Teadus ja superhiired

Lihased ilma treenimata? Õiged kulturistid naudivad treeningprotsessi samal määral kui tulemusigi, aga kunagi tulevikus võib hoopis geneetiline manipulatsioon lihaseid kasvatada. Katseid on tehtud hiirtega. Teadlased on geneetiliselt aretanud nn. superhiired, süstides neisse DNA-ga seonduvat lihast kasvatavat geeni.
1 kuu vanusena on nendel hiirtel märgatavalt rohkem jõudu ja lihasmassi kui nende tavalistel liigikaaslastel. Mis veel parem, vananedes ei kahane nende lihasmass ega ka jõud nii, nagu ilma vastava geenita hiirtel.
Täiskasvanud hiirtele sama geeni kahjutu viirusena süstimisel oli sama efekt see suurendas kõikide lihast massi, mida sellega töödeldi. Kui töödeldi kogu keha, suurenes vananevate hiirte lihasmass 27% võrra ja noortel hiirtel 15% võrra. Üllatuslikult tuli kõik see lihasmass ilma igasuguse füüsilise pingutuseta. Lisaks lihasmassi kasvatamisele peatas ravi ka lihase massi vähenemise vananemisel. Samuti parandas geen lihaste vigastustest taastumist, tuues mängu nn. satelliitrakud”.
Superhiire geen on umbes sama ehitusega nagu üks tugev hormoon nimetusega mIGF-1. Nagu selle hormooni sugulane IGF-1, mIGF-1 on lihastele tugevalt anaboolne. Aga samas, mIGF-1-i ei toodeta maksas ja seda tootmist ei vallanda kasvuhormoon, nagu IGF-1 puhul. Selle asemel tekib mIGF-1 otse lihases jõuharjutuste ajal; ainult need lihased, mida on treenitud, näitavad kasvanud mIGF-1 tootmist ja otsese tulemusena anaboolset reaktsiooni.
Tõesti, iga kulturisti lõppeesmärk, teab ta seda või ei, on treenida sel määral, et vallandada mIGF-1 tootmine lihases. Fakt, et teatud pingutus on mIGF-1 tootmiseks vajalik, võib seletada seda, et nendel, kes jõusaalis treenivad väikeste raskustega ja veedavad rohkem aega lobisedes kui treenides, ei kasva lihas. MIGF-1 on seega seos trenni intensiivsuse ja lihaskasvu vahel.
Õnneks see hulk mIGF-1-te, mis lihases toodetakse, ei lähe vereringesse ning seega ei mõjuta teisi organeid nagu näiteks südant. See on suur eelis võrreldes IGF-1-ga, mis kehasse süstimisel võib tekitada probleeme ja haigusi, sealhulgas diabeeti ja vähki. Hiired, kellele süstitakse IGF-1-te, saavad küll tugevamaks, aga lõpuks surevad ebanormaalsest südame suurenemisest. Ühtegi ülaltoodud probleemi ei ole ette tulnud mIGF-i kasutamisel.
Katsed inimestega, kes kannatavad lihaste düstroofia all, võivad alata juba 2 aasta pärast. Geen võib kunagi saada populaarseks vananemise vastu, kuna katsed loomadega näitavad eluea pikenemist. IGF-1 või kasvuhormooni süstimine ei ole soovitatav, kuna neid ei saa niikuinii piisavas koguses vajalikku lihasesse, ilma et tekiks kahjulik mõju, millest eespool juttu oli.
Üks asi, mida kõigest sellest õppida võib, on see, et vananemisega ei ole soovitatav treenimist maha jätta. IGF-1 produktsioon kahaneb lihastes vanuse tõusuga, aga mIGF-1 tootmine ei vähene, ta jääb igas eas treeningul samaks.
Kuna praegu ei ole standartsete dopingutestidega määratav keha IGF-1 sisaldus, on Olümpiakomitee mures, et tuleviku sportlased võivad mIGF-1-te valedel eesmärkidel kasutama hakata. Selle ärahoidmine võib olla raske, aga kasu düstroofiat põdevate inimeste ravil ja muudel sellistel eesmärkidel on nii suur, et sohi tegemist spordis ei anna sellega võrrelda.

Autor: M&F tõlk. Renita Hunt