Süsivesikud, tänan ei. I osa

Kui korrata valet piisavalt, saab sellest tõde. See ei ole midagi uut. Nii töötab ajuloputus. Nii töötab propaganda. Nii töötab reklaam.

Ma jätsin treeningud katki viieks aastaks. Täielikult. Ei kangi, dieeti ega aeroobset tööd. Nagu te arvata võite, läksin ma rasva. Viis aastat on pikk aeg. Selle ajaga toimusid kulturismis suured muutused (tõsi küll, mitte nii suured kui minu talje ümbermõõdus). Seda nii tasemes kui metoodikas. Aasta enne minu loobumist saabus periood, mil peale aastakümneid kestnud piiramist hakkasid kulturistid suurendama süsivesikute sisaldust. Nii tegin ka mina ja ma hakkasin kasvama.

Korraga tundus, nagu ma polekski enam hardgainer-ma kasvasin ja küllaltki kiiresti. Õnnetuseks avanesid just siis uued ärivõimalused ja minu treeningutest jäi õige pea järele vaid mälestused. Nagu enamik kulturiste, treenisin ma põhimõttel-kõik või mitte midagi. Ma proovisin teha kergelt, kuid ausalt öeldes, kui ma ei kasva või ei muutu reljeefsemaks, loeksin pigem raamatuid. Hoidsin küll oma silmad ja kõrvad lahti. ”Süsivesikute aeg” mis päästis valla Mike Mentzeri ja Tom Platzi poolt, kogus jõudu. Truuks jäädes traditsioonile ”mida rohkem seda parem” , sõid kulturistid järjest rohkem süsivesikuid ning vähem valku ja rasva.

Nagu võluvitsa väel, ei teinud süsivesikud enam paksuks. Hoopis pahad rasvad olid kõige kurja juur. Samuti polnud meile vaja eriti palju valku-ka see ajavat rasva. Lühidalt, ma võin süüa saia niipalju kui tahan (need suurepärased energiat andvad süsivesikud !), kuid mitte liha (rasv ja liigne valk). Munakollased tuleb visata prügikasti, kuid see eest kartuleid vitsuta täitumiseni.

Mulle meenus, kuidas ma olin hakkanud kasvama, kui olin suurendanud toidus süsivesikute hulka. Võib-olla tõesti peitus saladus selles. Siis pole ime, et Arnold ja Zane rääkisid piiramisest-nad tahtsid saladust endale hoida.

UUS KULTURISM

Üks oli selge-uuskulturism pidi olema kergem kui vana. Palju süsivesikuid-sellega võis harjuda. Ja kulturistid läksid järjest reljeefsemaks ! Jumal hoia-Gasparil on tuharad triibulised ! Varsti olid kõigil.

Mäletan, et olin Phil Hilli vormist rabatud. See mees oli fantastiline-mass, reljeef ja veenid (kuigi ilu oli temas sama palju kui katkises traktoris). Ta sõi võistlusteks valmistudes leiba ja makaroni, kaerahelbeid, kartulit ja riisi. Ta kirjutas, et teeb tunni aeroobset tööd päevas. Nüüd tegid seda kõik, mõned isegi rohkem kui kangitreeningut. Treening kuulutati massile kahjulikuks.Treenida tuleb vaid veidi, et stimuleerida kasvu, siis teha maksimaalselt aeroobset tööd, et põletada rasv. Kuidas Arnold vale treeningu ja vale toitumisega üldse nii kaugele jõudis ?

PLAAN

Otsustasin treenima hakata ja olin valmis seda õigesti tegema. Oletasin, et liigset rasva mul 15 kilo ringis. Lihaseid lootsin tagasi saada 10 kilo. Mu plaan oli uute teadmiste valguses lihtne-tund rattasõitu hommikuti ja 45 min saalis õhtuti.

Dieet-rohkesti liitsüsivesikuid (kütus), umbes 150 gr valku lihaste kasvuks ja rasvu niipalju, et juukseid peas hoida. Madal rasvasisaldus hoiab kalorsuse madalal, aeroobne töö põletab rasva, kangitreening stimuleerib kasvu. Kõlab hästi, eks ole !

Kaotasin 5 kilo, siis veel 5. Tõsi küll, ma muutusin peenemaks, aga mitte eriti kuivaks. Vanasti märkasin kaalu kaotades iga paari päeva järel uut veenikest või lihaskiudu välja ilmumas. Samuti kasvas jõud. Võib-olla võtab see lihtsalt rohkem aega. Loomulikult ektomorfina polnud reljeefsuse saavutamine mulle kunagi probleemiks olnud. Imelik. Ehk olen vanaks jäänud ? Paistab küll, tõele näkku vaadates. Varsti kaalusin 75 kilo, kuid ma polnud vormis. Midagi oli väga viltu. Jätsin mõned rattasõidud vahele, sõin vahelduseks liha ja mõned tükid pizzat. Ja , ime küll, tundsin end tugevamana. Nahk mu lihaste ümber tõmbus pingule.

TOITUMISE SEMINAR

Umbes samal ajal sattusin seminarile, mida pidas hästi tuntud toitumise guru. Ta oli suurepärane kõnepidaja. Isegi nii hea, et ma ei pööranud tähelepanu tema poolt pakutavale (maisihelbed sokolaadiga ja igasugused küpsised). Siin oleks mõistus pidanud tööle hakkama, aga seda ei juhtunud. Ta rääkis meile, et iga kuue nädala järel peab meie keha muutuma (Ok, kõlab hästi). Iga inimene oksüdeerib toitu erinevalt. Eksisteerib kolm oksüdatiivset tüüpi-kiire, keskmine ja aeglane. Kui teate oma tüüpi, on probleemid lahendatud. Ülejäänu on lihtne. Kui te treenite tugevalt, aga ei kasva, siis te sööte liiga vähe. Ta selgitas , et rasva on võimatu minna, kui teha piisavalt aeroobset tööd. Füsiloogiliselt olevat võimatu põletada lihaseid aeroobse töö ajal (seda õpetati talle koolis). Tuleb süüa nii palju süsivesikuid, et pidevalt glükogeeni varud üleval hoida. Lõpuks ometi oli mul tõde teada !

UUS ARITMEETIKA

Ta soovitas meil süüa üle 6000 kilokalori päevas, enamiku neist lihtsüsivesikute arvel. Piisab 1,8 gr valku kehakaalu ühe kilogrammi kohta ja rasvu pole üldse vaja. Õieti ”lipsab neid sisse” valguallikatest. See jätab süsivesikutega katta umbes 4500 kcal, seega 1125 grammi. Umbes 6 kilo kartuleid. Nüüd sai selgeks, miks olid laual maiustused.

PROFFIDE METOODIKA

Ta seletas, et seda meetodit kasutavad Gary Strydom ja kõik teised Gold Gymi profid. Mike Ashleyl oli probleem – iga kord, kui ta üritas süüa üle 3000kcal, läks ta rasva. Lahendus-nüüd sõidab ta pärast igat treeningut rattal 45 min, sööb 4000 kcal päevas ja on juurde saanud 5 kilo lihaseid. Ja nagu me kõik teame, Ashley pille ei tarvita. See eest ta usub !

Ka mina uskusin, kuid siiski olid mul mõned kahtlused, mis hoidsid mind selle hookus-pookuse peale raha panemast….

Autor: Graig Hartglass, Saatis M.M.