„Tervisele kasulik“ on suhteline mõiste…

Näen juba mõnda aega vajadust kirjutise järele läbi mille tavainimesele (üldjuhul tervisliku toitumise põhimõtetest suhteliselt väheteadlik) selgitada, et mõisted „tervislik“ või „tervisele kasulik“ ei ole universaalsed ja absoluutsed, kuivõrd pigem suhtelised määratlused mingile toidukorrale või toiduainele. Tervislik toitumine on terviklik süsteem. Hinnang üksikule toidule, toidukorrale või päevamenüüle sõltub taustsüsteemist, milleks on suuresti meie elustiil tervikuna. See tähendab seda, et ka nn. kasulikud või tervislikud toidud võivad töötada meie kaalu jälgimisega seotud eesmärkidele vastu võrdlemisi ligilähedasel määral nagu üldjuhul teada ebatervislikud toidud. Teema paremaks mõistmiseks toon teile oma elust ühe selgitava näite. Olen sageli olukorras, kui lõpetan korraliku toidukorra peale mida tuleb mõte külastada vanemaid. See teekond ei ole pikk ehk pool kilomeetrit, mitte enam. Samuti on päris tavaline, et kui poeg tuleb külla, siis pakutakse vanemate kodus alati midagi süüa. Üldjuhul on vanemad nüüdseks minu spordiala olemusest (kulturism) ja toitumise põhimõtetest juba teadlikud. Sousti ja kartuleid, rasvast liha, suppi või soolapekki keegi enam naljalt ei paku, sest teatakse, et niikuinii ma ei söö selliseid asju. Vanemad on kursis, et on kindlad toidud, millest minu menüü koosneb. Üks viimastest külaskäikudest oli taaskord selline, et pärast kodus lõpetatud korralikku toidukorda otsustasin vanemad üle vaadata. Isa oli suitsetamas forelli ja laual ootas juba mõni valminud kala ka söömist. Loomulikult pakuti seda ka mulle. Minu väitele, et isegi sööksin, kuid just enne tulekut lõpetasin kodus toeka toidukorra ning kõht on korralikult täis olid võõrustajate kõrvad justkui lukus. „Aga kala on ju tervisele kasulik, seda sa ju ikka võid?“ Siit tulenebki kogu minu kirjutise moraal. Ühesõnaga, vahet pole, kas ma enne sõin või mitte, isegi see ei loe kas mu kõht on täis või mitte, aga kui toit (söök, jook) on tituleeritud tervisele kasulikuks, siis lao aga sisse nii palju, kui jaksad. Paraku ongi see üks väärarusaamadest, mis ei lase paljudel inimestel oma kaalu langetamisega seonduvate unistusteni jõuda. Palju võib selle sama väärarusaama praktiseerimist kohata ka sünnipäevadel, kus peolauad on enamasti toidust „lookas“. Isegi hoolimata asjaolust, et taldrik taldriku järel tarbitakse võib-olla kõige tervislikumaks tituleeritud toitusid, süüaksegi lihtsalt üle. Kindlasti on sellise käitumise üks põhjustest lihtsalt teadmatus, teisalt on inimese mõtteviis selles osas ka haiglane ja rikutud. „Kui süüa on (ja veel tasuta), siis peab sööma“, eriti veel, kui on kõike head ja paremat, mida tavapäraselt võib-olla endale koguaeg lubada ei saa. Sellistes olukordades peaksidki „mängu“ tulema teadmised ja teadlikkus. Küsimus on tegelikult lihtne: kui üks mingisugune toit (toidukord, toidupala, portsjon) on mingisuguste kriteeriumite järgi tunnustatud tervisele kasulikuks (ja seda tõepoolest ongi), siis kas seda on ka 4, 7 või 10 samasugust toitu (ühes toidukorras), toidukorda või portsjonit (päevas)? Näiteks, kui ma lõpetasin toidukorra, mis koosnes 400-st grammist keedetud tatrast (vürtsitatud ketšupiga), 300-st grammist kodujuustust, toorsalatist, klaasist petist ja paarist viilust fileesingiga kaetud teraleivast, siis kas sinna järele on veel õigustatud viie suuremat sorti banaani söömine või 1 liitri puuviljamahla joomine? Loomulikult ei ole ehkki mõlemad näidetest on ju vägagi tervislikud.

Sageli ignoreeritakse tõsiasja, et üks asi on toidu kvaliteet (mis on oluline), aga vähem oluline ei ole ka kvantiteet (kogus). Toitumisest kõneledes, palju kvaliteetseid „asju“ kokku ei tähenda head. Kui kolm kartulit taldrikul on tervislik, siis kas seda on ka korraga 12 kartulit taldrikul? Me võime üldtunnustatud kriteeriumite järgi süüa üksnes kõige tervislikumaks tituleeritud toitusid, aga see ei tähenda, et me ei peaks sissesöödava toidu koguseid silmas pidama. Ka kõige tervislikumate ja kvaliteetsemate toiduainete tarbimise juures ei pääse me sellise vooruse, nagu mõõdukus, arvesse võtmisest. Mida tähendab mõõdukus? Selle kohta on suurepärase näite toonud budist, muusik ja mõtleja Sven Grünberg. „Arstirohtudega on ka ju nii, et kui paned toimeainet liiga palju, siis rohi tapab või teeb kahju, paned toimeainet liiga vähe, siis ei avalda rohi mõju, paned parajalt, siis rohi toimib ja ravib.“ Toidu ja toitumisega on täpselt sama. Loomulikult ei juhtu midagi halba 1-2 toidukorra tagajärel või vahest harva reegleid rikkudes. Aga mittesoovitavad tagajärjed lisakilode näol on tulemuseks, kui süüakse alaliselt kaloraažilt piisava 4-5 kartuli asemel 8-10 (lihtsustatud näide).

Niisiis, kui „artikkel“ kirjutab, et jooge naturaalset puuviljamahla ja sööge pähkleid, kuna mahl ning pähklid on tervisele kasulikud, siis see ei tähenda, et mahla tohiks ohjeldamatult sisse valada ja pähkleid võib arvutis olles unustamatult krõbistada. Seda võib teha, kuid ilmselt ei ole paljude jaoks sellise toitumise tagajärjed soovitavad. Seetõttu meenutan ikka ja jälle, et kehakaalu muutuse peamiseks määratlejaks on siiski summaarne päevakaloraaž ja selle suhe kulutustesse. Võime süüa päevast päeva ainult tervislikke toitusid, kuid see ei tähenda, et me tohiks kõik teised tervisliku toitumise põhimõtted (toidukordade ajastatus jne) unarusse jätta. Kanafileest, puuviljadest, munadest, jogurtist, piimast, kalast, pähklitest, kohupiimast, pruunist, riisist, kaerahelbepudrust jne võib ka ennast „lihtsa vaevaga“ vormist välja süüa!

Autor: Janar Rückenberg