21. veebruar 2008

TOIDULISANDID, kas-kuna-kui palju?

[p]Miks on inimkond välja mõelnud toidulisandid? Lihtsalt suur äri (nagu paljud arvavad)? Jah, seda kindlasti, isegi väga suur äri, kuid vaevalt, et ainult rahategemise eesmärgil õnnestuks selles valdkonnas nii edukas olla, kui seda on toidulisandite business. Põhjus, miks toidulisandid on ülemaailmselt ikkagi nii levinud ja äri edukas, peab olema milleski muus.

Asi on tegelikult ju väga lihtne lisandid peavad toimima ja seda erinevaid eesmärke teenides.
Milleks siis inimesed toidulisandeid vajavad? Põhjuseid on mitmeid:[/p]


  1. Teatud haigused, mille puhul ei suuda organism tavatoidust kõike vajalikku kätte saada.

  2. Ravijärgne periood, mille vältel on vaja organism kiiresti üles turgutada.

  3. Lihtsalt mugav dieedi ajal toidukorra asendajana kasutada.

  4. Ja muidugi suurim valdkond: SPORT.

[p]Esimese kahe punkti juures ei oska mina isiklikult suurt midagi kaasa rääkida, kuid spordivaldkond on mulle natuke tuttav ja üritangi siis edasi anda oma nägemust ”kas, kunas ja kui palju?”

SPORT
Ükski sportlane ei saa tänapäeval ilma toidulisanditeta enam hakkama. Rääkimata tippsportlastest, sest koormused ja treeningmahud on sedavõrd suured, et pelgalt tavatoitu kasutades pole taastumine pooltki nii efektiivne kui samaaegselt ka õigeid lisandeid kasutades.

Aga tavaharjutaja, noorsportlane, kas ka neil oleks vaja lisandeid tarbida?Miks mitte, aga kindlasti on vaja teada, mida, kunas ja kui palju. Umbes lahmida pole mõtet. Ja kindlasti ei asenda ükski lisand õiget ja tasakaalustatud toitumist, ei tippsportlasel ega ka harrastajal.

Väga tihti on kuulda spordimeeste hulgas jutte, et üks lisand tema puhul ei tööta, kuid teine olevat jälle väga kõva. Loomulikult, nii see kindlasti ongi. Seda just inimeste puhul, kelle igapäevane menüü ei ole vastavas loogilises tasakaalus tema füüsilise aktiivsusega. Mõni toitub üht-, teine teistmoodi. Vastavalt sellele, millistest ainetest puudus tekib, annabki üks lisand tema puhul hea tulemuse, teine aga ei anna mingit efekti või mõjub lausa enestunnet ja sooritusvõimet pärssivalt.[/p]
[p]Kui neil spordimeestel-naistel panna tavatoitumine paika, lasta neil mõnda aega nii treenida ja oma toimetusi teha, seejärel lisada nende menüüsse näiteks toode, mida ta varem kurtis mitte mõjuvat, tunneks neist igaüks rohkem või vähem lisandi positiivset mõju. Vahe tuleb siin sisse ainult inimeste väikestest füsioloogilistest eripäradest.[/p]
[p]Sportlane siin üksi päris hakkama ei saa, seda enam veel tavaharjutaja. Kuid treenerid peaksid siinkohal teemat valdama või oskama ja tahtma suunata sportlast toitumisala spetsialistidega koostööd tegema.[/p]
[p]Kahjuks on aga ikka veel treenereid, kes suurt midagi õigest toitumisest ei jaga. Koolis on küll üht-teist õpitud, kuid millegipärast suhtutakse õigesti koostatud sportlase menüüsse üsna leigelt.[/p]
[p]Oma teadmatust sel teemal üritatakse korvata suvaliste toidulisandite soovitamisega oma õpilastele. Nagu aga mainisin, siis umbes lahmimine ei pruugi anda soovitud tulemust.[/p]
[p]Kui palju siis ikkagi ja kunas täpsemalt oleks õige toidulisandeid kasutada eeldusel, et toitumisega on kõik OK?[/p]
[p]Parim ja organismile kõige vajalikum aeg on koormuse ajal ja vahetult peale koormust. Neil aegadel on organismile kiiresti vaja erinevaid toitaineid. Esimese variandi puhul selleks, et organismi sooritusvõime püsiks võimalikult kõrge terve pingutusperioodi jooksul. Teise variandi puhul aga, et organism saaks hakata kiiresti koormusest taastuma.[/p]
[p]Teatavasti mingit taastumist ilma kõigi vajalike toitaineteta ei toimu. Kui peale treeningut-võistlust süüa kohe tavatoitu, siis peab organism selle endale esmalt ümber töötlema (liigne ajakulu, oma paar tundi). Lisandid on aga vastavalt juba töödeldud, ülikiiresti omastatavaks tehtud. Just siin ongi see point, mis lisanditele eelise toob. Iga päev, hoides taastumisele kuluvaks ajaks kokku umbes kaks tundi, saaksime sisuliselt nagu kaks tundi oma ööpäevale juurde. Kuidas aga pühendunud spordimees seda kasutada saab mõelge ise ja kirjutage kommentaarides.[/p]
[p]—————————————————————————

Lõpetuseks väike katkend kunagise suusakuninga Gunde Svan-i autobiograafilisest raamatust:
Kui ma esimest korda Olümpiamängudele sõitsin, imestasid teiste maade sportlased ja ajakirjanikud, et ma omale kogu söögi ja toidulisandid suurte kastidega kaasa olin võtnud. Küsiti, kas ma kardan, et siin süüa ei antagi? Vastasin umbes nii: ”Ma olen treeninud väga suurte mahtudega, selleks olen vajanud energiat kuni 8000 kcal päevas. Ma olen siin oma elu tähtsaimal võistlusel ja ma ei saaks kindlasti anda endast maksimumi, kui ma oma keha püüaksin petta siin pakutavate hamburgeritega.”[/p]
[p]
See ei ole raamatus kindlasti sõna-sõnalt nii, kuid hamburgerid ja jutu mõte oli selline.[/p]
[p] [/p]

Autor: Marek Kalmus