Süsivesikute optimaalne vajadus

Inimorganism on võimeline sünteesima glükoosi teistest orgaanilistest ühenditest. Seega põhimõtteliselt ei saa süsivesikuid pidada inimesele asendamatuteks toitaineteks. Uuringud on aga näidanud, et toit, milles puuduvad süsivesikud, soodustab endogeensete rasvade intensiivset oksüdatsiooni, mille tagajärjel organismi kuhjuvad mürgised ketokehad. Vere pH langeb, tekib atsidoos ja edasi hapnikuvaegus. Süsivesikute puudus tingib ka lihasvalkude kasutamist energia tootmiseks. Kõigele lisaks on selline süsivesikutevaene toiduvalik kallis.

Süsivesikuid kui glükoosi allikaid vajab inimene iga päev. Päevasest toidu energiast peaksid süsivesikud andma 55-60%. Seejuures arvestatakse täielikult omastatavat kogust. Kuivõrd toidus on alati ka mitteomastatavaid süsivesikuid ( nt. tselluloosi ), soovitatakse täiskasvanul tarbida ~300-400 gr süsivesikuid ööpäevas. Kõrge füüsiline koormus suurendab süsivesikute vajadust. Kui toiduenergia kogutarve ööpäevas on 3500 kcal, vajatakse süsivesikuid ~500 gr.

Süsivesikute liigsel tarbimisel kehamass suureneb ja ühtlasi suureneb ka rasvkoe hulk, kuna süsivesikute ja rasva ainevahetused on omavahel tihedalt seotud ning süsivesikute liig suunatakse kohe rasvade sünteesiprotsessi. Oluline on seejuures nii süsivesikute üldkogus kui ka süsivesikute valik. Toit sisaldab nii mono – ( glükoos, fruktoos, galaktoos jt. ), di – ( saharoos, laktoos, maltoos ) kui ka polüsahhariite ( tärklis, tselluloos, pektiinained ) ning suhkuralkohole ( ksülitool, sorbitool, mannitool ). Kõik need ühendid on organismile ühel või teisel viisil vajalikud. Kiiresti imendub glükoos ( viinamarja suhkur ), mõnevõrra aeglasemalt fruktoos ( puuvilja suhkur ). Sahharoos ( peedi või roosuhkur ) kuulub samuti kergesti seeduvate ja imenduvate süsivesikute hulka.Sahharoosi ülemäärane tarbimine on üks peamisi rasvumise tekkepõhjusi. Võrreldes eelnimetatud suhkrudega toimub tärklise imendumine ja seedimine palju aeglasemalt, mis tagab vere suhkrusisalduse ühtlase nivoo ja energia pideva lisandumise ning takistab seega rasva sünteesi süsivesikute arvel. Lisaks rasvumisohule muudab süsivesikute liigsus toidus ka organismi reaktiivsust, suurendab rakkude ja kudede reageerimistundlikust, põhjustab ülitundlikusnähte.

Lisana mõnede toiduainete süsivesikute sisaldus protsentides ümardades :

sealiha 0%
veiseliha 0%
räim 0%
juust 0,5%
kohupiim 4%
piim 5%
kapsas 4%
herned 6%
kartul 16%
apelsin 9%
õunad 8%
rosinad 60%
maisihelbed 80%
kaerahelbed 60%
sai 40%
leib 40%
riis 75%
manna 55%
odrajahu 60%
sokolaad 55%
mesi 80%
suhkur 100%

Autor: M.M.