mõttes paika pidada. Pigem võiks väita nii, et sprinterlikud omadused on rohkem parandatavad kui staierlikud omadused.
Ent rõhutan veelkord, tipptasemel on kõik suuresti sõltuv sellest kui palju keegi „looduse poolt kaasa on saanud.
Geneetilist osatähtsust ja määravust kinnitab ka üsna äsjane teadusavastus. Nimelt Austraalia Spordi Instituudi teadlased on avastanud geeni nimega alfa aktiniin. On kindlaks tehtud, et sprinterid omavad selle geeni ühte versiooni, aktiniin 3 (ACTN3) ja staierid omavad selle geeni teist versiooni aktiniin 2 (ACTN2). ACTN3 teeb aktiniini, see on valk, mida leidub ainult kiiretes lihaskiududes, kiududes, mis sõltuvad primaarselt glükogeenist ning teostavad jõulisi, plahvatuslikke liigutusi. ACTN2 on sama geeni teine versioon ja selle alusel sünteesitakse samuti aktiniini, ent see ACTN2 alusel sünteesitav aktiniin on omane aeglastele lihaskiududele. Kiududele, mille energiaga varustatus sõltub primaarselt rasvhapetest ja on võimelised kestvalt töötama.
Eksperimendis, kus osales 300 maailmatasemega sportlast, leidsid uurijad, et 95% eliitsprinteritest „kandsid endas vähemalt ühte koopiat geenist ACTN3, 50% – l oli kogunisti isegi kaks koopiat sellest geenist kumbki päritud siis ühelt vanemalt. Eliitvastupidavusalade esindajad kaldusid aga omama paari ACTN2 versiooni.

Kokkuvõttes ma vastaksin veelkord nii, et „sünnitakse ikkagi nii sprinteriks, kui staieriks julgen seda kõhklusteta väita. Ent teatud mõttes (mõningal määral) staieriks saamine peab paika, ja just sel põhjusel, et „staierlikud (aeroobset võimekust tagavad mehhanismid ja nende efektiivsus) omadused on tunduvalt arendatavamad kui sprinterlikud omadused.

See on töö autori subjektiivne arvamus.

Autor: Silvar Rückenberg