Toiduhirm, sardell, sefiir ja tasakaal…

Fitness – elustiil, toitumine, “toiduhirm”, eriarvamused ja lahkhelid. Need on märksõnad millega saab antud kirjutise kokku võtta.

Milles siis täpsemalt probleem seisneb?
Toimub see, et kui veel mõnda aega tagasi oli trendikas ja moodne süüa puhast toitu ja imetleda inimesi, kes seda teevad, siis nüüd oleks just kui toimunud väikene kannapööre. See nõndanimetatud kannapööre seisneb nüüd selles, et puhas, töötlemata ja tervislik toit on välja vahetatud kommide, küpsiste, sefiiri vastu ja imetlus on asendunud mahategemisega ja materdamisega. Järsku on fitness ja seda propageerivad inimesed süüdi kõikvõimalikes vaimsetes ja füüsilistest tervisehädades. Kannapööret ja väärtusetute kalorite tarbimist õigustatakse kokkuvõtvalt sellega, et elus peavad asjad olema tasakaalus.

On tekkinud arusaam, et toidu kaalumine, võistlussport ja enda toitumise piiramine teatud hetkedel tekitab inimestel nii vaimseid kui füüsilisi terviseprobleeme, ei ole üdini vale. Väikese vahemärkusena ütlen, et terviseprobleeme võib tekitada misiganes asi siin maailmas. Elada on üldjuhul kahjulik! Samamoodi võib tekitada terviseprobleeme jäätise ja sardelli söömine. Ei ole see asi nii must ja valge midagi. Mis puutub fitnessi, siis muidugi võib tekkida probleeme nii vaimses kui füüsilises tervises aga seda üldjuhul vaid siis, kui inimene on ise rumal ja kogenemattu. Veel hullem, kui rumal on treener. Muidugi tuleb siin arevesse võtta teatud eelsoodumusi ja vastuvõtlikust erinevatele tervishädadele. Kui inimene oma tervise tuksi keerab, siis ei ole see sellepärast, et ta ei lubanud endale halvaad või kohukest. Inimene keerab oma tervise tuksi, sest ta on inimene ja inimene on üldjuhul nõrk.

Siinkohal tulebki mängu jällegi see tore sõna tasakaal. Mis see tasakaal siis on? Paraku on inimloomus selline, et kõike on vaja ülearu. Autod, majad, söök. Kõike on vaja liiast ja üle oma võimete. Tasakaalu leidmine on igaühe oma teha ja see on paljuski individuaalne. Katsuge nüüd aru saada, et see ei ole tasakaal, kui süüa iga päev jäätist, küpsist, sefiiri ja sardelli. Tasakaaluks toitumises võib nimetada seda, kui sa paned endale hommikul pudru peale tüki tumedat šokolaadi. Käid nädalalõpul perega/sõpradega väljas söömas ja lubad endale kolmekäigulise eine koos klaasikese veiniga. Kui minu menüü on koostatud 90% ulatuses töötlemata toiduainetest ja 10% ulatuses töödeldud toidust, siis seda võib nimetada tasakaaluks.

Muidugi ei saa me siin kõiki inimesi ühte patta panna. Siin ongi see koht. kus tuleb endale selgeks teha see, millised on inimese eesmärgid ja väljavaated. Kas inimene on võistlev sportlane kes valmistub peaaegu, et aastaringi võistlusteks või on tegemist mõne fitness-blogijaga kes jagab oma olematut “fitnessi tarkust” instagramis ja oma mingisguses blogis. Need on kaks täiesti erinevat asja.

Alustuseks peaks see blogija aru saama sellest, et ka tal on jälgijaskond kes võibolla tõsimeeli usub, et süües tühje kaloreid on elu lill ja TASAKAALUS. Ka sina lugupeetud blogija oled kellelegi eeskujuks ja sinu maalitud pilt tasakaalustatud ja täisväärtuslikust toitumisest võib samuti tekitada lugematuid terviseprobleeme.

Teiseks ei ole nendel blogijatel absoluutselt mingit õigust hakata maha tegema toitu kaaluvaid tõsiseid võistlevaid sportlasi. Enamasti kaalute te oma toitu ise ka. Ainukese vahega, et õuna asemel kaalute te Komeedi kommi. Tehke üks võistlusvorm ja siis hakake seletama. Need asjad ei käi nii, et olen 20 kohupiima ära söönud, aasta aega trenni teinud ja nüüd hakkan sõna võtma. Isegi siis, kui see blogija on laval käinud, ei tähenda see seda, et ta on võistlusvormi teinud. Üldjuhil ei ole te mitte midagi saavutanud. Kas teil on ette näidata mõni tulemus? Kas teie vorm on muljetavaldav? Mida ei ole seda ei ole! Ega ilmaasjata ei öelda, et sööd sardelli ja oled sardell.

Ärge saage valesti aru. Ega siis kõik ei peagi tegelikult tippvormis olema. Ma olen kahe käega selle poolt, et inimesed liigutaks, sööks enamvähem normaalset toitu ja oleksid terved. Kõik ei peagi võistlema. Mida ma ei kannata on see kaagutamine. Kaagutamine asjadest millest mitte midagi ei teata. Arvate, et teate aga kunagi mõistate isegi, et appi kui lolli juttu ma ajasin ja milleks seda kõike vaja oli. Vahest on targem vaikida. Mitte vahest, vaid enamasti.

Võistlussport paraku ei jäta sellist vabadust nagu on keskmisel jõusaaliharrastajal. Kui tahta tulemust, siis peab olema ka vastav pühendumine ja selge see, et peab olema režiim. Leian, et siin ei ole sobilik üksteisel etteheiteid teha ei niisama blogijatel ega ka sportlastel. Igaüks tegelegu oma asjadega ja pangu suhu mida tahab ja millal tahab. Kõigil lihtsam elada ☺

Kui nüüd tulla tagasi eeskuju andmise juurde, siis jutt et sportlane ei sobi noortele eeskujuks ja noortel tütarlastel tekib nö. “toiduhirm”.
Mis asi on toiduhirm?

Täisterapasta, kartul, riis, kaerahelbed, muna, kala, liha, köögiviljad puuviljad,marjad, leib, pähklid, taluvõi, kakao, kohupiim, kodujuust, keefir, jogurt, mesi, avokaado, oliivõli.
Kas kellelgi hakkas nüüd hirmus?

Selle asja nimi on normaalne toit ja just seda sa sportlase Instagrami feedist võid näha. Nende toitude söömine ei tekita ühtegi tervisehäda. Nende toidauainete söömist nimetatakse täisväärtuslikuks toitumiseks, mitte nende, mille koostisosade nimekirja kuuluvad: suhkur, taimsed rasvad (palmiõli, päevalilleõli, margariin, osaliselt hüdrogeenitud palmiõli), toiduvärv, glükoossiirup, želeeriv aine, lõhna ja maitseained, naatiumbensonaat, etüülvanilliin, E üks ja E kaks jnejne. Mis nüüd hirmus on?

Siin ongi tippspordi ja tavalise jõusaali inimese vahe. Pisiasjad loevad. Sportlane on selle teekonna ise endale valinud ja pole teie asi oma nina sinna toppida ja veel enam seda laiale üldusele maha teha. Veel parem on see, et enamik inimesi on nii kahepalgelised, et kui muidu poetakse kasvõi nahast välja ja tehakse head nägu, kui selle sportlasega juhtutakse kokku sattuma, siis teise seltskonda sattudes võetakse esimese asjana jäätis ligi ja hakatakse kiruma.

Kellel on siis õigus midagi propageerida? Karta on, et õigus jääb siinkohal sportlasele. Sportlane propageerib tervisliku ja tasakaalustatud toitumist. See on toit mis peaks 90% ulatuses kuuluma iga inimese toidulauale. Muidugi tuleb sisse erandeid ja see kõik on inimlik.

Mis puutub töödeldud ja suhkrurikka toidu propageerimisse ja reklaamimisse, siis ainuüksi Eestis on 160 000 ülekaalulist alaealist. Kas ma pean veel midagi lisama? Igaljuhul on sportlase eeskuju neile parem!

Sööge mida tahate, ärge õelutsege, mõelge mida suust välja ajate ja reklaamite.

Autor: Peep Reinart