Teadmistest ja andekusest

Hea lugeja, kui sa hommikul tunned vastupandamatut soovi foorumites kirjutada, siis ära loe edasi—mu jutt ei ole sinu jaoks. Ka pole sul mõtet raisata oma aega, kui sa ei tee vahet saapakastil ja raamaturiiulil, oled kindel, et tegelikult kasutavad kõik paremad kulturistid dopingut või lööksid jalgpallimängus käega värava, kui kohtunik ei näeks.

Mu mõtted ei jõua sinuni niikuinii.

Järgnevad read on mõeldud eelkõige noortele, terve mõistusega inimestele, kes tahaksid kulturismi / fitnessiga tõsisemalt tegeleda ja näha, kui kaugele nad spordis aja jooksul jõuavad.

Treenerina on mul kurb vaadata, kuidas noored ei oska (ei viitsi?) leida tõest informatsiooni kulturismi treeningu ja normaalse toitumise kohta. Jätke meede, sõbrad: foorumid (ja internet üldse, kahjuks) ei ole parim koht, kust hankida asjalikku teavet.

See vähene objektiivne teave on uppunud kommertshuvist kallutatud väärinfo või lauslolluse sisse. Mida vähem on inimesel teadmisi, seda raskem on tal terasid sõkaldest eraldada ja kergem konksu alla neelata”. Siinkohal meenub mõttetera—rumalus on häälekas…

Sportlase arengut silmas pidades, on fundamentaalselt tähtis, et juba treeninguid alustades saaks ta õiged baasteadmised ja suhtumise. Loomulikult peaks selline info tulema treenerilt. Paraku näitab minu kogemus, et treener, kelle teadmised piirduvad minimaalsega (Üldained I-III, lisaks mõni eestikeelne kulturismiraamat), jäävad mõnikord isegi algajate õpetamisega hätta.

Aga pole ju keelatud rohkem teada!
Pean iseenesestmõistetavaks, et iga kõrgemaid sihte seadev sportlane (rääkimata treenerist) võtab kätte (üli)kooliõpikud, alustades inimese anatoomiast ja füsioloogiast ja teeb endale selgeks (või tuletab meelde) selle põhilise, millele baseerub spetsiifilisem treeninguteooria. Ei saa olla kulturismitreener, kui sa suudad nimetada õigesti vaid kümmekond lihast kuuesajast…

Ka toitumisalase teabe otsimist alusta ikka nendest raamatutest (või autoritest), mille järgi koolitatakse meie treenereid ülikoolides. Ära raiska oma aega imedieetidele ja -teooriatele, millega tulevad välja puuduliku baasharidusega tegelased.

Niisiis—muretsege endale ja sirvige aeg-ajalt väärtraamatuid ja asjad hakkavad paika loksuma”, nii treeningus kui toitumises.

Nüüd teisel teemal. Kurvastavalt sageli kuulen / loen ma mõtteavaldusi: ilma dopiguta pole kulturismis võimalik medaliteni jõuda, kõik paremad kasutavad tegelikult aineid jne…Eks igaüks jääb oma usu juurde ja otsustab oma andekuse (andetuse?) tasemelt.

Ainult piiratud, endast liiga palju arvav inimene ei suuda mõista, et võib olla andekamaid inimesi. Vildakas on loogika: ma ei tule Eesti meistriks, järelikult kõik teised kasutavad midagi. Meil kõigil on geneetiliselt määratud pikkus, normaalkaal ja mõõdud. Osa omadusi ei allu treeningule üldse, osa allub suuremal või vähemal määral.

Vaatame tõele silma—spordis jõuavad tippu erakordselt andekad inimesed. Milles väljendub andekus kulturismis? Kõigepealt selles, mis kohe näha ja treeningule (ka dopoinguainete mõjule!) ei allu—skelett. Kui sa pole sündinud ideaalse raamiga”, on saavutuste lagi juba algselt piiratud. Heade eelduste hulka kuulub ka võime vastata treeningule lihasmassi (keskmisest palju suurema) juurdekasvuga, võime saavutada dieediga (keskmisest palju väiksem) keha rasvasisaldus. Need eeldused, mõistagi, avalduvad vaid töö käigus.

Kas ma usun, et maailma tipp amatööride kulturismis on saavutatav puhtalt? Absoluutselt! Miks nii? Kui puhas sportlane, kes pole ideaalsete eeldustega, jõuab finaali, on täiesti loogiline, et andekam võtab medali. Näiteid leiate Eesti spordist.

Kas ma usun, et maailma paremik on ka tõesti puhas? Sellele vastaksin nii: ta on puhtam, kui üldiselt arvatakse aga patuseid on kindlasti rohkem, kui vahele jääb.

Hinnakem oma võimeid (eeldusi) reaalselt ja nautigem trenni—ainult nii saame teada, kui kaugele tiivad kannavad.

Loodan, et mõni tõsisem sportlane leidis ehk tuge oma mõtetele. Kui see on nii, siis olen rahul.

Lugupidamisega,

Indrek Otsus.

Autor: Indrek Otsus